Pealinna sadama-ala: hirm korrusmajade ja osturalli ees

Eesti Ekspress 13.05.2004

Kelle huvides peab toimima Tallinna planeerimine? Kas linn on eelkõige majanduslikult hästitasuv turismimagnet, koht riigi esindusasutustele või mõnus elupaik? Tallinna südalinnas paikneva Admiraliteedi basseini ümbrus on kindlasti üks magusamaid alasid, mida kõik huvigrupid endale himustavad. Mere äärsel alal ihatakse elada, puhata, aga ka kaubelda. Milline peaks siin olema arhitektuuri prioriteet, on võimatu öelda. Linnavõimudel organisatoorses mõttes väga mugav ning rahaliselt kasulik lasta arendajatel lasta siin talitada omatahtsi. Palju keerulisem on mõelda välja uusi harrastusi linnaelanikele, luua uusi mittekommertslikke struktuure, mis võiks pakkuda väljakutset nii kohalikele kui külalistele.

Nord Projekti poolt esitatud planeeringus paiknevad Admiraliteedi basseini ääres kuni seitsme korruselised büroo-ning kortermajad ning kaubanduspinnad. Avalikuks ruumiks on pigem mõeldud kinnise kvartali sisetänavad, katuseterrassid ning parklad. Kas seda on palju või vähe?

Mis ootab ees Admiraliteedi basseini ümbrust?
Meeli Truu, arhitekt, Nord Projekt

Nõukogude okupatsiooniga kaasnes alade võõrandamine ja isoleerimine  linnast – sadamate lähialad ning sadamad suleti ning nendest said militaarsed  objektid, linn lõigati ära merest.  Hävitati täielikult  merega seotud  ja sadamaid teenindavad majandusharud  sealhulgas keelati ka merel seilamine,  hävitati ja konfiskeeriti laevad, alused  ja paadid. Sadamaalad ning nende lähialad muutusid suletuteks keelualadeks.

Meri muutus kättesaamatuks ihaluseks. Kui 1970ndatel aastatel alustas liiklemist esimene reisilaev, siis omandas see sümboolse vabadusele viitava tähenduse. Nõukogude vägede välja viimine ja  hetkeline võimuvaakum   sadamaaladel avas  territooriumi ning   toitis lootusi  ja  unelmaid linn merele avada. Tegelikkuses aga vahetasid  enamus sadamaid omanikke ning suuremas osas jäi kaldaala linna piirides suletuks. Ainult praegu käsitletaval alal ja  Kalarannas ning  Paljassaares on endised sõjaväe- ja sadamaalad vabad linnaehituseks ning arusaadavalt on nüüd kõik lootused nendel aladel. Piirkond on “kuum” ning on välja kujunenud seisukohad, soovid ja arvamused,  mis kajastuvad ka Tallinna Säästva Arengu  ja Planeerimise Ameti poolt  koostatud detailplaneeringu  lähteülesandes ja  Muinsuskaitseameti  eritingimustes.

Detailplaneeringu   koostamisel  on  lähtutud   linnaehituslikust situatsioonist ja  tõsiasjast, et käsitletava kvartali teeb unikaalseks asukoht – vanalinna  ja sadama lähedus. Läbi  vana hoonestuse lammutamise on   kujunenud ka visuaalne kontakt   linnaehituslike  dominantide  vahel.  Planeeringus  säilitatakse ainulaadne  tühermaa efekt,  mis  on  juhuslikult  tekkinud ajalisest  distantsist  lammutuste ning tulevaste investeeringute vahel.  Planeeritud  kvartal suhestub nii sadama kui Vanalinnaga, eksponeeritakse  kaugvaateid  Vanalinna  tornidele ja  siluetile ning  kontakt-tsoonis merega  luuakse  avalik  linnaruum  Admiraliteedi basseini läänekaldale  lineaarse  väljaku – promenaadi näol.

