1848. aastal, mil rüütelkonna hoone valmis, oli Johann Köler 22-aastane. Paar aastat varem oli ta maha
müünud enda palitu, ostnud Riiast laevapileti Peterburi ning saabunud impeeriumi pealinna, taskus 75 kopikat. Suurlinnas leidis ta esialgu tööd maalrina ning asus aja möödudes, 22-aastaselt, õppima
kohalikku kunstiakadeemiasse. Temast sai esimene eesti soost professionaalne maalikunstnik.
1863. aastal kodumaal käies maalis ta kaks portreed enda vanematest, talurentnikest Peet ja Kai
Kölerist, kes olid sündinud veel pärisorjadena. Nemad ning Johann Köler olid Eestimaa rüütelkonna
hoone kaasaegsed.
2001. aastal toimus rüütelkonna hoones Köleri 175. Juubelinäitus, kus olid väljas ka ema ja isa
portreed. Maapäeva saali laes rippusid siis ja ripuvad praegugi samad, 1848. aastast pärit originaalsed
kroonlühtrid. Kadunud on ajutistena rajatud valged näituseseinad, mis elasid üle ka vahepeal hoones tegutsenud EKA vabade kunstide osakonna.
Rüütelkonna hoone vabariigi esindusruumidena kasutusele võtmine on ruumilis-sümboolselt laetud akt. Kunagises maapäeva saalis taastatakse 280 aadliperekondade vappi, hoones 1920-1940 asunud välisministri kabinet ning ümberehituse käigus ootamatu leiuna välja tulnud Eesti suurim barokne lõuendplafoonmaal. See kõik räägib midagi.
Kunstikonkursi võistlusülesande järgi jutustatakse hoone rekonstrueerimisega Eesti riikluse tekkelugu. See lugu jookseb mitmes paralleelses liinis. Ilmselt ei kujutanud Kai ja Peet Köler seda ette, et kunagi võiks rippuda nende portreed Toompeal, rüütelkonna hoones, Eesti Vabariigi esindusruumides.
