Peeter Rebane: Sakala uue kultuurikeskuse kahepalgelised kriitikud
Sakala uue kultuurikeskuse vastase tolmupilve on viimase paari nädala jooksul meedias üles keerutanud kaks teineteist toetavat jõudu – arhitektid ja poliitikud. Kindlasti on inimesi, kes tõepoolest eelistaksid selle hoone praegusel kujul säilitamist.
Neile aga, kes on viimastel nädalatel uskuma jäänud «seda, mis lehes kirjas», tahan ma selgelt välja tuua nende kahe eespool mainitud jõulise huvigrupi peamised motiivid. Paraku on neil pea olematu sisuline seos vana Sakala lammutamise või uue kultuurikeskuse ehitamisega.
Arhitektide tsunfti peamine motiiv on algusest peale olnud ringkaitse. Ebaoluliseks peetakse ka Eesti riigi seadusi – tühistatagu seaduslik luba, sest meie tahame nii. Miks nad siis ikkagi seda soovivad? Põhjus on nende jaoks põhimõtteline – kui projekti ei teostata sellisel kujul ning nende inimeste poolt, nagu soovivad seda nemad, siis ärgu seda parem tulgu.
Tallinna abilinnapea võrdles hiljuti Eesti Arhitektide Liitu (EAL) terroriorganisatsiooniga. Mulle tundub, et see pole päris õige – terroristidel on tavaliselt ideaalid, millesse nad usuvad. Lihtsalt vahendid nende eest võitlemisel on ebainimlikult julmad.
Arhitektide liidu ainus silmaga nähtav ning pidevalt muutumatuna seisev ideaal on aga seista «omade» eest. Üles ässitatakse ka teised loomeliidud, kusjuures kihutustöös ei peljata ei lausvalet ega faktiväänamist – nii levitatakse eksitavat infot, nagu keelaks kehtiv detailplaneering ja hoonestusõiguse leping hoone lammutamist.
Samuti levitatakse alusetuid jutte rajatavast kaubanduskeskusest ja koledast plekk-karbist. Faktid räägivad aga teist keelt – uuest keskusest üle 55 protsendi tuleb kultuuripindu ja ainult 17 protsendiga seotud kaubandust. Uue hoone kahekordne fassaad tuleb aga väärikast Eesti paekivist, mis on kaetud erilise klaasiga.
Silmakirjalikud arhitektid
«Omad» jäid kaotajaks juba hoonestusõiguse konkursil, kui žürii ASi Uus Sakala kultuurikeskset kontseptsiooni erinevate kinnisvaraarendajate pakkumistest tugevamaks pidas. Nii ei saanud Sakala keskuse projekti arhitektiks ka üks praegune tulisem kriitik, arhitektide liidu aseesimees Margit Mutso, kelle idee oli rajada Estonia teatri vastas olevale tühjale alale 6–7-korruseline hotell koos äripindadega.
Toona oli projekti kaasatud ka noorte Res Publica «äraostmatute» ühing eesotsas Indrek Raudsega, kes praegugi arhitekte nende «pühas sõjas» aitab. Sakalat sooviti lihtsalt ära kasutada, et saada kontroll magusa maalapi üle ning teenida seal kiiresti kasvava hotelliäri abil kopsakat kasumit.
Just Mutso kaasabil korraldas EAL 2003. aasta sügisel ASi Uus Sakala tellimusel arhitektuurikonkursi, kuhu kirjutati sisse hoone oluliselt suurem maht, kui detailplaneering seda võimaldab. Mutso kinnitab eelmise nädala Postimehes vabanduseks, et suurem mahtki oleks olnud aktsepteeritav.
Ehk siis arhitektide liit oleks olnud nõus detailplaneeringust (loe: seadusest) mööda vaatama, kui ainult «omad» seda teeksid… Aga paraku tõi Uus Sakala vahepeal appi Briti arhitektid.