Et Tallinnasse meritsi siseneja läbib kõigepealt käsitletava ala, siis eeldatakse, et arhitektuursed ja  linnaehituslikud lahendused kujundaks alast visiitkaardi nii Eestile kui Tallinna linnale. Seetõttu on  planeeringus  ettenähtud  üksikobjektide-hoonetele  lahenduste  leidmine  läbi  arhitektuurikonkursside,  ning  eeldatakse hüpermodernismi esteetikast  kantud  lahendusi.  Vältida   tuleks  hoonestuses  banaalseid  vihjeid  ajaloole, asukohale , tuntud  arhitektuursetele  lahendustele  mujal  maailmas.

Käsitletava ala  lähipiirkonnas asub vaidlusi tekitanud monumentaalne Linnahall, mille linnaehituslik mõju  ulatub planeeringu alani. Tugeva teljega hoone, mis on esimene osa omal ajal planeeritud grandioossest linnaehituslikust teljest, mis nägi ette Rotermanni kvartali lammutamise ning pidi kulgema kuni Viru hotellini,  vajab linnaehituslikult  mõtestamist. Linnahalli ning  Tallinna Soojuse kvartali vahel on  hoonestamata  koridor,  millest võiks  targa  toimetamise  tulemusena  tulla   Vanalinna ümbritsevat  haljasvööndit  merega  ühendav  promenaad,  mis  lõppeks  mereäärse  pargikesega,  mis  on   piikonnas  ainus  linnale  kuuluv  kaldaala. Käsitletaval  – Admiraliteedibasseini ja  Mere puiestee vahelisel alal – on  leitud  lahendus  praegu  eikuhugi viiva   telje  lõpetuseks –  moodustatud  on  linnaväljak,  mis  tähtsustub  läbi  väljakult  avaneva vaate   Vanalinna siluetile.Väljakult  on  antud  kadreeritud  vaade  kultuuridominandile – Arhitektuurimuuseumile.

Planeeringuala  käsitletatakse kui  osa Tallinna  keskklinnast,  “lappides” ja   täiendades nii Vanalinna  ümbritsevat  linnaruumi muutes  seda  homogeensemaks. Sellisena  saab  piirkond  osa  ka  Tallinna linna  autentsetest väärtustest ning  langeb  ära  vajadus  piirkonda uut pseudokohta  tekitada.

Detailplaneering  näeb  ette  ala  jaotamise  väikekvartaliteks  jalakäijate tänavatega.  Nii  on  välditud  nn  linnakapsli (linnast  autonoomselt  toimiv ühe otstarbega objekt, mis  suhtleb  linnaga  läbi  paari “väravapunkti” nagu hüpermarketid, suured spordihallid)  teke ja  luuakse piirkonda  mitmekihiline  linnastruktuur. Alale  on  ette nähtud  kõik  funktsioonid,  mis  linnast  linna teevad-  elamine,  äri,  meelelahutus,  terviskeskused , rekreatsioonialad ning  rõhk  on  pandud  avalikule  ruumile (väljakud,  promenaadid,  katused-pargid,  kaldapromenaad-väljak).

Piirkonna  probleemiks  on  reaalse  kontakti loomine    linnaga  –  Põhjaväil  lõikab  kui  jõgi  planeeritava  ala  linnast  lahti    andes  vaid  ülekäigukohtades kontaktivõimalused.  Planeeringuga  tehakse ettepanek  probleemi lahendavaks liikluse  ümberkorraldamiseks planeeringualale  külgneval  territooriumil.  Mere puiestee ja Ahtri  tänava  ristumiskohale  pakutakse kaks   võimalikku   “tulevikulahendust”.  Üks  neis näeb  ette  liikluse viimist teeristil maa-alla nii,  et  jalakäijate kasutusse jääks  maapinna tasand – väljakuruumi  pikendus,  mis  seoks  Vanalinna   planeeritava  alaga.

Teise  lahendusena  pakutakse    maapinna  süvendamist  jalakäijatele “kausikujulise” avatud  kraatrina nii,  et  pääseks  vabalt  liikuma  risttee  all.
Kogu  planeeritaval  alal  on  teenindav  transport,  juurdesõidud, parklad   jmt,  viidud  maa-alla, jättes  jalakäijad  piirkonnas  peremeheks.

