RAIVO PUUSEPP: Tartu kaubamaja idealistlik autor
Askur Alas
Äsja avatud Tartu uue kaubamaja arhitekt Raivo Puusepp on ka varem silma paistnud vastuoluliste hoonetega. Enda sõnul on Puusepp idealist, kes on sunnitud tegema arendajatega kompromisse. Kaubamaja palub ta hinnata mõne aasta pärast, kui piirkonda on kerkinud teisigi uusi hooneid.
— Teid on Tartu kaubamaja pärast palju sarjatud. Üks sõimab seda koledaks, teine tahab õhku lasta. Kuidas siis asi tegelikult on, miks te tegite kaubamajast sellise sammastega käraka?
— Kui rääkida puhtalt linnaruumist, siis see, mis praegu tundub suur ja ootamatu, on paari aasta pärast, kui valmis saab ka keskkond Riia tänava teisel küljel ja Plasku ümber, juba normaalne. Siis vaatame, mis on õigesti või halvasti.
Aga eeldan, et osa maju ei saagi jätkata olemasolevat konteksti. Osas kohtades peavadki majad looma uue keskkonna. Sama olukord oli Ühispanga hoonega, mida ei olnud midagi toetamas. Tollal küsiti samamoodi. Praegu on aasta 2005 ja asi on seal kiiremini arenenud, kui ma ennustasin. Piirkonnal on muidugi täienemisruumi, aga Ühispank andis suuna kätte.
— Ikkagi – miks on kaubamaja nii suur ühtne hoonemassiiv, kas te ei tahtnud seda liigendada?
— Ma ei pidanud vajalikuks selle kvartali hoonestamist erinevate hooneühikutega. Selles keskkonnas pole vaja ajalugu jäljendada. Lähenesin ausalt, et sisu ja vorm oleks üks-üheselt adutavad.
— Olete öelnud Soome arhitektuuriajakirjale 1999. aastal, et inimesed ütlevad teie tööde kohta tavaliselt “kole”. Nimetasite end modern box’i arhitektiks, sest karbid on tellija jaoks odavad. Kas see tähendab, et teetegi vaid karpe?
— Võib-olla oleneb see käekirjast. Arhitekt saab ennast positsioneerida ka kunstnike kilda. Igal kunstnikul peaks olema isikupärane ja kordumatu käekiri. Minul on selleks lihtsuse taotlemine, lähenemine kainelt ja ratsionaalselt. Puhas geomeetria, puhastatud kõiksugu ilustustest, make up’ist.
Arhitektuuris on muidugi käekirja suhteliselt raske leida, sest mõttelendu kärbivad ehitustehnilised piirangud, raha ja gravitatsioonijõud. Skulptuuris või heliloomingus saab paremini ideid realiseerida, ehituskunstis on see raske, võiks öelda, et vahel isegi võimatu.
— Mida ütleksite teie maju koledaks nimetavatele kriitikutele?
— Vahet tuleb teha kriitikal ja emotsioonil. Kriitikat tegev intellekt võlgneb ikka seletuse, kui ta ütleb “ilus” või “kole”. Kõigepealt analüüs, siis hinnang ja siis eelnevast tulenev süntees ehk protseduur tulevikuks. Sellest rääkis juba Platon, paistab, et teda peab meelde tuletama ka meie ajal. Kui inimesed ütlevad lihtsalt “ilus” või “kole”, siis sellega mõtlemine piirdub.
Kui keegi ütleb, et kaubamajal pole peafassaadi, et ta ei saa aru, kust sisse minna, siis ei ole ju majad süüdi, et aeg on andnud ka teistsuguseid lähenemisi. Kui maja asetseb nelja tänava vahel, siis ongi raske üht külge eelistada.
— Kas see, et teie maju koledaks sõimatakse, on solvav?
— Kunagi ütles kirjanik Steinbeck, et kui sulle öeldakse “koerapoeg” ja sa solvud selle peale, siis sa pole kindel oma isas. Ma ei saa ju solvuda kellegi peale, kes ütleb, et ta laseks selle maja õhku. Laste peale ei saa ju pahandada.
