Reet Varblane & Mait Väljas: Isepäine modernist Toomas Rein

Reet Varblane, SIRP

Toomas Reinu küsitlevad arhitektuuriajaloolane Mait Väljas ja toimetaja Reet Varblane.

Toomas Rein on vaieldamatult üks Eesti tipparhitekte. Mahukast loomingust (umbes 120 ehitist ja projekti) kerkivad esile EKE Projektis projekteeritud objektid, Rein töötas seal aastatel 1967–1986. Just tollal tellisid maapiirkondadesse mitmeid ehitisi uuendusmeelsed kolhoosiesimehed, kes proovisid moodsate keskusehoonetega kujundada kolhoosile atraktiivset identiteeti. Omaette peatükk tema arhitektuuris on Pärnu KEKile projekteeritud  hooned, dominandiks kolmveerand kilomeetrit pikk terrassmaja. Toomas Rein on olnud tegev ka XXI sajandi algul. Kõrget arhitektuurset kvaliteeti kannavad Otepää koolimaja (1998–2000) ja spordihoone (1998–2003), Laulasmaa lasteaed-põhikool (koos Toivo Tammikuga, 2005–2007).

Näituse on koostanud Toomas Rein ja Mait Väljas, kujundanud Tiit Jürna. Arhitektuurimuuseumi väljaandena ilmus ka mahukas  kataloog, mille on koostanud taas Rein ja Väljas, kujundanud Jürna, toimetanud Karin HallasMurula. Mait Väljase käsitluse kõrval saab lugeda ka Leonhard Lapini tõlgendust.

Reet Varblane: Kas näituse põhjal saab rohkem teada Toomas Reinust kui arhitektist või kui kunstnikust?

Toomas Rein: See on ülevaatenäitus. Kuna muuseumi suur saal on kolmelööviline, siis on ka väljapanekul arvestatud paiga eripära ning  see on jaotatud kolmeks osaks: projektid, valmisehitised ja akvarellid. Võiks isegi kulinaarselt öelda: supp, praad ja magustoit.

Mait Väljas: Sul oli ka 14 aastat tagasi samas kohas näitus. Mis on nüüd teistmoodi?

T. R.: 1996. aastal oli põhirõhk akvarellidel ja arhitektuursetel visioonidel, arhitektuurne osa oli väike. Tollal maalisin palju. Ma ei ole patoloogiline akvarellist, maalin siis, kui leivatöös jääb vahe sisse. Seetõttu maalin periooditi.  Varem maalisin paar nädalat, nüüd isegi terve aasta jutti.

R. V.: Su akvarellid on alati olnud seotud arhitektuuriga. Ei saa öelda, et sa elad mitut väga erinevat elu.

T. R.: Alguses olid mu akvarellid seotud konkreetsemate paikadega, viimasel ajal on muutunud abstraktsemaks, üldistatumaks, tööd elavad oma elu. Kuid seos arhitektuuriga on säilinud. Mulle on tähtis olnud miljöö, atmosfäär,  värv.

R. V.: Aga miks akvarell? Kas sa õli või akrüüli oled proovinud?

T. R.: Asi on väga lihtne: õli nõuab rohkem aega ja suuremaid kulutusi. Akvarell on selles mõttes lihtsam. Arhitektile sobiv.

M. V.: Akvarell on olnud teistegi Eesti arhitektide n-ö tööriist, näiteks Karl Burmani või Edgar Johan Kuusiku oma.

R. V.: Samas on akvarell väga vahetu meedium:  kui visioon on paika pandud, siis maalimise käigus ei saa palju muuta. Kõik peab olema algusest peale selge. Kui nüüd n-ö magustoidu juurest tulla tagasi arhitektuuri juurde: kas praegune aeg on arhitektile hea või halb?

T. R.: See oleneb arhitektinatuurist ning ka tööolukorrast: kui töötad suures büroos ja tellimusi jagub, siis pole mõeldav, et jõuaks veel kõrvalt midagi teha. Minul pole kunagi suurt bürood olnud. Noorte Tallinna kooli arhitektidena  tegelesime kõik kunstiga: Leo Lapin, Jüri Okas, Avo-Himm Looveer. Esinesime näitustel, mõni nimetas meie tegevust paberarhitektuuriks. Kui Soome kolleegid Eestis käisid, imestasid nad selle üle, kuidas niisugune asi on võimalik. Seal õitses ju tõeline kapitalism.

