Pinged linnaruumis
MARGIT MUTSO, arhitekt
Linnade ja ka maakohtade arendusprojektidega seoses kerkib ikka ja jälle üles küsimus, kelle huvisid peaks kohalik omavalitsus planeerimisprotsessis rohkem arvestama – kas maaomanike-arendajate omi või avalikke huvisid?
Ja kui avalikud peaksid olema avalikud huvid, et neid arvestada tuleks, ning kuidas õnnestub üldse linnajuhtidel ära tunda, mis on üldse avalik huvi või millise ettepaneku või protesti taga on tegelikult kellegi erahuvi?
Targad arendajad jälgivad hoolega üld- ja teemaplaneeringute sündi ning nii mõnigi idee, mis seal kajastub, ei tulene mitte linna loogikast või avalikkuse huvist, vaid üsna selgelt eraomanike eesmärkidest ja nende kokkulepetest linnaga. Mis puudutab aga detailplaneeringute tegemist, siis on tavaline, et detailplaneeringuga muudetakse üldplaneeringut ja seda ikka eraomaniku kasuks. See ei tähenda muidugi, et erainvestori ja avalikkuse huvid ei võiks kattuda, kuid pahatihti see siiski nii pole.
Kodanikud võivad tulla eskiisi avalikule arutelule, protesteerida planeeritavate kavade vastu ning öelda omad ettepanekud. Siinkohal tasub aga tähelepanu pöörata faktile, et esimene eskiis, mis linnarahvale tutvustamiseks välja pannakse, on tegelikult juba kindel detailideni läbivaieldud kokkulepe linnavalitsuse ja arendaja vahel. See on väga täpne dokument, millel on olemas kõik kooskõlastused ja heakskiidud, selle eest on makstud suuri summasid, see on sisuliselt valmis projekt. Nii on see vähemalt pealinnas.
Sisuliselt farss
Linnakodanikku, kes saabub siinkohal väitega, et selline lahendus ei lähe tema meelest kohe mitte, suhtutakse kui tüütusse kurinahka ja tema kõrvalejuhtimiseks tehakse arutelud näiteks tööpäeva hommikul või püütakse tõestada, et tegemist pole üldse avalike, vaid erahuvidega. Linnavõim, kelle ülesanne eeldatavasti on aga olla erapooletu kohtunik ning avalike huvide eest seisja,on avalikustamise hetkeks oma poole valinud ning kogu üritus on sisuliselt farss, mille eesmärk on seadusepügala taha linnuke saada.
Umbes selline olukord oli näiteks mõni aeg tagasi Tallinnas Paldiski mnt 50 paikneva hipo droomi maa detailplaneeringu arutamisel. Vaatamata sellele, et üritus toimus tööpäeva hommikul, olid kohal mitmed kodanikeorganisatsioonid, kes ei suutnud mõista, miks peaks muutma 16 hektari metsaäärse sotsiaalmaa juhtfunktsiooni elu- ja ärimaaks, ehkki üldplaneering näeb ette selle avalikku kasutamist. Ilma igasuguse valehäbita teatas linnaosa esindaja, et tegemist on eramaaga ning et me ei ela enam sotsialismiajas, kus eraomanike soovidest üle sõideti. Pealegi, tegemist olevat juba kompromisslahendusega, alguses taheti sinna veel palju suuremaid ehitusmahte, ning linnakodanikud peaksid olema õnnelikud, et selline arendus üldse teoks saab. Vaadates neid uhkeid makette, pakse dokumendikaustu ja põhjalikke jooniseid, millel pitsatid all ja puha, oli ilmselge, et kodanike arvamused on hiljaks jäänud. Rong oli juba läinud.
Avalikkuse arvamust ei arvestatud ei Sakala keskust lammutades ega Vabadusristi paigaldades. Kui võim on oma poole valinud, siis pole avalikule arvamusele enam kohta. Nagu toona, nii väidetakse ka nüüd, et protesteerijatel on mingid kahtlased isiklikud huvid ning karavan liigub edasi.