Hoonestuse  võimalik  korruselisus  on  reguleeritud nii,  et  säiliks  olulised vaatekoridorid  Oleviste  tornile  ja  Vanalinna  siluetile.  Madalama  osa  haljastatud katusele  on  atte nähtud  elamutega  ümbritsetud  park- avalik  linnaruum. Ükski  hoone  ei   ületa  24. meetrit  , mis  on  ka Rotermanni  kvartalis  seatud kõrguslikuks  piiranguks.
 
Mida arvate sellisest detailplaneeringust?
Arhitektuurimuuseumi direktor Karin Hallas-Murula:

Admiraliteedi basseini äärsele alale on palju planeeringuid proovitud, konkurssidega ja ilma. Tänaseks on linn maa müünud ja loobunud mistahes suurtest teemadest (uus raekoda), mis oleks võinud anda piirkonnale esindusliku näo. Nüüd tellib basseini ääres muusikat erainvestor. Ta on teinud panuse Nord Projekti kaudu Briti kaubakomplekside tegijale, kes professionaalse vilumusega, kuid kohalikku konteksti mitte süvenedes planeerib nagu suvalist ala kus iganes. 1. mai on möödas ja välisarhitektide tungi Eestisse ei sobi enam tankismiks nimetada.

Konkreetseid argumente, miks inglase planeering halb on ja mida tuleks paremini teha, napib. Kõik lihtsalt tunnevad, et nemad teeksid paremini. Arhitektide ettepanek korraldada veel üks konkurss justnagu abistamaks tegijat paremate ideedega, tundub mulle siiski absurdne. Kes osaleks konkursil, millel võitja juba olemas ?

Kui ükski eelmistest konkurssidest pole tulemusi andnud – küll ülesandepüstituse ebamäärasuse, küll efektsete jooniste realiseerimatuse või nõutud suurte honoraride pärast – siis mis peaks veenma, et seekord teisiti läheb? Muidugi ei meeldi meile, kui keegi teine meie õuel askeldab, aga tunnistada tuleb – sellele oleks tulnud varem mõelda, nii linnavalitsuse kui arhitektide poolel.

NORD PROJEKTI PAKUTUD LAHENDUS: Alale kavandatakse elamuid ning äripindu, kuid kuidas rikastub sellega “tavaline tallinlane”, on kahtlane. Samas ei nuta tolmavat tühermaad ilmselt keegi taga.

Admiraliteedi bassein Tallinnas: Laevaremonditehaste otstarbel rajatud süvend valmis tänastes mõõtmetes 1899-1904. aastatel. 

Admiraliteedi basseini ja Mere puiestee vaheline ala Tallinnas
Detailplaneering: 2003/2004, praegu menetluses, järgmine koosolek Arhitektuurinõukogus 18. mail.
Arendajad: Ühinenud Kapital ja Skanska EMV
Mahuline lahendus: Meeli Truu, Nord Projekt
Liiklusskeem jmt: K-Projekt

