Reisimärkmeid Hiinast

Quang Dongi Tehnoloogiaülikooli tudengid küsisid kord, millal ma esimest korda elus midagi Hiinast kuulsin. Väiksena olin hädas saabaste jalgapanekuga ning minu isa rääkis mulle oma lapsepõlves ühelt rännumehelt kuuldud loo: Hiinas pidavat „ilus naine” kasvueas kängitsetama kuueaastase lapse saabastesse ja sinna jäetamagi, Hiina iluideaal nägevat ette, et naine peab taaruma nagu pardike (oma vigastel jalgadel siis nimelt). Selles loos on midagi sügavat ja hirmutavat. Lohutasin tudengeid, et hiljem olen kuulnud ka mitmesuguseid muid jutte ja lugenud isegi raamatuid Hiina teemal.

Tammsaare ütles, et Hiinast kirjutavad palju need, kes on seal vähe käinud, kes palju on käinud, ei kirjuta enam midagi. Tammsaare kirjutas Hiinast terve raamatu ja selleks ei pidanud ta sooritama kurnavat uurimisretke kohapeale, piisas vaid kõigi arvestatavate saksakeelses kultuuriruumis 1930ndateks ilmunud Hiina käsitluste läbilugemisest. Pärast kuuajalist loengupidamise ja näitusetegemise käigus teostatud vaatlust jääb üle vaid klassikuga nõustuda: mida kauem Hiinas viibid, seda enam koguneb isiklikku laadi üldistatud mõttesubstantsi, mis on aga üldiselt tark enese teada jätta.

Hiina kui semiosfäär

2011. aasta sügisel viibisin oktoobris-novembris hiiglasliku Quang Dongi Tehnoloogiaülikooli kutsel pikemal loengureisil Lõuna-Hiinas, kus peamiseks baasiks kujunes kiirelt arenev kümne miljoni linn Guangzhou.

Hiinat tundvad inimesed ütlevad: hämmastav, hiina inimestel on äkki raha. Üleöö on ülikooli õppejõududele tekkinud korralikud autod, suvel käiakse koos kuu-poolteist Euroopas, 10 – 15-tunnised tööpäevad ei ole enam painavad, sest suur osa igapäevasest tööajast möödub ladusatel ühisnõupidamistel mõnes õdusas restoranis.

Kohapeal meenus kunagi loetud Juri Lotmani raamat „Semiosfäärist”. Seal esitatud määratluse järgi võiks Hiina semiosfääri olla kuulunud aastasadu vaid Hiina. Lotmani järgi kuulutatakse teispool semiootilist piiri paiknevad struktuurid teatavasti mittestruktuurideks. Hiinlaste meelest on kuni viimase ajani kogu ülejäänud maailm olnud „mittestruktuur”.

Semiosfääri määratluste kohaselt pole hinnang sise- või välisruumile ette määratud. Tähtis on piiri olemasolu ise. Hiinlastel on olnud ülimalt jõulise kuvandiga piirid: lisaks füüsilisele Suurele Hiina müürile tunneme ajaloost hiinlaste tungi totaalse mentaalse eraldatuse poole teispool piiri olevast. Algsete piiride lõhkumine ja nihutamine sai alguse Hiina rannikualadelt, koloniaalsadamatest. Kui asjade hetkeseisu lähemalt süveneda, oleme sunnitud tõdema, et suurem osa maailmas kasutusel kaubast on valmistatud just Lõuna-Hiinas, Guangzhoud ümbritsevates provintsides. Sealsed lähteandmed kliima, tooraine, inimmaterjali ja transpordi osas on niivõrd helded, et raske on maailmas leida konkurente sellele piirkonnale.

XX sajandi keskpaigast on hiinlaste maailmatajumuslikku siseruumi mingil kombel kuulunud ka Nõukogude Liit. See tunnetuslik side on säilinud vanemaealiste hulgas, kes armastavad vene filme ja romantilisi venekeelseid laule.

Propagandamasinavärgist

Hiina osavasti seadistatud propagandamasina hea-halva mõõdikutega prügikala ei kaaluta. Suuremakaliibriliseks vaenlaseks on sellele Ameerika Ühendriigid, Euroopa on vaenamiseks või armastamiseks majanduslikus mõttes liiga pisike. Euroopas kui omalaadses muuseumis võib hiinlane käia vaba aega veetmas, kuid asjaajamiseks jääb eurotoake lihtsalt kitsaks. Ühendriikidega võrdse vaenlasekuvandi annab välja ka aastaid peletise maski kandma pidanud Taiwan, vana tutvuse poolest on aga siiski heas kirjas Venemaa. Need propagandistlikud kuvandid on viidud rahvamasside teadvusesse. Omast kogemusest: kui hiina väikelaps nägi külas kummalist pikakasvulist kahvanägu oma silmaga ilmselt esimest korda, siis ameeriklase negatiivsetest omadustest oli tema vastuvõtuaparaat saanud hulgaliselt teateid juba lasteaias.

