POSTIMEES JUHTKIRI: Eesti Rahva Tüliõun
Uus muuseumihoone avalikkuse keskpunktis.
Eesti Rahva Muuseumi arhitektuurikonkurss on sedapuhku möödas. Nüüd juba teist korda ja seekord rahvusvahelisena – nii rahvusvahelisena, et ostupreemiate ja kohapreemiate saajate hulka kuulus vaid üks Eestist pärit arhitektide kooslus. Võidutöö tegijate juured ulatuvad Itaaliasse, Jaapanisse ja Liibanoni. Aga siin ei ole vaidluse koht. Või kui, siis ainult kaudselt.
Eksperdina žüriile appi kutsutud Karin Hallas-Murula heidab muu hulgas võidutööle ette, et projekt, mis pikendab Raadi sõjaväelennuvälja maandumisrada, on «poliitiliselt vastutustundetu».
Lõpmatuseni võib arutlema jääda, millise osa meie minevikust millisel viisil meie olevikku ja tulevikku integreerimine on kohane, eetiline, maitsekas ja talutav. Või milline aeg on piisav, et rahva ja rahvuse haavad saaksid armistuda. Et kunas võiks hakata nõukogudeaegseid (militaar)objekte samamoodi renoveerima ja uuskasutusse võtma. See on maitse ja sotsiaalse tunnetuse küsimus.
Küll tasub tõsisemat tähelepanu pöörata Hallas-Murula teisele põhietteheitele – nimelt ei sobi tema hinnangul antud projekt muuseumihooneks. Liiatigi kui samasuguseid kahtlusi avaldavad ka ERMi eelmine direktor, muuseumi kümme aastat juhtinud Jaanus Plaat ja 2. jaanuarist direktoriametisse asunud Krista Aru, kellel seljataga aastatepikkune Eesti Kirjandusmuuseumi juhtimise kogemus. Kummastav, et selliseid etteheiteid kuuleb alles pärast žürii töö lõppu, justkui poleks see üks esimesi kriteeriume, millest žürii oma töös lähtub.
…