Pilguheit industriaal-Eestile

„Made in Estonia. Tehtud Eestis – tööstusarhitektuur eile ja täna” arhitektuurimuuseumis kuni 26. V. Kuraatorid Henry Kuningas ja Moonika Eensalu, kujundanud Mariana Hint ja Epp Õlekõrs.

Veel nädala jagu on Eesti arhitektuurimuuseumis avatud suure saali näitus „Made in Estonia. Tehtud Eestis – tööstusarhitektuur eile ja täna”. Kuraatorid Henry Kuningas ja Monika Eensalu on seadnud endale ambitsioonika eesmärgi – anda ühe näitusega ülevaade kogu Eesti tööstusarhitektuurist industrialiseerimisajastu koidikust tänapäevani. Läbitöötatud materjali hulk avaldab muljet ning selle eest koostajatele ka suur tänu. Nii mahuka näituse puhul seisab kuraatorite ees raske valik, milliseid ehitisi paljude seast esile tõsta. Antud juhul pole ilmselgelt olnud siht välja tuua vaid arhitektuurilt kõige imposantsemad hooned, pigem on soovitud rõhutada meie tööstuspärandi eripalgelisust, laotatud vaataja ette läbilõige mitme ajastu eriilmelistest ehitistest. Eriti tore on see, et piltide vahendusel pääseb inimene muidu suletud tehaseterritooriumidele uitama ning talle avaneb täiesti uusi perspektiive. Tehasetööliste koosolemise- ja puhkeruumid mõjuvad ootamatu oaasina kesk industriaalset räga: kes oskaks siin oodata nii rafineeritud ja originaalilähedaselt säilinud interjööre, nagu võib leida näiteks Püssi puitlaastplaadivabrikus.

Näituse sisuline ülesehitus ei ole mõneti üllatuslikult – arvestades, et tegu on ju ikkagi arhitektuurimuuseumi näitusega – ei kronoloogiline ega tüpoloogiapõhine, vaid tööstusharude kaupa struktureeritud, nihutades seeläbi fookuse arhitektuurilt pigem tööstusajaloole. Ühelt poolt on päris huvitav näha, mida kõike Eestis läbi aegade on toodetud – allveelaevadest püksinööpideni –, teisalt viib aga mõtted keerlema, mil määral saab piltidel kujutatut üldse arhitektuuriks nimetada. Uhkelt sätitud juugendliku joonega detailirikaste fassaadide või peenelt komponeeritud modernistlike teoste kõrval hakkab silma rida ehitisi, mida on raske nimetada enamaks kui pelgalt utilitaarseks kestaks. Nagu autorid ise ka välja toovad, on tööstushoonete puhul enamasti võimatu eristada arhitektuuri- ja tehnoloogiaajalugu. Lähtub ju selliste ehitiste vorm alati funktsioonist, sisseseade moodustab sageli hoonega terviku ning tehnoloogia muutumine toob kaasa muutuse ka arhitektuuris. Just tööstuse tootmisprotsessist ja -tehnoloogiast tulenevad nõuded on kogu XX sajandi vältel olnud üks peamisi tõukejõude uute ehituskonstruktsioonide väljamõtlemisel. Seegi näitus toob vaataja ette hulga Eesti insenerikunsti tippobjekte, nagu näiteks siinses raudbetooni ajaloos märgilise tähtsusega Noblessneri tehase hooned, August Komendandi projekteeritud teraviljaelevaatori Tartus või esimese pealesõjajärgse koorikkonstruktsiooni Narva mööblivabrikus.

Kiitust väärib koostajate tahe tutvustada ootuspäraste suurtehaste kõrval väiksemaid, paikkondliku tähtsusega ja osaliselt unustuse hõlma vajunud tööstusobjekte kõigist Eestimaa nurkadest. Ennäe, tööstus on kõikjal meie ümber! Tööstuspärandi huvilistele on näitus kuldaväärt inspiratsiooniallikas suviseks siseturismiks. Rakke lubjatehas oma kirjatud korstnaga, Räpina paberivabrik maalilise paisjärve kaldal, Viskoosa kunstsiidivabriku/kalakonservitehase nukralt tühjana seisvad hooned Kõrgessaares ning paljud teised ehitised väärivad avastamist. Sealjuures tasub kiirustada, sest paljude objektide seis on selline, et juba mõne aasta pärast ei pruugi enam midagi vaatamisväärset alles olla. Abja linavabrikut saabki veel vaid vaatmikul imetleda, kuna näituse koostamise ajaga on enamik hoonete materiaalsest kehandist lahkunud kaduvikku …

