Puhas ilu
Kui Pärnusse kunagiste hostel-tüüpi majutusettevõtete asemel hakati ehitama uut maja, siis kaubastati seda kui pansionaati. Põhjuseks oli see, et osaühingule Hotell Pärnu kuuluv kinnistu oli registreeritud äri-, mitte aga elamumaana. Kui pansionaat tähendab kostiga eluruume üürivat ettevõtet või suisa võõrastemaja, siis siin hakati pakkuma kõigest võtmehoidmisvõimalust ning “Pärnus esmakordselt” portjee-teenust. Tegelikult aga, turgu üsna õieti analüüsides, tegi arendaja panuse võimalusele, et majja ostetakse kortereid edasi üürimiseks.
Praegu on kompleks valmis ning müügiga seonduvast sahker-mahker-maigust hoolimata on tegu ülimalt muljetavaldava ehitisega. Maja arhitekt on Kalle Vellevoog ning kaasautor Margus Tamm arhitektuuribüroost JVR. Võiks lausa öelda, et Seedri tänava kortermaja kujul on tegu Vellevoo parima majaga.
Elegantsele ehituskunstile lisaks on tabavalt sõnakas, ent ometi “hea lastetoaga” osav läbirääkija Vellevoog olnud Arhitektide Liidu üks edukamatest esimeestest. Ka on ta Eesti ainsa vaid arhitektuurialaseid väljaandeid üllitava kirjastuse Solness üks asutajaid.
Vellevoog, kelle loomet iseloomustavad sügavad, kuid ometi väärikad kummardused funktsionalismi ning modernismi klassika poole laiemalt, on seni kavandanud eelkõige büroo- ning elumaju. Viimastest vahest kõige uhkemalt teostatud projektiks võib pidada kohe siinsamas paiknevat eramute gruppi Seedri ja Remmelga tänava vahelisel alal (valmis 2003).
Vägevad neofunkvillad omandasid siia sellised tähtsad rikkad inimesed nagu ehitusettevõtja Andres Koger, kalakaupmees Olgert Margus, vandeadvokaat Urmas Arumäe, Baltika aktsionär Maire Milder ning Viljandi padjamiljonär Illimar Toom. “Funktsionalismile omane totaalsus, kompromissitus ja väljendusvahendite ühekeelne harmoonia esitavad siin väljakutse aedlinlikule, mõneti tukkuvale vaikelule, jätkates samas piirkonna tänavapõhist hoonestamistraditsiooni, juhindudes juba kujunenud mastaapidest. Siitsamast saab alguse otsekui eri aegu ja ajastuid ühendav mõtteline sild, mis toob tänapäeva needki unistused ja väärtused, mida kultuurrahvana oleme endis kandnud, millele uut kultuurikihti rajanud,” kirjutas neist majadest lausa ülivõrdes arhitekt Ignar Fjuk ajakirjas Maja. Ka Seedri 4 “pansionaat” kannab neidsamu väärtusi.
Ei oleks vist õiglane märkimata jätta, et hoolimata positiivsest dialoogist linnarhitekt Siinmaa aegadega heideti hoonetele ette liigset suurust ning tänavahaljastuse hõivamist oma aeda. Nõnda on juhtunud tegelikult veel mitme Kalle projektiga: need on autoriga sarnaselt liiga isepäised ja jonnakadki, et päris hästi kõikidesse raamidesse ära mahtuda.
Kolmekorruselise Seedri 4 hoone fassaad on kergelt murtud ning ühest nurgast üles tõstetud. Vaadates hoone totaalsust maastikus, meenub Ladina-Ameerika efektne monumentalism. Majale on ümber tõmmatud raam kui pildile, kõik üleliigne on välja visatud ning asendatud lakoonilisema variandiga. Treppide asemel pääseb hoonesse mööda laia kaldteed, korruste rõdud jooksevad ühe katkematu ribana jne.
Kompleksi siseõu mõjub aga lausa kosmilise antiutoopiana. Inimkond on välja surnud. Alles on veidi õõvastav tehismaastik. Sealses kiviaias kasvab ainult üks väeti puu ning vaatajat ümbritsevad hoopis kõrged klaasseinad ning üle pea jookseb ühendusgaler ii. Nostalgia ning kodususe asemel pakutakse nagu Lumekuninganna Kajle kalki ning karmilt külma kaunidust.
Ometi on see esteetilises plaanis vapustav kogemus. Lähemalt silmitsedes saab tegelikult aru, et klaaspinna libeduse ning virvendamise illusiooni tekitavad eri toonides paneelid. Ka hoone sisemuses joonistub välja puristlik lähenemine. Peamisteks märksõnadeks on ikka lihtsus, puhtus, valgus ja vari. Ja seda kõike kasutatakse nii võimendatult, et tulemus on otse metafüüsiline. Ilma Venturi, genius loci ja barokita.
Autor: Karin Paulus