Peeter Pere: Kuidas Eesti taas rikkaks saab?

Arhitektuur on nabanööri pidi seotud rikkusega nii materiaalses kui kultuurilises mõttes. Vaaraod, paavstid, keisrid, kuningad on olnud tellijateks püramiididele, triumfikaartele, KUMUdele. Kaasajal rajatakse märgilisi hoonekomplekse olümpiamängudele, linnad võistlevad kõrgeima hoone kategoorias; au toovad pikim sild, suurim saal, klaasist rist…

 

Tavaehitusi püstitatakse meie kõigi vajaduste üha paremaks ja kvaliteetsemaks rahuldamiseks. Võtmesõnaks tulevikus on tavalisena tunduva igapäevase RUUMI väärtustamine, selle kvaliteedi parandamine, mis päeva lõpuks tähendab otseselt meie elukeskkonna parandamist.

 

Me ei tavatse vaidlustada ajaloolise arhitektuurse keskkonna väärtust. Et kaasaegses vormikeeles loodud arhitektuurse ruumi omadusi nii avalikus kui privaatses keskkonnas samaväärselt näha ja tajuda, vajab inimene kaasaegse ruumikeele lugemisoskust. Viimase arendamiseks on vaja abistavat lektüüri.

 

Reisime reaalselt ja virtuaalselt, viibime pidevalt vahelduvas, ristkasutatavas infoväljas, vestleme oma tuttavatega erinevates suhtlusportaalides. Ruumi kui sellise piirid on võimsalt avardunud. Oleme samaaegselt ruumi kasutajad ja ruumi loojad. Ootamatult on defitsiidiks kujunenud privaatsus.

 

Eesti rikkus on põhjamaine karm loodus, paekallas, haja-asustusega külad, väike- ja vanalinnad – kõikjal leiduv avarus ja ruumiküllus. Kui võiksime seda oma maavaraks nimetada, suhtuksime sellesse teistmoodi kui seni ning väärtustaksime seda palju enam. Napp, monotoonne, väike, ühetasane genereerib siinset loovust, see käivitab erilise kultuurilise mõtlemise, kattudes aeg-ajalt teatud aspektis näiteks Jaapani minimalistliku esteetikaga.

 

Kõik kordub, peame toimima nagu muinasjutus, kus pojad saadetakse laia maailma õppima, ringi vaatama, kogemusi omandama. Mida teha, et meie rändajad tuleksid tagasi siinset elu uueks looma?

 

Alanud sajandi optimistliku ellusuhtumisega noored arhitektid saavad suurepärase võimaluse ennast harida rahvusvaheliselt tunnustatud kõrgkoolides, praktiseerida arhitektuuribüroodes üle terve maailma. Erinevat kultuuriruumi kogenud arhitekt on rikkam, loovam, tajub probleeme erksamalt, mõtleb paindlikumalt ning leiab lahendusi seal, kus enamus neid ehk ei märkaks.

 

Negatiivsest suhtumisest ruumi uuendustesse tuleb lahti saada, probleemid peab selgeks rääkima, uuenduslike lahenduste paremust kannatlikult selgitama.

 

On oluline endale teadvustada, et lisaks materiaalsele heaolule vajame ka vaimset heaolutunnet. Kollase ajakirjandusega paralleelselt on olemas kollane arhitektuur. Seda värvi keskkond kujundab meid samamoodi nagu kollasest meediast loetud tekstid. Nende infoväljad imenduvad justkui iseenesest tavateadvusesse. Olles näiliselt kergesti seeditav, jääb püsiv ballastaine kontrollima mistahes informatsiooni uusi kihistusi.

 

Kindlasti on nn kollasest subkultuurist võimalik üht-teist õppida, olgu vigade või hüvede näol, aga selle liigne domineerimine pole kellegi huvides. Vaatamata kollasele ajakirjandusele ja paulocoelholikele autoritele pole veel õnneks kõrvale tõrjutud teisi värve ning kultuuriruum on endiselt rikkaliku paletiga. Seda paljusust peaksime nägema ja hindama ka arhitektide loodud ruumis liikudes.

 

Eelmise kümnendi ehitusturu reeglid süstisid arhitektuuri hulganisti ühetaolisust saamaks hästimüüvat maja. Tihti tuli kopeerida väikeste modifikatsioonidega eelmiste majade eduvalemit. Arhitektuuri, st meie kõikide elukeskkonna mitmekesisus kannatas.

 

Praegune aeg nõuab uute ja miks mitte imelike ning ebaloogiliste teede otsimist. Kui tudeng peab õppimisprotsessis endale ja õpetajale pidevalt küsimusi esitama, et miks ja milleks, siis ka praktiseerivate arhitektide tööpäevas tuleb kulutada osa ajast sarnastele teemadele. Tehke mõttepause või ajurünnakuid ja küsige, miks, kuhu, milleks, kuidas – ja seda mitte ainult materialistlikust ideoloogiast lähtuvalt.

 

Tuleb püüda ennast eemalt vaadata, korraks justkui hing kehast lahutada ja proovida tegelik mina ära tunda. Eelmisest perioodist positiivset välja sõeludes saame stardiplatvormi, millelt lähtudes eksimusi kartmata edasi otsida ja luua lõpuks parim ruum.