Hästi tore on tegelikult kõrvalt seda kuulata. Tartu kaubamaja on selles mõttes hea indikatiivne objekt.
See on normaalne, et avatud ühiskonnas levib igakülgne kriitika, eriti kui Tartu üks tähtsamaid kohti ootamatult täis ehitatakse. Kriitika oli teretulnud, sest see hoiab vormis.
Ma saan aru, et võlgnen mõned selgitused, miks see maja on selline, ja me püüamegi seda lünka täita.
— Miks on see maja siis selline?
— Kindlal ajahetkel ja ruumis tundus mulle, et see on ainuvõimalik tee. Ma ei pretendeeri absoluutsele tõele, et midagi muud ei saagi olla, aga mingil hetkel tuli teha otsus, milline ta saab olema. Olin arhitektuurivõistluse tulemuse tõttu ka moraalselt kohustatud selle idee ellu viima.
— Mida ütlete kriitika kohta, et kaubamaja varjutab Vanemuise teatri?
— Linn peabki tihe olema. Kui tahetakse, et Tartu säiliks külana, siis olekski pidanud vastava üldplaneeringu vastu võtma.
Usun, et ka vanale kaubamajahoonele pannakse ükskord tross taha. Uue kaubamaja näol on selle kandi kõrguse kontuurid kätte antud. Igal juhul ei tohiks vana kaubamaja asemele ehitatav hoone olla madalam kui uus kaubamaja.
Riia tänav on piisavalt lai, et madal hoonestus tekitaks seal hajumistunde.
— Kas ükskord kistakse ka teie majad maha?
— Need majad ei ole enam minu omad. Las ühiskond otsustab.
— Mida oli selle maja puhul kõige raskem teha?
— Midagi üle jõu käivat polnud, tavaline töö nagu ikka. Nõupidamised, suhtlemine.
Võib-olla endale oli kõige raskem see, kuidas inimestele selgeks teha, mis siin tulevikus toimuma hakkab, kuidas linnaruum moodustub. Et kõik on õiges suuruses ja kujus. Keskusest väljaspool, alates Vanemuise tänavast hakkab linnaruum alles ilmet võtma.
— Kas see oli taotluslik, et kaubamaja suur massiiv vastandub peenikestele sammastele?
— Alati ei pea ajalugu tsiteerima üks-üheselt.
— Kas graniit materjalina peaks välistama odava mulje?
— Oli vaja leida kõige adekvaatsem materjal. Kuna algidee – suured betoonpaneelid – jäi ära, siis poleeritud betoonpostide kõrvale andis see kõige adekvaatsema vastandi.
Kindlasti oli tähtis seegi, et poleks odav, sest graniit on väärikas materjal. Miks siis mitte kasutada seda sammaste taustal. Postide kohal, karniisil on keraamilised plaadid.
— Miks te puitu ei kasutanud?
— Puit, mis praegu tundub kasutuskohtade poolest trendimaterjal, ei sobi sellisele klassikalisele kesklinnahoonele.
— Mida mõtlesite hoone sisemust kujundades?
— Kuna hoonesse on kolm sissepääsu, oligi mõte, et sees moodustub kolme tänava süsteem, mis kulmineerub keskväljakul ehk piazzal.
— Mis oleksite teinud teistmoodi, kui teil oleks olnud päris vabad käed?
— See tundub mõttetu tagantjärele soigumisena, aga raudselt oleks üht-teist teistmoodi teinud.
Olin võib-olla piisavalt nõrk oma ideaalide selgitamisel – mis ma arvasin, et seal oleks tulnud ellu viia.
— Kas tegite arendajaga palju kompromisse?
— Kompromisse oli tegelikult palju.
Kompromiss oli näiteks suur ventilatsioonikambrite kompleks katusel. Aga lahendus on selline, et juba praegu on peale tõmmatud traatkontuurid, millele järgmise aasta alguses istutatakse metsviinapuud. Tehti otsus, et praegu, sügisel pole mõtet neid sinna peale panna.