Nii kahvatute haritlaste kui parkunud jume ja suurte kämmaldega töörahva hulgas uudistatakse õhinal kõike läänelikku. Võimalusel võetakse seda ka üle. See ei kehti õnneks veel söömiskultuuri kohta, sest hiinlane lihtsalt ei saa aru, kuidas on võimalik lakkamatult eurooplase kombel saiast, vorstist ja kartulist toituda. Aga eesliliha? Konnakude? Proteiinirikkad putukad? Kõik need ülejäänud mustmiljon asja, millest meil õhtumaadel enam/ veel aimugi ei ole.

Mingeid arvestatavaid piiranguid interneti levikule ei ole võimalik sellise rahvahulga puhul kehtestada. Ka keelatud asjade hulka arvatud Facebooki saab salakoodidega kätte, kuid keeluvilja distsiplineeritud konstruktsiooniga hiinlane targu eriti ei torgi. Küll aga õpitakse püüdlikult lääne keeli. Viimased 20 aastat kestnud Hiina avanemine maailmale läheb aga visalt ja isepäiselt. Tehnilise intelligentsi hulgas kohtab palju saksa keele oskajaid (saksa insenerid olevat parimad maailmas, öeldi mulle Shanghais Tongji ülikoolis), inglise keele sõnastik ning õppeprogramm on nutitelefonis paljudel.

Eesti kultuuri Hiina retseptsioon

Programmi olime koos Taiwani päritolu, kuid Frank Gehry käe all USAs õppinud arhitekti Chi Ti Naniga pannud kokku sügisese arhitektuuribiennaali aegu Tallinnas. Akadeemilisele tegevusele (loengud, õpitoad) lisandusid arvukad väljasõidud maapiirkondadesse ja teistesse linnadesse.

Loengutel paluti mul keskenduda eelkõige omaenda viimaste aastate tegemistele: mahulise projekteerimise osas avalik ja poolavalik ruum maakoolimajade ja jõustruktuuride hoonestuse näol, üldkultuurilist värvi lisasid mu teisedki viimaste aastate uurimis- ja huviobjektid. Loengutel tegin sissevaateid Louis Kahni tegevusse ja rääkisin tema seotusest Kuressaarega, taustaks minu 2006 aastal Saaremaal toimunud Kahni päevade aegsed artiklid ning külastused Ameerikasse Kahni poja Nathaniel Kahni juurde. Ülemaailmne Kahni-huvi näib endiselt kestvat ja hiina üliõpilased said sellest teemast põhjaliku ülevaate.

Huvipakkuvaks kujunes ka loeng Allan Murdmaa maagilisest monumentalismist ning selle retseptsioonist postsotsialistlikus ühiskonnas, aga ka Murdmaa mälestusnäituseks valminud raamat. Loengute teemad olid valitud suunaga üldisemalt detailsemale.

Nõukogude Liit kui kolossaalne modernistlik eksperiment pälvib Hiinas endiselt tõsist tähelepanu. Vene avangard, modernistlikud murrangud Eestis, Murdmaa omalaadne monumendikultuur – kõik see pälvis heatahtlikku huvi. Loengujärgsed küsimuste voorud tundusid lõputud ja kulmineerusid lõpuks koos suurema huviliste ringiga mõnes campus’e lähedal asuvas lokaalis. Hiina tudeng võtab esinejalt maksimumi. Publiku jõuline tung efektiivselt küsimustega teemat lammutada oli märkimisväärne. Väga palju päriti ka eraelulisi küsimusi. Hiinlase siiras huvi erinevate elamisviiside vastu näib olevat piiritu. Lõputute lõuna- ja õhtusöökide aeg oli täidetud kõikvõimalike formaalsete ja mitteformaalsete kohtumistega.