Terrain vague poeetika ja proosa
Aale Kask, arhitektuurikriitik

Hispaania arhitekt ja teoreetik Ignasi de Sola-Morales on arhitektuuri leksikasse toonud prantsuse keelse mõiste Terrain vague, mis tänu oma ladina päritolule on mitmeti tõlgendav. Otsetõlkes tühermaale viitav sõnadepaar on üheaegselt nii olemasolevat olukorda konstanteeriv kui kõiksugu võimalikkusele vihjav, märkides samaaegselt nii kasutamata olekut kui tühjust aga samas kujutades endast ootusseisundi läbi kõikide võimaluste ruumi. Midagi sellist on tänasel ajahetkel Mere puiestee ja Admiraliteedi basseini vaheline ala, lage ja kõle tühermaa, kus heal juhul kohtab vaid komberdavaid soome turiste. 
Nõukogude ajal kinnisse tsooni jäänud admiraliteedi ala epopöa algas 1993. aastal kui tollase linnaarhitekti Irina Raua eestvedamisel korraldati Sadama-ala arenguid käsitlev rahvusvaheline workshop. Seitsmes erinevas töögrupi ideed teadvustasid piirkonda kui olulist võimaluste mängumaad. Järgmisel aastal valmis avalikust teenistuse erasektori vastu vahetanud Raua käe all arenguskeem Mere puiestee, Narva maantee, Kadrioru pargi ja Kesklinna sadama vahelisele alale, mis linna poolt kiideti heaks soovitusega, et Admiraliteedi basseini ümbruse hoonestamiseks korraldatakse eraldi konkurss.  See arenguskeem ei rahuldanud ala omanike, mistõttu järgnesid kohtuvaidlused. Kümnetest konkursitöödest pole ühtegi jõutud teostama hakata, ometi on nii mõndagi otsustatud. Kui 1990ndate keskel Riigi Muinsuskaitseameti poolt tellitud arhitektuursed eritingimused soovitavad tööstusarhitektuuri pärandit nagu Sadamatehase mehhaanika tsehhi säilitada ja restaureerida, siis tänaseks on nad ometi füüsilisest kadunud ja nende asemel haigutab linnaruumis tühimik. Jääb vaid üle nõustuda arhitekt Tiit Trummaliga,et toona lammutati kõik juhuskaalat esindavad hooned, mis ilmselt ei leidnud oma kohta suuremõõtmelistes, sirgjoonelistes arendusplaanides.
Modernistlikul, buldooser-meetodil puhastatud ruum pole aga kunagi ideelisel tasandil tühi, olles täis ideid, visioone ja veel realiseerumata kavatsusi. 1996. aasta ideekonkursil tunnistati parimaks AS TSM-i ja NordProjekti kavand. Tegemist oli Eestis ühe esimese konkursivormiga, kus konkureerisid ühtse tandemina nii arhitektid kui investorid. Meeli Truu detailplaneering kinnitati Tallinna volikogu poolt 1997. aasta suvel. Projekt jäi sedapuhku vaid paberile ja põhiaeg veedeti kohtusaalis konkurssi võidu üle kakeldes. Samal ajal kui detailplaneering ringles võimukoridorides, pandi Admiraliteedi basseini ääres III Arhitektuuritriennaali korraldajate eestvedamisel üles installatsioonid, mille käigus arhitektid Andres Siim ja Hanno Kreis maalisid Sadamatehase tsehhi fassaadi silmatorkavalt erkpunaseks. 
Järgmine katse tervele Sadama-alale ruumilist kontseptsiooni küsida oli aastal 2000, kui esikoha said Villem Valk ja Veronika Tomiste, kelle unistused sadama-alal sõitvast trammiliinist on jäänud vaid üheks põnevaks mõtteks ideedeoaasil. Vahepeal selginesid omandisuhted Admiraliteedi alal, mille omandas Ühinenud Kapital AS, kes ühes Skanska EMV-ga asus korraldama järjekordset konkurssi antud alale. 2002. aastal korraldatud Admiraliteedi basseini ümbruse ruumilise planeeringu võistlust võib tagantjärele pidada suurejooneliseks, kuhu sai kutsutud osavõtjaid Põhjamaadest ja Hollandist ning osalemine oli avatud kõigile Arhitektide Liidu liikmetele. Sedapuhku jagas žürii esikoha kahe töö vahel, Villem Tomiste ja Jan Verwijneni juhitud autoritekollektiivi vahel. 
Edasises sündmuste kronoloogias on märksa vähem poeetikat ja tugev annus proosat. Tänaseks on alustatud taas uue detailplaneeringuga, kumbagi võitjat töösse kaasatud pole. Ala hõlmav Ranna-ala üldplaneering (AS Entec) ei pretendeeri ka enamale kui olemasoleva olukorra kirjeldamisele ja fikseerimisele. Admiraliteedist mitte kaugel vohab aga rämpsarhitektuur, mis on kõige selgemalt visualiseeritud Norde Centrumi näol. 
Tühi ala linnasüdame ja mere vahel on kahtlemata erinevate huvigruppide kokkupõrgete tallermaa, kus põrkuvad terrain vague’st inspireeritud arhitektide visioonid ja investorite kaine majanduslik ratsionaalsus. Tahaks loota, et ükskord täidetud saav tühermaa kannab kvaliteetruumi pitserit ja osutub kasutajasõbralikuks ka linnaelaniku suhtes. 

Loe: EE 13.05.2004