Millal pole veel hilja?
Siinkohal kerkib üles küsimus: mis hetkel ja kus peaks tegelikult linnakodanik oma seisukohad välja ütlema, et poleks juba hilja, et saaks kaasa rääkida mitte ainult aia kõrguse või istutatavate puuliikide kohta? Kõigepealt tuleks alustada süsteemist, kuidas üldse elanikkonnani jõuaks teade, et linn on mingi planeeringu algatanud. On selge, et inimesed ei otsi regulaarselt omavalitsuse kodulehelt selle kohta infot ning tihtipeale avastatakse alles tagantjärele, et midagi olulist on ära otsustatud. Väikeses kirjas ametlikud teated ajalehtedes ei ole kindlasti teavitamiseks piisav vahend. Siinkohal võiks toetada mõtet, et iga maatüki juures, kuhu midagi uut tahetakse teha, oleks paigaldatud vastavateemaline tahvel, mis annaks teada, kes ja kus planeerib, kust saab infot ning kuhu saab saata ka omad ettepanekud. See tagaks vähemalt kohalike elanike teavitamise.
Esimeste arutelude jaoks pole vaja allkirjastatud jooniseid, piisab, kui linn või arendaja räägiksid oma plaanidest verbaalselt, tehtaks teatavaks n-ö lähteülesanne planeerijale. See oleks kasulik nii arendajale, kes saaks testida kodanike meelsust oma mõtete suhtes, kui ka avalikkusele, kellel tekiks võimalus varases staadiumis kaasa mõelda. Üldplaneeringute protsessi, mis kestab teinekord mitu aastat, tuleks kajastada aga regulaarselt suuremates päevalehtedes. Karta on, et praegu pole enamik Kristiine ega Põhja-Tallinna elanikest kuulnudki, et nende kodukandile üldplaneeringut tehakse. Võiks ju aegsasti rahvale rääkida, millised teed, suuremad arendus- või kaitsealad sinna kavandatakse.
Avalike huvide tagamine peaks tegelikult eelkõige olema oma ala professionaalide eesmärk. Võimatu on seda samas nõuda arhitektilt, kes sõltub otseselt arendajast. Nagu ütles ühes oma esinemises arhitekt Raivo Puusepp, kui talt küsiti seisukohta endise Sakala keskuse lammutamise kohta, mis tekitas suure avalikkuse pahameele: mul oli leping Rebastega, mitte avalikkusega. Üsna küüniline, aga see on aus vastus. Lepingutest taganeda või tööst ära öelda on raske ja kallis lõbu. Avalikke huvisid ei suuda tagada ka kohalike omavalitsuste arhitektid (juhul kui neid üldse on), eriti nüüd masu ajal on nende kohad piisavalt väärt, et neist kinni hoida ja mitte arendajatega kokkuleppe saavutanud poliitikutega vastuollu minna.
Kuuldes ikka ja jälle kahtlastest kokkulepetest seoses planeeringutega, tahaks küsida: millal ükskord lõpeb see poliitiline lehmakauplemine maaga, millal ometi hakatakse linnaruumis ja arhitektuuris nägema seda jõudu, mille abil saab muuta linnad konkurentsivõimelisemaks ja elamisväärsemaks, inimesed tervemaks ning koos sellega ühiskonna rikkamaks? Arhitektide liidu esimehe ja endise Tallinna linnaarhitekti Ike Volkovi sõnade kohaselt on aga Tallinnas arhitektuur suures plaanis alati olnud poliitiline, sõltumata, mis partei on linna juhtinud. Selle valdkonna häda on see, et siin liiguvad suured rahad, mille ümber jagub alati aplaid inimesi, kelle jaoks üldised väärtused isiklike huvide kõrval ebaolulised tunduvad.