Samuti innustuti filmist Eesti arhitektuuri klassikust Toomas Reinust (režissöör Peeter Brambat, stsenaristid Peeter Brambat ja Toivo Tammik). Toomas Reinust pajatavasse filmi „Ehituskunstnik” kokku pakitud jõuline modernism avaldas tudengitele muljet, enim vastukaja tekitasid aga „vanal vesivärvimaal” filmis nähtud Toomas Reinu akvarellid. Dramaatilistele vastuoludele, mis tekivad ühiskondlike protsesside käigus väärtarhitektuuri hülgamisel, elati südamest kaasa. Hiinas on käimas samad protsessid ning sain ka kutse filmida Hiina paralleelnähtusi.

Visiidi üheks olulisemaks sündmuseks oli eesti arhitektuurifoto vaieldamatu suurmehe Rein Vainküla Tallinna 1960ndate modernistlikku murret kajastava fotonäituse korraldamine Guangzhous. Rein Vainküla (1936 – 2011) jättis endast maha unikaalse, seni avalikustamata fotokollektsiooni, mis sisaldab tuhandeid negatiive eesti arhitektuurist 1960ndatest kuni 90ndateni. Fotograafi perekonna palvel süstematiseerin ja katalogiseerin praegu seda materjali. Huvi selle pärandi vastu oli ka Hiinas väga suur, seda enam, et seal viljeldakse siiamaani küllalt palju traditsioonilist tselluloidlindile pildistamist.

Teatavasti ei ole totalitaarsed režiimid eriti analüüsivat keskkonnafotot soosinud. Levinud on küll erineva suunitlusega paraadalbumid à la Gustav German, kuid tuleb tunnistada, et nõukogudeaegse profifotograafi süstemaatiliselt üles pildistatud linnaehituslikud protsessid on tõsine haruldus. Näiteks Tallinna puhul on tsaariaja lõpu ja vabariigi aeg tunduvalt mitmekesisemalt esindatud kui 1960ndad ja 1970ndad, mil süstemaatilisuse asemele asusid keelud, hirm ja propaganda. Vainküla on tõeline täht, tõeline leid, tema 50st vanalinnaga seonduvast fotost koostatud näitus oli tähelepanuväärne nii linnaehituslikel kui fototehnilistel põhjustel. Üks tõsiselt arvestatav galerii Guangzhous ja Shanghai Tongji ülikool tundsid huvi Vainküla pärandi eksponeerimise vastu tunduvalt suuremas mahus. Ilmselt saab järgmine suurem isikunäitus koos mahuka publikatsiooniga teoks siiski Eestis.

Rein Vainküla rikkaliku pärandi fotonäitus oli korraldajatele tõsine ülesanne. Külalise käsutusse otsustati anda neli noort arhitektiassistenti, kes korraldasid trükkimise, kujundamise, voldikute ja postrite valmistamise ning muud tehnilised probleemid. Näituse ettevalmistamisele ja ülespanemisele kulub tavaolukorras nädalaid, isegi kuid. Kaasavõetud failidest esindusliku näituse piduliku avamiseni läks Hiinas vaid neli ja pool päeva. Küsisin hiina kolleegidelt, kas tõesti respekteeritakse eurooplast sellisel määral, et kõigest mõne päevaga tehakse ära kuu aja töö. Vastus oli: „Nad aktsepteerivad sind kui professorit, respektiga on teine lugu … ”

Mitmetes kujundusküsimustes oli ka meeskonnasiseseid vaidlusi: Aasia pojad soovisid pisut keerukamat ja mängulisemat ekspositsioonikeelt, kui jõuline fotojada eestlase arvates võimaldas. Lõpptulemus kujunes vabastavalt elegantseks, ootamatult jõuliselt saabus ka assistentide siiras pööre aktsepteerimiselt respekteerimisele.

Shanghai Tonji ülikoolis

Loengute vahele jäänud pausi täitis visiit Shanghai Tongji ülikooli, kus toimus esinduslik arhitektuuritektoonika teoreetilist poolt käsitlev foorum, mille teemana oli seekord välja kuulutatud pika vorstina palju mahutav „Konstruktsiooni poeesia. Tektoonika diskursus ja tõlgendamine tänapäeva Hiinas”, mis peeti Euroopa ja Ameerika juhtivate teoreetikute osavõtul. Konverents oli inspireeritud Kenneth Framptoni samasisulisest raamatust. Frampton küll ise kõrge ea tõttu kohal ei viibinud, kuigi maailmanimede külaskäigud Hiina maailmalinnadesse on üsna tavalised.