Kogu näitust saadab alateadlik mure tööstuspärandi saatuse pärast. Spetsiifiline funktsioon ja asukoht pärapõrgus ei ole enamasti hea kombinatsioon ühe hoone kestmiseks. Tööstuspärandi haavatavus ei jää siinkohal siiski pelgalt nukraks tõdemuseks, vaid autoritel on pakkuda ka positiivne programm: näitusel esitatakse eeskujuks valik viimastel aastakümnetel uues funktsioonis rekonstrueeritud või alles ideejärgus tööstushoonetest. Pungil ambitsioonikaid arhitektuuri-ideid, räägivad toodud näited selgelt sellest, milline potentsiaal peitub õigupoolest meie tööstuspärandis.

Väljapaneku üks vaieldamatutest võludest on arhiividest ja muuseumidest kokku kogutud maketid ja originaalprojektid. Kui viimased on maiuspalaks eeskätt erialainimestele, siis maketid panevad usutavasti silmad särama ka suuremate eelteadmisteta külastajal. Vääristagu seda vaatamisrõõmu siis infokild, et Baltijetsi tehase maketid on laiemale avalikkusele tutvumiseks väljas esmakordselt ning just selle näituse koostamise käigus jõudsid need tehase kontori tolmusest nurgast Narva muuseumi varade hulka.

Näitus on nooruslikult särtsakas ja pakatab värsketest ideedest, selle on kujundanud graafilised disainerid Mariana Hint ja Epp Õlekõrs. Tööstustemaatika tõlkub visuaalsesse keelde katkematult voogavate kangalintide-vaatmikega, millest aimub selge analoogia tootmisliiniga. Justkui tehnoloogilise plaani pealt on maha astunud pikad, ruumi ühest servast teise kulgevad originaalprojektidega lauad. Õnnestunud leid kujunduses on kahtlemata euroalused kui nutikalt sisse toodud tööstuskeskkonnale iseloomulik element. Silmailu loomisel on paraku sisu ja kasutusmugavus mõneti tagaplaanile jäänud. Mitmed usutavasti informatiivsed kaardid, skeemid ja majade plaanid taanduvad üsna mõttelagedateks pildikesteks, sest kahe ja poole meetri kõrgusele paigutatuna ei erista nii väiksel reprol ka parima silmanägemisega vaataja muud kui vaid erivärvilisi laike. Vaatmike kujundus manitseb külastajat kannatlikkusele: nimelt on kõik pildiallkirjad paigutatud fotodest eraldi vaatmiku küljele ning fotot ja allkirja seob vaid kood. Esialgu on isegi lõbus pilte ja seletusi kokku klapitada, aga pikapeale läheb pidev peaga edasi-tagasi vehkimine tüütuks, mistõttu osa pildiallkirju jääb kardetavasti suurel osal külastajatest küll lugemata. Sellest on õieti tuline kahju, sest pool selgitavast tekstist ongi kätketud pildiallkirjadesse.

Näituse kujunduskeele tõttu on kogu väljapanek kas taotluslikult või kogemata läbivalt kahetasandiline: kõigile külastajaile tuuakse kandikul kätte efektne visuaal ühes kollaažiliku kokkuvõttega tööstuspärandist, sisukama ülevaate saamiseks tuleb aga ise vaeva näha. Võib-olla polegi see kokkuvõttes halb – kõnetatakse nii kiiret läbipõikajat kui pühendunud näitusekülastajat. Viimasel jätkub avastamist tundideks, kas või huvitava, kuid näituseruumis tagaplaanile jääva filmiprogrammi pärast.

Teades, et tööstusarhitektuur on mõlema kuraatori pikaajaline armastus, võib oletada, et näitusel esitatu on vaid pelk pinnavirvendus ning iga kajastatud tööstusehitise juurde kuulub tegelikult veel hulk põnevat infot ja mahlakaid lugusid, mis paraku on jäänud „kaadri taha”. Midagi pole teha, näitusesaal ei ole kummist ja näitusekülastaja tähelepanuvõimelgi on piirid. Seega jääb üle vaid loota, et väärt informatsioon saab peagi korraliku kataloogina kaante vahele.