M. V.: Kuid tollal olite ju ka ise enamasti riiklike büroode palgal. Kuidas erineb töötamine suures kollektiivis omaette tegemisest?

T. R.: Nõukogude ajal oli leivatöö tagatud, kõrvalt  võisime kunstitegemist lubada. Praegu on palju keerulisem. Aga kui tsiteerida Artur Alliksaart, siis ei ole paremaid ega halvemaid aegu, on just need, mis on praegu.

M. V.: Süsteemid on täiesti erinevad, sellest tuleneb ka teistsugune arhitektuuri- ja ehituskultuur. Nõukogude ajal tuli lahendada kohati jaburaid probleeme, et maja püsti saaks. Meenub lugu sinu Viljandi tuletõrjehoonega. Selleks, et Tallinna keraamikatehasest saada  kumeraid telliseid, läksid sinna koos tuletõrjeinspektoriga. Kui nemad keeldusid tootmast, siis lubas inspektor inspekteerida nende olukorda ja kohe oldi valmis vajalikke telliseid tegema. Tänapäeval maksab ainult raha.

T. R.: Isegi Soomes ei tehtud lekaaltelliseid. Kuna see hoone vajas kumeraid pindu, siis oli vaja kahe raadiusega lekaaltelliseid. Tellija oli ka sellest huvitatud. Tootmiseks tuli kogu liin teisiti ümber sättida. Hiljem kasutati neid  lekaaltelliseid veel Valgerannas Meeli Truu projekteeritud kompartei juhtkonna suvilakompleksi juures.

M. V.: Või teinegi seik sama hoone juures: aknaraamid olid valesti värvitud, sa värvisid need ise üle.

T. R.: Raamid pidid olema tumepunased, aga need värviti millegipärast valgeks. Ma olin seal ehituse juures nädal aega. Küll kauplesin, midagi ei aidanud. Eks tõin siis ise tuletõrjemasinaga  õige värvi kohale, ajasin redeli püsti ja hakkasin värvima. Ega ma kõike ei värvinud, vaid ühe hoone nurga – ülejäänud värvis juba ehitaja.

M. V.: Palju olenes siis inimsuhetest: üks tundis üht, teine teist. Praegu töötatakse koos suurte ehitusfirmadega, süüdlast on märksa keerulisem leida, kui midagi on valesti tehtud. Kas sul viimaste suurte projektide puhul nagu Otepää ja Laulasmaa kool, on ka probleeme olnud? 

T. R.: Eks ikka, aga need on väikesed, normaalse elu juurde käivad probleemid. Ehituskvaliteet on nüüd tunduvalt parem, materjalid on teised. See on ikka öö ja päev.

R. V.: Kuidas tellijaga oled rahul olnud?

T. R.: Nõukogude ajal oli põhiprobleem rahasaamine, sest kõik kulutused pidid eelarves sees olema. Tellija ise olitihti arusaaja inimene, sest majandite esimehed tahtsid endale monumenti püstitada. Praegu tellijat sageli ei  huvitagi tulemus: ta tahab saada palju odavat elamispinda ja selle kiiresti maha müüa.

R. V.: Kas võid nimetada mõnda tellijat, kellega sul on väga hea klapp olnud?

T. R.: Kas või Võrumaa omaaegse Linda kolhoosi esimees Arvo Taal, kelle tellimisel projekteerisin kolm hoonet, need kõik ehitati ka valmis. Keskusehoonete kõrvale projekteerisin sauna, selle juures anti mulle täiesti vabad käed. Projekteerisin selle kahekorruselisena,  leiliruumid olid ülal, all suur bassein. Leiliruumist sai otse mööda liugteed basseini ja jõkke. See oli parajalt pöörane projekt, kumerate nurkadega monoliitsest raudbetoonist ehitis. Saun olekski jäänud teostamata, kuid siis nimetati Linda kolhoos Lenini-nimeliseks kolhoosiks. Kuna igas rajoonis oli Lenini-nimeline kolhoos, siis peeti igal aastal omavahelisi sõpruskohtumisi. Järg tuli endise Linda kolhoosi kätte ja selleks puhuks ehitati saun poole või  kolmveerand aastaga valmis.

