Raivo Puusepp: Sõmeru vallamaja

Autor: Raivo Puusepp

Allikas: Sirp

Lääne-Virumaa Sõmeru vallast, mis pole kaugel  Rakverest ja jääb Peterburi maantee äärde, ei ole just palju kuulda. Miks peakski olema kõneaineks üks tavaline Eesti maakonna vald, kus igapäevane elu tuksub vaikselt ja vääramatult oma rada; meediatähelepanu äratamiseks oleks vaja midagi ennekuulmatut. Õnneks piisab neile, kes näevad, ka millestki ennenägematust adumaks, et vaikset kohapealset kulgemist on segama saabunud uus tegija.

Maandunud rahulikult valla suhteliselt vabaplaneeringulisse tüüphoonestusse põllu serval, on see „võõras” reserveerinud endale hea ohutu koha – piisavalt kaugel liigsetest  sekkujatest, kuid küllalt lähedal, et olla kohal. Esmapilk uuele tulijale ei reeda mingit ohtu, ühekorruseline madal, kergelt katusega mänglev horisontaalne rahulik hoonemaht tekitab vaid heatahtlikku uudishimu ja soovi võõraga lähemat tutvust teha.

Lähemale minnes mõistame kohe objekti teistsugusust. Erinevalt meie maaelu iseloomustavale ratsionaalsele arhetüüpikale näeme selle koore alla peitunud ootamatusi. Tema ruumi sisenenult kohtame aina uusi ruume või „mulle”, mille ümber on koondunud  eri funktsiooniga, kuid omavahel osavalt seotud ruumigruppe. Kui vallavalitsuse osa avaneb osaliselt avatud paraadlikule purskkaevuväljakule, siis raamatukogu ruumidele ja klubisaalile sekundeerivad suletud subtiilsed sisehoovid. Iga substantsiga (ruumigrupiga) kaasnev tühjus mõtestab tema olemust analoogselt kosmoloogiast tuntud tumeda aine eksistentsiga ereda tähe kõrval. Ega sellega ole „võõra” iseärasused veel loetud. Tõeliselt erutav on tema nahk. Esmatutvusel võib oma käe lausa unustada selle peale; mitmekihilisus, mis nii välisseintel kui ripplagedel ilmneb, vajab selgitust, sõna otseses mõttes lahtiseletamist. Tugevat mustavalgekirjut profileeritud betoonpinda katavad vertikaalsed, betooniga keermepoltide abil seotud õrnad peened puitprussid, mis tekitavad oma kolmevärvilise koodiga distantsilt meeldiva hajusa kolmemõõtmelise  efekti. Välisseinte peenete prusside teema tuletiseks ripplagedel on aga stalaktiide meenutavad, laes ühtlase vaiba moodustavad rippuvad saetud prussiotsad, mis moodustavad kohati vastavalt laekontuurile substruktuure.       

Kõike seda seob tähistaevaga sarnaselt must värv – teadmatus, mis kandub välisseintelt siseseintele. Kui eespool loetletud elemendid suhtlevad oma võõrapärases harjumatuses meiega horisontaalis, siis mustrisse aetud katusekate signaliseerib meile vertikaalis. Analoogselt Eesti maaellu aastakümneid  tagasi sageli kutsumata ja võõrapäraste külalistena saabunud kolhoosi-sovhoosikeskustega on ka uuel vallamajal kanda kvalitatiivselt uus ja arendav missioon. Maja omaks võttes jääb meie kohuseks ikkagi ümbritseda ta külalislahkuse ja hoolitsusega. Eriti viimasega, sest selle erakordse värskuse taganud õrn nahk vajab Vitruviust trotsides igakülgset hoolt ja õrnust. Samuti ei tohi teda hüljata, mis kahjuks paljude varasemate toredate  külalistega juhtunud on ja mille tulemusena märgivad mitmeidki väärtarhitektuuri kohti Eestimaa külades postapokalüptilised varemed. Nagu alati on ka sellel külalisel kutsuja Viktor Vassiljev, kelle aktiivsel eestvõtmisel Sõmeru vallavanemana organiseeriti avatud arhitektuurivõistlus, mille tulemini jõuti sel aastal.