Eesti ametivendade ringkaitse muutus veelgi jõulisemaks. Kohe tekkis ka arhitektidel uus retoorika – kavandatav maht on detailplaneeringuga vastuolus ja jutul lõpp. Enda koostatud vigased konkursitingimused vaikitakse piinliku vahejuhtumina maha, kuid tasu nende koostamise eest ei häbene EAL vastu võtta.
Samas ähvardas Mutso juba selle aasta veebruarikuus loo autorit, et isegi kui uus Sakala keskus lõpuks loa saab, antakse see kindlasti kohtusse ning püütakse igal muul võimalikul viisil ehitust takistada – kuni ei tehta uut konkurssi või ennistata «omasid» tööle tagasi!
Silmakirjalikkuse kõrgpilotaaž aga jätkub täie hooga. EALi esimees Ülar Mark kinnitas hiljuti teleintervjuus, et hoone lammutamine tuleb talle üllatusena. Ometi on Mark paar aastat tagasi olnud linnavalitsuse juures tegutsenud Sakala ekspertgrupi liige, kus protokolliti seisukoht, et «hoone lammutamise küsimus on vaba».
Lammutamise poolt
Projekti algusajal, kui vajadus kogu vana maja lammutada veel teada polnud, pakkus Ülar Mark linna arhitektuurinõukogus isegi välja, et «kui võtaks vana maja tervenisti maha, siis saaksid mõnedki asjad paika». Sama sõbralik on ta Karla katedraali lammutamise küsimuses olnud nii eravestlustes kui ka varasemates meediaesinemistes. Nüüd ei taha ta seda mäletada.
Tsunftile tõttab appi ka arhitektuurimuuseumi juht Karin Hallas-Murula. Eesti Päevalehe veergudel mõtiskleb ta pikalt praeguse Sakala keskuse väärtuslikkuse üle. Räägib tunnustavalt arhitekt Raine Karbi hoonesse sisse kirjutatud varjatud irooniast.
Samas ei räägi Hallas-Murula sellest, et ta kuulub 20. sajandi ehitisi kaitsvasse DOCOMOMO Eesti töörühma, mis mõni aasta tagasi koostas nimekirja selle perioodi hoonetest, mis vääriksid säilitamist ning kaitse alla võtmist. Muidugi ei räägi ta sellest, sest Sakalat mainitud nimekirjas ei ole.
Aga «omadele» appi tõtates unustab ta selle ning seab enesekindlalt kahtluse alla ainupädeva riikliku instantsi, muinsuskaitseameti ning selle ekspertide pädevuse.
Poliitilised mängud
Poliitikast tahaksin rääkida lühidalt, kuna poliitilised mängud on meil endiselt räpased. Fakt on see, et mõne kuu pärast on valimised ning see teadmine süstib poliitikutesse ka indu leida teemasid, millega köita avalikkuse tähelepanu.
Nii ongi Sakala ehitustööde plaanitav algus sattunud väga ebasobivasse aega. Liitusin ise paar kuud tagasi Keskerakonnaga – see oli mõeldud toetusavaldusena nende kultuuripoliitikale. Nüüd tuleb mul aga kahetseda. Ei, mitte liitumist Keskerakonnaga iseenesest, sest nende kultuuripoliitika on mulle jätkuvalt sümpaatne. Küll aga ajastust, mis andis erakonna poliitilistele vastastele põhjust hakata ründama uue kultuurikeskuse projekti. Oma sinisilmsuses ei osanud ma oodata, et Tallinnale nii oluline uusehitis võib sattuda poliitkampaania mängukanniks.
Nii tormabki üks väike opositsioonierakond esimeste hulgas võitlusse ning teeb ühisavalduse Paeliiduga, mida esindab sama erakonna liige. Ei selle erakonna ega Paeliidu vastuseisust ole me kordagi kuulnud kogu kolmeaastase protsessi vältel. Ka ei huvita paearhitektuuri eest seisvat liitu, et uut Sakala keskust rajades kavatseme ühe põhilise materjalina kasutada just Eesti paekivi. Valimised lähenevad ning kampaania vajab tegemist.