R. V.: Mis seisus see kompleks praegu on?

T. R.: Kui ma paar aastat tagasi seal käisin, siis oli nukker pilt küll: keskus oli igasuguseid asutusi täis topitud, saunas oli ööklubi, bassein oli välja lõhutud, lava sisse ehitatud. Täielik jama!

R. V.: See pole ju ainuke näide: neid võib tuua lausa sadu. Mida saaks ette võtta?

T. R.: Ega midagi. Võtame kas või Võrumaa Tsooru keskuse: see on DOCOMOMO nimestikus,  aga mitte midagi ei aita. Ime, et see üldse püsti seisab. Juhtusin raadiost kuulama, kui Võru maavanem ütles, et sellest hoonest tehakse killustikku, millega maantee auke täita. Aga seda ei maksa üle dramatiseerida. Omaaegsete sisekujunduste olukord on märksa kurvem: Viru hotell on täidetud tõelise rämpsuga.

M. V.: Muinsuskaitseametil on suurejooneline XX sajandi arhitektuuri inventeerimise projekt,  mille esialgseid tulemusi nad hiljuti tutvustasid. Praegu saab veel nõukogude perioodi ehitistest midagi päästa, varsti pole enam midagi teha.

R. V.: Küsimus pole ju ka ainult selles, mida päästa, vaid mida nende hoonetega peale hakata. Seda funktsiooni, milleks need omal ajal ehitati, neile enam ei anna. Suuri majandeid enam pole. Kui palju arhitekt peaks mõtlema aja muutumise peale? 

T. R.: Arhitekt ei saa siin midagi teha: kõik on ikkagi tellija otsustada. Kunagi nägin müügil raamatut Frank Lloyd Wrighti projekteeritud hoonetest, mis on hävitatud. Kui nii suure nime puhul ei suudeta hooneid päästa, neile teist otstarvet leida, siis pole tõesti midagi teha.

R. V.: Kuid on ju normaalne, et elukeskkond ei koosne ühe aja ehitistest, vaid igast ajajärgust on midagi olemas. Mitte nii nagu Tallinna  puhul, kus on midagi, mis kuulub raudselt ajalukku, ja siis viimase kahekümne aasta jooksul ehitatu, vahepeal on pikk tühimik.

T. R.: Seetõttu on mul hea meel, et Raine Karbi projekteeritud Tallinna Linnahalli lammutamine seisma pandi. Tegemist on šedöövriga. Kujutage ette, et ka sinna pannakse püsti n-ö papist maja.

M. V.: Kui maale ehitatud väärtarhitektuuri peale mõelda, siis mõne regionaalarengu  programmi toetusel võib sinna tuua kohaliku muuseumi või rahvamaja, kuid maakondades on nõukogude ajal ehitatud häid hooneid nii tihedasti, et kõigile nagunii ei leia mõistlikku rakendust. Piir tuleb ette.

R. V.: Kas see teeb su meele väga mõruks?

T. R.: Alguses tegi, aga eks inimene harjub kõigega. Arhitekt ei saa ise midagi teha. Arhitektide liitki on olnud võimetu.

R. V.: Sind on nimetatud modernistlikuks arhitektiks.  Kuidas sa ise ennast määratled ja kas see on üldse oluline?

T. R.: Minu praeguse näituse kuraator arhitektuuriajaloolane Mait Väljas on kataloogis väga ilusasti võtnud kokku minu kui arhitekti kuuluvuse. Ma ei oska sellele midagi lisada. Ta on rõhutanud minu loomingu mõlemat poolt: Aaltost mõjutatud orgaanilist ja Le Corbusier’ laadis külmemat modernismi ning 1970ndate lõpu ja 1980ndate põikeid postmodernismi. 

M. V.: Kui sa tegid n-ö regionaalset, postmodernistlikku arhitektuuri, siis see tuhin läks võrdlemisi kiiresti mööda. Viimati projekteeritud koolimajad on taas modernistlikus võtmes.

T. R.: Ega ma postmodernismiga eriti ei haakunud. Vahest ainult Polümeeri Paatsalu puhkebaas on selles laadis tehtud.

M. V.: Kas eramuid projekteerides oled tähele pannud, kuidas meie inimeste ruumikultuur ja arusaamad on muutunud? 1975. aasta eramud  on sootuks teiste nõudmistega kui 2005. aasta omad.

