Planeerimine algab kultuuriloo tundmisest

Seminar „Kultuuriloost lähtuv planeerimine” Viljandimaal Õisu mõisas 10. XI.

Kultuuripärandi õppepäevadega tehti Mulgimaal algust juba 1996. aastal. Räägitud on moodsast arhitektuurist, taludest, ehitusvõtetest, turismist ja paljust muustki. Kultuuripärandi mõtestamisel ja tutvustamisel on Viljandimaa kindlasti üks tegusamaid maakondi, siit on alguse saanud nii mõnegi laiema ettevõtmise katseprojektid. Korraldajaid, s.o Viljandimaa muinsuskaitseinspektorit Anne Kivi ja Viljandi maavalitsuse planeeringutalituse juhatajat Tiia Kallast motiveerib seminaride järelmõju – teadliku partneriga lihtsalt on palju kergem asju ajada.

Tänavuse seminari juhatas sisse tekstiilikunstnik, EKA emeriitprofessor ja Heimtali muuseumi hoidja Anu Raud mõtisklusega traditsioonide hoidmisest: pärand koosneb pisikestest asjadest ning iga kaduv või vähenev harjumus teeb meid kõiki vaesemaks. Anu Raud pani talvehakul südamele otsida välja vardad, et trollibussis sõites saaks igaüks emotsionaalse laengu käsipuust hoidvate südamega kootud kinnaste ilust.

Seminari esimeses pooles lähtuti suuresti 1. juunil jõustunud muinsuskaitseseaduse muudatustest. Üldjuhul tehti seadus mitmes lõigus leebemaks, nii näiteks lubatakse mälestisi remontida ilma loa ja järelevalveta. Seda, kas meie omanikud on juba piisavalt haritud ja kogenud, et sellist leevendust õigustada, näitab aeg. Seejuures kehtestati lisanõue koostada peale ehitusprojektide ka muinsuskaitseala planeeringutele muinsuskaitse eritingimused. Muinsuskaitseameti peainspektorite osakonna juhataja asetäitja Merle Kinks selgitas seadusemuudatuse mõtet: eesmärk ei ole mitte suurendada bürokraatiat, vaid mõtestada aegsasti, enne planeerimisprotsessi algust, planeeritavat keskkonda ja lähtuda uue kavandamisel olemasolevatest väärtustest.

Miljööaladest, nii omavalitsuste kui ka omanike kohustustest kõnelesin ise. Seekord olid kõne all peamiselt üksikelamutega alad nagu Nõmme ning üld- ja detailplaneeringute täpsusastmed.

Arhitekt Raivo Mändmaa tõstis päevakorda juba poolakate restaureerimistavadest alanud, aga nüüd üha süveneva tendentsi väärikate hoonete kiskumisest n-ö aluspesu väele. Oma eheda materjali eksponeerimise vaimustuses jõuame sageli selleni, et paljastatakse konstruktsioonid, mis on kas olnud viimistletud või mille viimistlus on jäänud mingil põhjusel lõpetamata. Soklite puhastamine krohvist võib mõjuda konstruktsioonile halvasti, aga sageli on see ka arhitektuurselt häiriv nagu näiteks väärika Viljandi muuseumi puhul, kus n-ö frakki riietatud maja seisab tänaval aluspükste väel.

Mändmaa kirjeldatud Narva jalakäijate silla piiripunkti rajamine on aga ehe näide eritingimuste ehk mõttepausi vajadusest enne planeerimist. Nimelt asuti 2004. aastal projekteerima uut piirivalvepunkti jalakäijate silla otsa kaitsealuste kultuurimälestiste Narva Kreenholmi direktori Schowcrossi elamu ja meistrite elamute vahele. Piiripunkt oli hädavajalik, aga uus maht oleks rikkunud Kreenholmi ainulaadse keskkonna. Kõige loogilisem ja säästlikum lahendus oli võtta piiripunktina kasutusele üks sellel hetkel juba tühjana seisnud meistrite elamutest. See ei olnud aga kaugeltki mitte esimene mõte, mis asjaomastele pähe tuli, vaid eeldas sõna otseses mõttes peale lihtsa vajaduse ka keskkonna mõtestamist.

Õppepäeva teine pool oli pühendatud Õisu mõisa tulevikuplaanidele. Professor Juhan Maiste mõtestas nii kunstiajaloolasena kui ka Õisu lapsepõlvesuvede kogemuste najal von Siversitele kuulunud ja Lõuna-Eesti ühe kõige uhkema ning terviklikuma mõisakompleksi hinge.

Õisu on võrreldes paljude teiste Eesti mõisatega suhteliselt õnnelikus olukorras. 1922. aastal sai mõis uue elu piimanduskoolina ja säilis seeläbi terviklikku ideed kandva kompleksina kuni hiljutise ühendamiseni Olustvere tehnikumiga. Haridusministeeriumil jäi unikaalne mõisaansambel n-ö „üle”, see jaotati müügiedu huvides viieks kinnistuks ja pandi oksjonile. Mulgi ärksamate ettevõtjate uhkus ei lubanud õnneks maakonna uhkuse tükeldamist ja ebamäärast tulevikku alla neelata ja ühise rahaga osteti mõis ära. 2007. aasta lõpul kogunenud seltskonda esindas seminaril arenduskonsultant Urmas Tuuleveski, kes märkis ostu argumentidena lisaks moraalsele vastutusele ka omanike klubilist tegevust, kapitali paigutust ning ka mainekujundust. Mõisa korrastatakse tasa ja targu, uuringute ja projektidega tegeleb OÜ Vana Tallinn, pargiga OÜ Artes Terrae. Pargi korrastamise plaane tutvustas maastikuarhitekt Sulev Nurme. Kõige keerulisemaks pidas ta pargis erinevatel ajastutel kasutatud stiilivõtete vahel valimist ja seejuures tänapäevase mõõtme lisamist. Õisu mõisapargi visioneerimisse on kaasatud ka maastikuarhitektuuri üliõpilased. Õisu mõis kosub ja harjub muudatustega tasapisi, omanikud on võtnud nõuks mõisaga rahulikult kokku elada, tunda sellest rõõmu ja jagada oma emotsioone, panustatud raha, aega ja pingutust huvilistega. Tänavu suvel sai Õisus näha teatrit, hooneid renditakse välja ka üritusteks. Üks võimalik tuleviku identiteet on veinimõis. Hea köögi nimel loodetakse koostöös koolidega praktiseerida eesti toitu. Oluline on otsida paarikümnest mälestisest moodustuvas mõisas mitte vigu, vaid ennekõike head ja väärtuslikku poolt.