Raivo Kotov: Kümme rohtu uppumise vastu?
Tallinnale antud au ja vastutus olla koos Turuga 2011. aastal Euroopa kultuuripealinn pole üksnes Tallinna eraasi, vaid riiklikult oluline sündmus.
Millal järgmine kord samasugune võimalus tekib, ei tea keegi – ehk veerandsaja aasta pärast või veel kaugemas tulevikus. Oluline on, et 2011. aastal oleksid meil paigad, kus kultuuriaasta sündmusi korraldada, ja isikud, kes neid korraldaksid. Praegune linnavalitsuse kava investeerida Kultuurikatlasse minimaalselt ning valitsuse kava jätta Eesti kunstiakadeemia uue hoone ehitus rahastamata, panevad tõsiselt mõtlema, kas Tallinn väärib ikka kultuuripealinna tiitlit. (Kultuurikatel on 1912. aastal vanalinna ja mere vahelisele alale rajatud soojuselektrijaama hoonekompleks, mis on kavas muuta eri kunstiliikide kokkusaamise keskuseks ja loomemajanduse inkubaatoriks – R. K.) Kui meile on antud võimalus olla aastaks üks Euroopa olulisemaid keskusi, siis ootaks vabariigi valitsuselt ja linnavalitsuselt väga tõsist suhtumist sellesse ning koostööd linna ja riigi tasandil. Nende objektide rajamine oli kirjas ka taotluses, mis esitati kultuuripealinnaks kandideerimisel. Praeguse seisuga jäävad need aga 2011. aastaks vähemalt planeeritud kujul valmimata. Euroopa avalikkust tervitavad hoopis totalitaarse vormikeelega Vabadussõja võidusammas ja kitši musternäidis Kalevipoeg.
Kitsh Kultuurikatla asemel
Kultuuripealinnaks olek nõuab nii Tallinna linnalt kui ka Eesti Vabariigilt samasugust pingutust, mis tehti nii Euroopa Liitu kui ka NATO-sse astudes. Kui on võetud vastu põhimõttelised otsused, et kultuuripealinnaks olemise juurde kuulub uue kunsti-akadeemia maja rajamine ja Kultuurikatla käivitamine, siis tuleb need otsused täide viia. Kunstiakadeemia soovib saada riigieelarvest ainult 2,5 korda enam kui vabadussamba rajamine ning Kultuurikatel vaid kolm korda rohkem, kui näeb ette Kalevipoja rajamise eelarve. Terve mõistusega võttes ei tohiks siin tekkida küsimustki, mida eelistada pingelises majandusolukorras. Loomulikult või-me pidada kultuurikeskuseks ka rajatavat Solarise keskust, kuid kahjuks seostub sellega pigem solaarium kui kultuur, mida võiks näha ja kogeda kultuuripealinnas.
Kui vaadata kahe suure monumendi – Vabadussõja võidusamba ja Kalevipoja kuju – rajamist, siis tuleb nentida, et mõlemad objektid rajatakse poliitilise tahte jõul, tervet mõistust kõrvale jättes. Tavapärane eestlaslik suhtumine “üheksa korda mõõda, üks kord lõika” on unustatud ning silme ees olev püha üritus võtab kogu ressursi ja tähelepanu. Miks ei pühenduta samasuguse jõuga olulisele? Küsimus on prioriteedi seadmises. Praegune vabariigi valitsus ja linnavalitsus tahavad vist minna ajalukku monumentide püstitajatena, samal ajal kui olulised objektid jäävad alarahastamise tõttu valmimata.
Terve mõistus ütleb, et maksumaksja raha eest võiks ehitada objekte, mis väärtustaksid oma olemasoluga keskkonda, mitmekesistaksid linnaelanike ja turistide vaba aja veetmise võimalusi ning soovitavalt tooksid ka tehtud investeeringud tagasi, vähemalt pikas perspektiivis. Praegu, kui me oleme veel üsna kaugel Euroopa rikkamate riikide hulka kuulumisest, on rahaliste vahendite matmine merepõhja ja kuulikindlasse klaasi põhjendamatu ning eirab säästva arengu põhimõtteid.
Tänapäeval võiks objekte rajama asudes lähtuda kümnetest põhjalikest analüüsidest. Meie põlvkond ei tohi panna rõhku vaid asja ärategemisele, vaid peab analüüsima teemasid väga erinevatest vaatenurkadest.
Tallinna linnavalitsus teatas hiljuti, et Kultuurikatla rahastamiseks on eelarves reaalseid vahendeid mitu korda vähem kui algselt plaanitud. Ometi on Kultuurikatla projekt selline, mis vastaks eri huvigruppide ootusele ning pakuks tuhandetele eneseteostamise ja kaasaelamise võimalusi. Lisaks kommerts-eesmärkidel püstitatud ehitistele Kultuurikatla rekonstrueerimine annaks tallinlastele selge sõnumi, et linnas on ruumi ja võimalusi ka muuks tegevuseks kui ostlemine, solaariumis käimine ja kommertsfilmide vaatamine. Erinevalt Pirita teest, mille äärde soovitakse Kalevipoega püstitada, vajab Kultuurikatla asukoht uut identiteeti ja väga säästev on kavandada sinna olemasolevat hoonekehandit ära kasutades avalikkust teenindav hoone, mis moodustaks ühe lüli linna merele avamisel.
Lagunenud kunstiakadeemia
Kunstiakadeemia olukord on mõneti keerulisem kui Kultuurikatla oma. Kuigi EKA-l oleks justkui oma maja, on see praeguseks kahjuks amortiseerunud ning rekonstrueerimiskõlbmatu. Loomulikult saab iga vana asja parandada, aga teatud piirini. Kõnealusel juhul on tegemist 1960-ndate teisel poolel rajatud hoonega, mis kahjuks on tolleaegset ehitustehnoloogiat arvestades nüüdseks moraalselt vananenud ning võimalik laiendamine ja ümberehitamine on perspektiivitu. Aprillis lõppenud arhitektuurivõistluse võidutöö loob aga lisaks kõrgetasemelisele hoonele ka selge identiteediga koha, millega nii linnakodanikel kui ka turistidel on võimalik end suhestada ning kasutada hoones pakutavaid võimalusi. Uus EKA hoone ja väljak selle ees loovad Tallinna kesklinna täiendava avaliku ruumi saare, mis kahtlemata muutub üheks Tallinna sümboliks.
Pea kaks aastat tagasi oli väga olulise küsimusena arutlusel Tallinna esinduspurskkaevu rajamine. Nüüd on see hoog raugenud. Tahaks loota, et ka monumentide rajamise suurushullustus taandub ning annab ruumi tervele mõistusele. Tallinn ei saa küll iialgi valmis, aga kunstiakadeemia ja Kultuurikatel on valmis saamist väärt.
*”Kümme rohtu uppumise vastu” – tsitaat Tallinna taotlusest Euroopa Komisjonile, saamaks Euroopa kultuuripealinnaks. Vaata ka www.tallinn2011.ee .
Raivo Kotov, arhitekt