Katusel olevad “seened” kaovad enne ära. Aga need kaks kasti tõmmatakse katusaiaga kokku.
— Kuivõrd sünnib kolearhitektuur sellest, et arhitekt läheb arendajaga kompromissile ja projekteerib sobimatu hoone?
— Osaliselt on koer sinna maetud. Samas on iseenesest ka totakas tellija rahakotiga mängida.
Arvan, et veel hullem on vandeadvokaatide elu halbu inimesi kaitstes. Aga seda enam püüan väga tähelepanelikult vaadata ümbrust ja selle reaktsiooni. Loodan ka linnavalitsusele, kes peakski olema arendajate korralekutsuja.
— Kas arhitekt läheb alati kompromissile?
— Tõde selgub etappide käigus, pikapeale, kui sa eri etappe läbid, suhtled linnavalitsusega, siis hakkab ka arendaja aru saama, et tema soovid on liiga suured. See on nagu kolmepoolne dialoog, mille käigus arendaja saab aru reaalsusest, millega ta peab arvestama. Arhitekt on siiski see, kes osutab teenust. Kui ma lähen kingsepa juurde ja too ütleb, et sellist kontsaplekki sa ei saa, siis see on ikka idiootne.
Arendaja on nagu patsient, kelle hädad kuulad ära ja püüad leida tee tema ravimiseks.
— Kaubamaja-bussijaama ristmik on jalakäijate nuhtlus. Tahaks nagu diagonaalis üle saada, aga bussijaama juurest kaubamaja juurde minekuks tuleb ringi minna…
— Minu meelest tuleks Riia tänava ristmik teha kahetasandiliseks. Kaubamajaga seoses hakkab see diagonaal kandma. Riia tänav tuleks kõrgemale tõsta, Turu tänav maa alla suunata. Inimesed maa peale – võib-olla saaks sinna pargi teha.
Kui tavaliselt estakaadid lõhuvad tänavapilti, siis siin ei pea kõrgus olema väga suur, tingimused on soodsad.
Inimeste maa alla suunamine ei ole hea lahendus. Head lahendused pole odavad.
— Kuidas võrdleksite Tartu kaubamaja Viru keskusega? Kas see on kole hoone?
— “Kole” ja “ilus” ei ole terminid, millega tänapäeval arhitektuuri arvustada. Kui ütelda “kole” või “ilus”, siis peaks
sellele järgnema juba eespool räägitu.
Tal on omad vead, kuid kindlasti ei ole ta kole, ja täidab linnaruumilise tühiku.
— Mis on need vead?
— Näiteks ühenduskoridor vana ja uue kaubamaja vahel, mis tänavaruumi katkestab.
Ei tea, kas ta oleks pidanud Viru hotellile nii lähedal olema – ehk oleks võinud sees olla väike vahe, oleks tekkinud pariteetne suhe.
— Kas olete Viru keskuses ka uuriva pilguga ringi kõndinud, et vaadata, kuidas Künnapu ja Padrik on kaubamaja kontseptsiooni lahendanud?
— See on nagu kirjaniku puhul: selleks et hästi kirjutada, peab palju lugema. Otsest eeskuju siiski polnud. Kontseptsioon tekkis Tartu linnast ja kunagisest kaubahoovist (sama koha vahetus läheduses paiknes enne sõda 1821. aastal valminud 128 sambaga Tartu kaubahoov – A.A.), aga ka slõuganist “Tartu kui Emajõe Ateena”. Olen teinud teisigi kaubakeskusi – WW-PassaazŠi Tallinna vanalinnas ja Sikupilli kaubanduskeskuse.
— Ühispanga hoonega pandi Tallinnas esmakordselt justkui kõrgusmärk maha. On räägitud, et Tallinna kõrguspiiriks võiks jääda Oleviste kirik. Kui kõrgeid hooneid te Tallinna teeksite?
— Mina ei teeks kõrgemaid kui kõrghoonete kogumis Ühispank – City Plaza – Radissoni hotell. 20–30 korruse vahel võiks olla ühtlane foon.
