Planeeringuid võiks vaidlustada üldsust esindav organisatsioon
Harry Shein
Linnaehitus on poliitika, milles parima tulemuse saavutaks mitte üksik sapine protesteerija, vaid üldsust esindav ühiskondlik organisatsioon.
Ehitusseadus näeb ette, et planeerimine on avalik protsess. See tähendab, et projekti võib vaidlustada iga inimene, elagu ta kus tahes ja olgu tema motiivid ükskõik millised.
Jätaksin vaidlustamisõiguseta kõik, kes planeeritaval maal ei ela, maad ei oma ega suuda tõestada, et projekt nende varalisi õigusi kahjustab. Nii poleks näiteks linnaserva elanikel õigust armsa kilukarbisilueti kaitse ettekäändel iga vähegi kõrgemat südalinna maja ära nullida.
Vastukaaluks peaks andma vaidlusõiguse ühiskondlikele organisatsioonidele, kes suudaksid palju paremini üldsust esindada kui mõni üksik sapine grafomaan. Ma rahastaksin neid kroonu arvel, et nad tööd professionaalselt teeksid. Ka üldsusel on õigus korralikule advokaadile.
Samuti pole otstarbekas praegune planeeringute avalikustamise kord. Seadus ei nõua, et asjassepuutuvaid isikuid tähitud kirjaga projekti väljapanekule kutsutaks. Nõutud kuulutus ajalehes on aga pigem kivi veeretamine pimeda teele. Ka on planeeringute vaidlustamiseks antav aeg kohatult lühike.
Tähtsaim viimasena
Sageli on planeerimisprotsessi loogiline järjekord pea peale pööratud. Detailplaneerimisele peaks eelnema üldplaneerimine. Üldplaneering paneb paika mängureeglid, milleta muutub detailplaneerimine paratamatult lehmakauplemiseks arendaja ja poliitiku vahel.
Ebamäärasusest võidavad mõlemad: üks saab talle sobiva lahenduse (mis ei pruugi olla parim linnale), teine jupijumala seisuse. Jõud selles mõõduvõtmises ei ole võrdsed – hr Investmann on juba aastaid hr Iibelehe parteid rahastanud, tegelikult küll kõikide Iibelehtede parteisid.
Raha vastu aitab ainult avalik arvamus. Seesama, mis sunnib poliitiku õigeid otsuseid tegema. Ja õigeid seadusi.