PEEP AAVIKSOO: Kui taevas on lagi, siis Oleviste kirik…
1920.–1930. aastatel kerkisid Tõnismäe ja Vabaduse väljaku vahele Pärnu maantee äärde kahekorruseliste agulimajade asemele viie- kuni seitsmekorruselised moodsad korterelamud ja ärihooned. Tolles ajas võõrad ja harjumatud. Tänapäeval heas mõttes igavad ja normaalsed.
Ka Nõmme keskuse “kõrghoone”, kolmekorruseline nn Kahro maja (kus aastaid teguses kino Victoria/Võit) tundus kohalikele toonases keskkonnas kolossina. Kui lisada nüüdisajal ehitatud Ühispanga peahoone, mis murdis Tallinnas lahti “tee taevasse”, siis on olnud tegu igati õnnestunud otsustega linna arengus.
Oleviste kiriku printsiip
Pangem korraks silmad kinni ja kujutlegem end korra Oleviste kiriku torni kaema vaadet Tallinnale. Jah, ma tean, et see on kaunis – ühelt poolt kumab vastu vanalinn, kaugemalt merepiir ja kolmandast küljest kiiresti arenev city. Kui seni on kõrghoonete rajamisel lähtutud just “Oleviste kiriku printsiibist” ehk kõrgemaid maju justkui ei tohiks Tallinna ehitada, siis äkki oleks aeg mõttemalle muuta? Olgu lisatud, et Oleviste kirik oli ehitamise hetkel maailma kõrgeim ehitis. Kui oleme olnud ajaloos julged kõrgusse ehitama, siis miks peaksime nüüd, 21. sajandil kartma sinna pürgida?
Hoonete kõrguspiirid tuleb aga mitmeti tõlgendamist välistava selgusega paika panna. Seda eesmärki täidab hetkel koostamisel olev kõrghoonete paiknemise teemaplaneering, mis lõpetab vaidlused iga uue, olemasolevast veidigi kõrgema hoone sobivuse üle konkreetsesse piirkonda. Linn paneb üheselt paika, kuhu ja kui kõrgeid kõrghooneid saab ehitada ning kus kõrghooned on välistatud.
Hetkel on kõrghoonete võimalik paiknemine Tallinnas alles kokku leppimata. Samas on uueks city’ks kujunevasse Tartu maantee läbimurde piirkonda juba kerkinud ja lisaks kerkimas ligi 30-korruselisi maju. Paarikümne aasta tagune agulirajoon on omandanud sootuks uue, moodsa ja atraktiivse ilme. Rahvarahutusi taoline areng endaga toonud ei ole.
Linna siluett kui sümbol
Olen nõus, et kõrghooned ei tohi hakata varjutama Tallinna üheks kaubamärgiks olevat vanalinna siluetti. Kuigi tänapäeval on siluetist kilukarbil saanud pigem sümbol, kütab Tallinna kontuur hämmastavalt palju kirgi. Ja on hea, et kütab.
Tallinna kesklinnas on hetkel veel küllalt palju hõredalt asustatud piirkondi, nagu ranna-ala, mis lausa karjub investeeringute ja uue näo järele. Suvel Tallinnas käinud Euroopa linnaplaneerijad ilmutasid avatud mõtteviisi vastukaaluks meil levinud arusaamale, et pigem laseme sel alal olla veel kümneid aastaid isoleeruda.
Jah, me ei näe linnahalli kõrvale või asemele kerkimas 30-korruselist elumaja, kuid ma sügavalt kahtlen, kas mereäärsel alal heinamaa ja võpsiku arendamisest kujuneks edukas majandusharu.
Me võistleme teiste Põhjamaade linnadega turistide, ürituste-konverentside meelitamisel ehk selle nimel, et tallinlasel oleks tööd ja jõukus kasvaks. Kui arendajad ehitavad Tallinna city’sse kokkulepitud reeglite järgi konkurentsivõimet tõstvaid kõrghooneid, kus on ühendatud hotellid, konverentsisaalid, elamispinnad, siis miks peaks linn siia käe ette panema? Maa kesklinnas on niigi kallis, oleks patt sel niisama seista või seda raisku lasta.
Tallinna suurejoonelisust iseloomustab mitmekesine elukeskkond – vanalinna ajalugu, Kassisaba puitelamud, avatud mereäär, aga ka kõrgusse kaduvad peegelklaasist hooned. Ja tõesti võiks Oleviste kiriku asemel olla laeks taevas. Alustuseks piisab, kui see oleks nii meie mõtetes.
Peep Aaviksoo, Tallinna abilinnapea, Reformierakond