T. R.: Ma ei ole eramuid nii palju projekteerinud, kuid mul on olnud õnne projekteerida neile, keda olen hästi tundnud. Kui mõelda villa Tootsi peale, siis tellija oli minu kälimees. Üks viimaseid töid oli mul Nõmmele vana sõbra, endise võrkpalluri Henn Karitsa tütre perele. Eratellija elulaadi tuleb sisse elada. Ei kujuta ette, et eramuid võiks massiliselt vorpida.  Eramaja võiks jääda perekonna kätte põlvkondadeks.

R. V.: Sinu varasematest töödest on mitmel korral varem juttu olnud, räägiks nüüd viimastest suurtest hoonetest nagu Otepää või Laulasmaa koolimaja.

T. R.: Laulasmaa koolimaja oli kutsutud osalejatega konkurss, poliitiliste lepingute tõttu oli antud hästi lühike tähtaeg. Ma mõtlesin süsteemi välja, kuid üksi ei oleks olnud võimeline  realiseerima. Kutsusin appi oma vana õpilase Toivo Tammiku. See oli ikka fantastiline tempo, meie lõppjooniseid ei teinudki. Lõpptulemusega olen küll rahul. Aga see oli välkkiire ehitamine. Otepääl oli olemas tüüpprojekt, projekteerisin juurde algklasside osa. Koolimaja õues on esimest eestikeelset haridust meenutav monument.

M. V.: Oled arhitektina küll aastakümneid üksi tegutsenud, kuid kasutanud samu sisekujundajaid  ja insenere: Jaan Port, Reet Lumiste, Andi Klaan ja Helle Gans. Kas see on kujunenud olude sunnil või oled ise valinud?

T. R.: Ma töötasin kaheksateist aastat Eesti Projektis ja seal töötasid ka tollased Eesti parimad sisekujundajad: Helle ja Taevo Gans, Aulo Padar, Leo Leesaar jne. Tollal oli elementaarne, et telliti ka sisekujundus. Nüüd see nii ei ole.

R. V.: Paari viimase ehitise juures on sul olnud ka koostöö teise arhitektiga: Leo Lapini, Toivo  Tammikuga. Kuidas on olnud koos projekteerida? Kas tuleb palju kompromisse teha?

T. R.: Olen egoistlik looja, juba mu astroloogiline märkki osutab sellele: draakoni aasta Jäär on paras jurakas. EKE Projekti ajal tuli sageli koostööd teha. Mäletan, et Viljandi hoiukassa projektiga oli kiire, selle tegime koos Toomas Pakriga. Lapiniga koos tehtud Kihnu rahvamajaga oli ka kiire, aga Leoga koostöö klappis. Kahju ainult, et rahvamaja ehitamine lõppes  kohtuskäimisega. Tulemus on poolik: materjalid on asendatud, akustikat pole, konstruktiivne süsteem on solgitud, parkimisplatsidel on betoon kruusaga asendatud, isegi tualettides on keraamilised plaadid pandud ainult pooles mahus.

R. V.: Kui palju on teostamata projekte?

T. R.: Ikka päris palju: rohkem, kui oleme saanud kataloogi panna.

M. V.: Panin tähele, et 1960ndatel ja 1970ndatel  on sul palju valmishooneid, 1980ndatel jäi palju teostamata. Mul on eriti kahju 1975. aasta Tallinna lennujaama projektist, mis on kaduma läinud.

T. R.: Suurematest teostamata projektidest on mind häirinud Vigala Sassile tehtud Nirvaana projekt. See oli üsna müstiline projekt, mängisin palju sümbolite peale. Kahju on ka Kuressaare hooldekodust ja Jõhvi hotellist.

R. V.: Kas keegi arhitektidest on sulle suur eeskuju  olnud, kes on läbi aegade tähtis olnud?

T. R.: Neid on olnud mitmeid: Alvar Aalto, F. L. Wright, Louis Kahn, Ralph Erskine.

M. V.: Kellest tänases Eesti arhitektuuris lugu pead? Kas on mõni viimasel ajal Eestis ehitatud maja, mis kohe on meeldinud?

T. R.: Viimase aja hoonetest on silma jäänud Pärnus Tervise sanatooriumi juurde Kalle Vellevoo projekteeritud funktsionalistlik eramugrupp, Rotermanni kvartal Tallinnas. Kumu  meeldib mulle väga, kuigi selle on projekteerinud soomlane.

Üles kirjutanud Reet Varblane