 

Aga samas võib tsiteerida arhitektist romaani kirjutanud Ayn Randilt: „Läbi sajandite on olnud inimesi, kes on asunud tundmatule teele, kaasas ei midagi muud peale omaenda nägemuse.“

 

Oht on, et sarnaselt geniaalsetetele lapsinterpreetidele, pole ka siinsetel arhitektidel aega olla noor, fantaseerida, logeleda, taevasse vahtida, korralikult välja kujuneda. Neil tuleb pidevalt anda toodangut, esineda oma teada-tuntud headuses ja – tihti enda potentsiaal kiirelt läbi põletada.

 

Võiksime nimetada möödunud perioodi “Kiirajaks”, milles Eesti arhitektuuripilt nivelleerus, kus olid lokaalsed tipud, kelledega püüti ennast samastada. Vaadates toonast arhitektuurimaastikku võib üldistades öelda, et meil oli tinglikult üks arhitekt ja teine oli poole kohaga arendaja.

 

Pildi muudab kurvemaks tõsiasi, et ehitusbuumi aastail ehitati palju ja aktiivsemad ning andekamad noored said “käe valgeks” sageli juba tudengitena. Noorte arhitektide projektide massiline realiseerimine sellises hulgas on kogu maailmas erandlik. Kuid hoolimata sellest, et jalg võidi küll ukse vahele saada, polnud see enamasti loomingulise asutuse uks, vaid üks teine, mis viis rohke töö ja hea sissetuleku kõrval ka loomingulise ühetaolisuse ja seega meie elukeskkonna vaesemaks muutmise suunas.

 

„Kiireaeg“ on möödas ning nüüd võime seadistada lennutrajektoori ja sihiku uuesti paika sättida. On paus.

 

Loodetavasti on see vaheaeg tiine headest ideedest. Need tuleb avastada ja see tuleb kasuks nii loovatele kui mänedžeri tüüpi arhitektidele – ühed otsivad endas loomingu allikaid, teised konstrueerivad tõhusamaid ärimudeleid, töötavad välja asjalikud ning tõhusad seadused.

 

Võime fantaseerida, et ehk tuleb millalgi “Uuem Kiiraeg“, mil (jällegi üldistades) Eestis on üks megabüroo, nii-öelda asjalik asutus, establishment. Sellega teevad ehitajad diili. Sellele sekundeerivad erinevad loovarhitektid, noored ja vanad, kes on näiteks vabakutselised või on sellised ettearvamatu trajektooriga satelliidid–isemõtlejad. Nad tegutsevad omapäi, vajadusel liitudes BÜROOga, kafkaliku asutusega, labürindiga, kus on hulk standardeid, norme, määrusi, seadusi. BÜROO annab professionaalset toodangut ja ostab isepäisetelt ideid. Äri käib, kvaliteetset arhitektuuri tuleb vägevalt.

 

Kuid tulevik pole mõistetavalt selline mustvalge, aga mitte ka enam valdavalt hall. Arhitektuuriga seotud teemasid tuleb laiendada. Selle aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali tunnuslause on “Inimesed arhitektuuris, suhtlev arhitektuur”.

 

Eespool mainitud ajurünnaku ideed silmas pidades – prooviks korraks mõttes eksperimenteerida ja tekitada kohalikke loominguliste mõtlejate ahelaid, sarnaselt nukleiinide järjestusele või mis iganes keerukale järjestusele. Vaatleme arhitekte näiteks koos kirjanike, kunstnikega, kelle loomingut arvame pisut rohkem mõistvat.

 

Rea algul on kirjanik kui kõige „loetavam“ looja, siis kunstnik ja lõpus arhitekt. Hoomates sarnaseid lähtetasandeid proovime natuke selgust saada arhitektide loomingus:

 

Esialgsed meelevaldsed loomingulised kolmikud:

 

Runnel – Mudist – Volberg

Jüssi – Pääsuke – Jänes

Vint – Vint – Künnapu

Tammsaare – Põldroos – Kuusik

Okas – Okas – Okas

Mutt – Keskküla – Alver

Kivisildnik – Toomik – Tomiste

Kivirähk – Ole – Urbel

 

Kokkuvõtteks võib öelda, et oleme rikkamad, kui arhitektuuri paremini mõistame (Pakkusin retseptiks välja ühe võimaluse). Ehk on meie vaatenurk aegunud.

 

Täna tuleks ju võrrelda YouTube’, Twitteri ja Facebooki kangelasi ja arutada, kas meie rikkus peitub hoopiski suuremas võrgustikus.

Senisest enam tuleb kindlasti otsida kontakte väljaspool Eestit, olgu Põhjamaadest, Hollandist, Saksamaalt, Ameerikatest või Jaapanist.

 

Rohkem oleks vaja mõtteviisi, et siia võistlema kutsutud välismaised tipud toovad oma projektidega meile kasu, sundides meid endid rohkem pingutama, mis rikastaks meie linnaruumi millegi tõeliselt teistmoodi ja kaasaegsega ning seda juba globaalsel tasandil.

 

Käesolev artikkel ilmub Delfi arvamuslugude sarjas, milles Eesti arvamusliidrid arutlevad, kuidas Eesti taas rikkaks saaks.