Kui vaadata mõne Kagu-Aasia linna siluetti, kus on väga dünaamiline hoonefront, siis ma eelistaks hillitsetumat fooni. Kaugvaated on ka olulised, siis joonistub paremini välja ka vanalinn.
Ma arvan, et need kaksiktornid, mis praegu rajatakse Stockmanni kõrvale, üks 30-korruseline ja teine paar korrust madalam, võiks nagu piiriks olla.
— Kas teil on veidi kahju ka, et sinna kerkib teie tehtud Ühispangast veel kõrgemaid hooneid?
— Selles ei ole küsimus, kellel on kõrgem hoone. Radisson on ka kõrgem. Mida rohkem neid sinna tuleb, seda parem. Üks väike kõrghoonete saareke võiks Tallinnas olla. Need, kellele see ei meeldi, lähevad Kalamajja või vanalinna, Tallinn pakubki väga palju erinevaid variante.
— Tegite 1996. aastal Tallinna silueti analüüsi. Üks mu tuttav arhitekt ütles, et eks see oli rohkem Ühispanga hoone kõrguse õigustuseks. Kas oli?
Eks eesmärk pühendab abinõu. Tollal tellis selle linnaplaneerimise amet, sest Ühispanga hoonet tuleb vaadata teiste kõrghoonete kontekstis. Õigesti tehti, see asi on õigesti paika loksunud.
— Kas linnapea sekkumine arhitektuuripoliitikasse (Palts on pannud veto näiteks Viru Pojale ja näitustehalli kohale plaanitavale hoonele) on tervitatav?
— Linnapeal peaks linnaruumi kohta oma seisukoht olema küll, selle koha pealt ajab ta õiget asja. Tänu sellele läheb lahti diskussioon, rahvas saab teavet. Linnaplaneerimine lagundatakse nagu aatomiteks lahti ja üldsus saab teada, millest see koosneb. Laiemapõhjalise diskussiooni loomiseks pole keegi rohkem teinud.
— Tartu kaubamaja tehes puutusite kindlasti kokku ka Tartu linnavõimuga. Kuidas on arenenud Tartu linnaplaneerimine võrreldes Tallinnaga?
— Eks nad ole mõlemad samas olukorras, kapitalismi ehitamine on linnast kui kontrollivast organist veidi ette jõudnud. Ideaalis peaksid nad olema tasakaalus või linn isegi natuke eespool, andes kindlad kontuurid, mille sees püsitakse. Aga ühel hetkel see juhtub. Meil on ju 50-aastane auk sisse jäänud. Räägin muidugi Euroopa kultuuriruumi kontekstis, Ameerikas on asi teistmoodi.
— Mis on arhitektuuri mõttes teie lemmiklinn, kus teile meeldib käia? Kõige jubedam linn?
— Kuressaares meeldib käia. Linnavõim on seal asju päris hästi kontrolli all hoidnud.
Ma ei ole Moskva fänn. Aga see ei tule vaid arhitektuurist. Oma mõõtmetelt – teede laius, majade kõrgus, tohutud prospektid, mis murravad seda linna – on kõik kuidagi ühtemoodi. Pariisis on muidugi samamoodi Champs Elysées, aga kõrval on ka tihedamat linna.
Iseenesest olen imetlenud ka Roomat, iidset linna. Kahju, et pole võimalust käia sellises linnas, nagu Rooma oli 2000 aastat tagasi – klassikalistel põhimõtetel kujundatud linn.
Ka Albert Speeri kujundatud Berliinis oleks tahtnud käia, aga seda saab vaid makettidelt uurida.
— Kas olete idealist?
— Idealism on üks mu töövahend. Kui mul seda poleks, peaksin tegelema millegi muuga. Esimesed visioonid mingist asjast tekivad ikka ideede taustal, idealism tulenebki sõnast idee, mis on kõige parem kujutelm tulevikus realiseeruvast asjast. Unistamine käib ikka minu ameti juurde.
