Ei leia naljalt teist sellist loodusvormi, mis kutsuks esile maailmavaadete põrkumise nõnda jõulisel skaalal, kui seda on muru. Õigupoolest ongi muru paras väljamõeldis, tehisliik, mille järjepidevusnõudlus on lakkamatu.
Muru kui vaip on pinnapealne lahendus, mille alla on laisalt pühitud hirmud selle eest, mida peame segaduseks ja korratuseks. Viitsimatus mõista looduse ainsuse koori, mille kord on keerulisem kui meie ettekujutus.
Tõelised tühermaad ei olegi unustatud ja võssa kasvanud augud, vaid hoolikalt nülitud ja esinduslikud muruplatsid aedades.
Meie ruumilised (mitte)sekkumised kasutavad enamasti kohapealseid materjale, milleks seekord osutus kaponiire kattev unustusse vajunud hein.