Just neid tagamaid peaks arvestama iga tavakodanik, kui ta tahab selgusele jõuda, kas uut Sakala keskust tasub ehitama hakata või mitte. Mina tean, et uue kultuuri-, konverentsi- ja vabaajakeskuse nimel on tehtud kolm aastat lakkamatult, ausalt ja avalikult tööd.
Veel tean ma, et õnneks on olemas investeerimisfondid, mis julgevad sellist projekti rahastada. Ning ma olen siiani veendunud, et seda uut kultuurikeskust on Tallinna väga vaja.
Arvamus
Karin Hallas-Murula, Eesti arhitektuurimuuseumi direktor:
Peeter Rebase rünnak isikute vastu näitab, et tema teised argumendid on ammendunud. Ka Tallinna arhitektuurinõukogu istungitel 2004–2005 üritas ta oma projekte läbi suruda kõigi, ka ebaeetiliste vahenditega. Arhitektuurinõukogu lükkas Sakala projekti mitmel korral üksmeelselt tagasi. Kui lauale sokutatakse projekt, kus Eesti arhitektuuribüroo projektikausta on köidetud Inglise büroost tulnud fassaadid – siis millisest eetikast siin üldse rääkida?
DOCOMOMO Eesti töögrupp ei ole paari aasta eest arutanud mingit uuemate ehitiste nimekirja, mina sellist küll näinud ei ole. Iial ei suudaks DOCOMOMO veenda muinsuskaitset, et kaitse alla tuleks võtta kõik korralikud ehitised kesklinnas.
Praegu on muinsuskaitse uue situatsiooni ees: kaalukausil pole ümberehitus, vaid hoone füüsiline säilimine, kusjuures ligi 8000 inimest nõuab, et ehitis alles jääks.
Hooneid ei kaitsta asjana iseeneses, vaid ikka sellepärast, et nad tähendavad inimestele midagi. Tekkinud olukorras pole midagi loogilisemat kui võtta hoone esmase ajutise kaitse alla.
8000 allkirja kogunud, kohtuhagi esitanud ja piketi korraldanud Eesti Paeliit MTÜ Jätkusuutlik Eesti pole ju seotud ei arhitektide ega ka poliitikaga.
Margit Mutso, EALi eestseisuse nimel:
EALi eesmärk on Sakala kultuurikeskust kultuurselt arendada ja luua kvaliteetne linnaruum. Kui tegemist oleks vaid «omade» eest seismisega, siis oldaks praegu üsna rahul: Raivo Puusepp on vägagi «oma» – EALi liige ja allakirjutanu väga hea tuttav.
Detailplaneering aga tõepoolest ei näe ette praeguse Sakala keskuse lammutamist ning 99,9% ehitamisega kursis olevatest inimestest mõistab sõna «rekonstrueerimine» all olemasoleva hoone ümberehitamist, mitte lammutamist.
EAL on vältinud konkreetse hoone kritiseerimist. Üheski avalduses ega ka aruteludel ei ole kordagi viidatud uue hoone arhitektuurile ega funktsioonile.
Ma ei olnud 2003. aastal ei EAL juhatuses ega konkursitingimuste väljatöötamise juures.
EALi juhtis toona Kalle Vellevoog, aseesimehed olid Tõnu Laigu ja Ülar Mark. Võistlustingimused koostas Kalle Komissarov, kellele arendaja andis võistluse ettevalmistamiseks enneolematult vähe aega – kõigest ühe kuu.
Uuel Sakalal oli EALi ning arhitektide toetus, mida nad paraku hiljem kurjasti ja ebaeetiliselt kasutasid – paljud inimesed ja komisjonid tulid neile vastu sinnamaani, kuni nad olid oma eesmärkides usaldatavad.