— Kuidas hindate tänapäeva eesti arhitektuuri üldse. Kuhu me liigume?
— Arhitektuur liigub ikka õiges suunas. Meil on piisavalt palju häid tegijaid, keda ei pea häbenema. Meil pole küll ühtselt kõrget arhitektuuritaset nagu Soomes, aga kõik tuleb aegamööda.
— Kui üks maja oleks teie sümbol, siis milline?
Sümbol on veel tegemata. Siiamaani pole ma rahul ühegi tööga, mis olen teinud. Kui oleksin rahul, siis võiksin pliiatsi kõrvale heita ja millegi muuga tegelda.
Raivo Puusepp
•• Sündinud 1960
•• Lõpetanud Eesti riikliku kunstiinstituudi 1983. aastal arhitektina
•• Arhitektibüroo Raivo Puusepp (asutatud 1992) juht ja vastutav arhitekt
•• Valik objekte: Väokivi tehas (Peterburi mnt 94; 1993), WW-PassaazŠ Tallinnas (Aia 3; 1997), Nõmme ärikeskus Tallinnas (Turuplatsi 5/7; 1998), Al Mare vabaajakeskus Tallinnas (Paldiski mnt 96; 1998), Eesti Ühispank Tallinnas (1999), lennuliiklusteeninduse maja Tallinnas (2000), Põltsamaa tuletõrjedepoo (koos Krista Väärtnõu ja Peeter Looga; 2000), Merko Ehituse büroohoone Tallinnas (Järvevana 9g; 2003), Terviseparadiis Pärnus (2004), Tartu kaubamaja (2005), Töös on Sakala keskus
Temaga on võimatu vaielda
Oleg Sapožnin, Puusepa projekteeritud WW-Passaaži endine juhataja:
•• “Mina jäin tema tööga väga rahule. Ta kasutas ära näiteks vana basseini fassaadi ja mahutas väiksele pinnale kõik, mis tarvis. Oli teisi projekte ka, kuid tema oskas kõige paremini ruumi kasutada. Ja seest on seda minu meelest väga kena vaadata. WW-Passaaži ehitamise ajal polnud ju Eestis ühtegi uut kaubakeskust – kõik olid vanadest ümber ehitatud.
•• Materdavad teda need, kelle enda projektid jäävad jalgu, keda välja ei valita. Saime temaga mõlemad – et Sapožnin rikkus koos Puusepaga vanalinna ära. Arhitektid tulid esimesel-teisel avamispäeval vaatama ja ütlesid: trepid on liiga kitsad. Aga avamispäeval ongi kitsas, maja rahvast täis. Vaadake Stockmanni hullude päevade ajal – ega siis avamispäeva pärast ei hakata laiemaid treppe ehitama! Hiljem pole kunagi probleeme olnud. Need ilusad veekardinad olid ka tema tehtud – Tallinna esimesed.
•• Inimesena on ta rahulik. Põikpäine. Oma arvamustes kindel, vaielda temaga ei saa.
Kaubamajast
•• Linnart Mäll, orientalist: “See maja muidugi ei sobi Tartu linna. Karpmaju on Tartus varemgi olnud, aga see ei sobi Tartu mõõtmetega. Uus kaubamaja on Tartu linnas võõrkeha, mida toonitavad ka peenikesed sambad. Tartu on ikka harjunud jämedate sammastega.”
Eesti Ekspress, 26.9.
•• Enriko Talvistu, kunstiajaloolane: “See Tallinna ülikooliks kutsutav maja mõjub visuaalse kultuuri reostajana just arhitektuurse mõõtkava ülepaisutatuse tõttu. Kaubanduspilti selle ümber tekivad peatselt tühjad kaubanduspinnad. Aga kindlasti tulevad uued kunded, kes hindavad vanalinna.”
Eesti Ekspress, 26.9.
•• Merle Jääger, näitleja: “Kõiges oma koleduses on ta kõigest hoolimata törts vähem masendav kui Viru keskus. Ma hakkasin nutma, kui esimest korda Viru keskust nägin.”
Eesti Ekspress, 26.9.