Kohe esimesel nädalal sai selgeks, et Aasia kell käib teistmoodi, kui Euroopa oma. Küsisin oma kaaslastelt spontaanselt, mida nood nädalavahetusel teevad. Küsimusest ei saadud päris täpselt aru – see siin on Aasia, mitte Euroopa, kus laisalt omaenese naba uuritakse. Oli näha, et rahulikku, süvenenud ning kontsentreeritud ja pühendumist täis tööd on võimalik teha seitse päeva nädalas ja 10 – 15 tundi ööpäevas. Täiesti tavaline on see, et koolis algab viimane loeng laupäeva õhtul kell seitse ja järgmisel hommikul alustatakse taas kell kaheksa. Kuidas see võimalik on? Esiteks pühendutakse vana hea kombe kohaselt tööle, üheksat tühjaks tõmbavat lisaametit pidada ei ole hea toon. Eriti oluliseks võib pidada kiiresti muutuvas ja arenevas ühiskonnakorralduses seda, et suhtlus akadeemilises ringkonnas toimib ümberformeeruvatele ühiskondadele omaselt nii horisontaali kui vertikaali pidi, nii oma tasemel ja ringkonnas kui ka üsna kõrgele üles või ka alla. Eestis oleme harjumas lahterdatud ühiskonnaga, kus aktiivne, sisuline suhtlus ja üksteisele ligipääs on tagatud vaid väga kitsa grupi inimeste vahel. Hiinas on tavaline, et tudengitel on professorite telefoninumber ning nad paluvad audientsi, konsultatsiooni või lihtsalt nõu üsna suvalisel kellaajal. Personaalse sisuga infoühik liigub edasi kohutava kiirusega. See tundus siit õhtumaalt tulijale üllatavalt demokraatlik, räägitagu siis totalitarismist mida tahes. Hiinas on puudunud ka aadliseisus. Tammsaare edastab meile omaaegset tarkust, mis ütleb, et hiinlast pole kunagi palju huvitanud üksik isik ega seisus, vaid kogu rahvas – üksikisikud ja seisused surevad, rahvas jääb. Hiinlase poeg ei saanud isa seisust pärida, küll aga võis tubli poeg tõsta teenete kaudu oma esivanemad kõrgemasse seisusesse. „Sest hiinlane arvab: kui kellelgi on erilised teened, siis ei ole see muidu võimalik, kui samad teened pidid olema juba tema esivanemail, ainult et nad ei leidnud avaldumisvõimalusi” (A. H. Tammsaare).

Suur osa akadeemilise kaadri pikast „tööpäevast” veedetakse parimates restoranides „nõu pidades”. Tihtipeale kutsutakse juurde ka tudengid, kellega on mingi pakiline asi arutada. Ainuke lubatud laps kasvab üles vanavanemate hoole all – kui ei meeldi, mine tagasi maale nälgima.

Külalisõppejõu seisund on väga mugav. Kuna hiinlastel on nüüd raha, kantakse külalise eest kestvalt väga mitmekülgselt hoolt ning toidulaud, ringsõidud ja elamistingimused on esmaklassilised. Võimalikud on vastuvõtja pöörased improvisatsioonid marsruutide, söögikohtade ja lõbustuste valikul.

Guangzhou ooperiteater ja linnamuuseum

Eurooplase Hiinas ringiliikumine on mõnevõrra takistatud, eriti esimestel päevadel. Ka siin tulid appi usinad saatjad, kes tutvustasid Guangzhou viimase aja arengutendentse. Noored vihased arhitektid on üsna kriitiliselt meelestatud kesklinna totaaldekoratiivse avaliku ruumi vastu, mis ulatub Washington Malliga võrreldavalt sadadesse hektaritesse, kuid on kaetud tiheda loendamatuid tsitaate täis urban landscape’i struktuuriga ning ümbritsetud kümnete silmapaistvate hoonetega. Nende hulgas on uus muuseum ning Zaha Hadidi kontoris kavandatud ooperiteater. Viimane kohalikelt just liiga palju kiidusõnu ei pälvi. Megastruktuur on oma sisuliselt plaanilahenduselt üpris ratsionaalne ning omab ka täiesti selget konstruktiivset loogikat. Loogika varjamiseks on aga tehtud ülimaid jõupingutusi: sellele on peale tõmmatud külluslik vormimäng nagu kortsus mantel. Selle vormimöllu teostus seisneb enamasti käsitöönduslikus kipsipainutuses ning keevitajatöös. Geomeetriline defineerimatus viimistluskatte kasutamisel torkab eriti valusalt silma hoone välist nahka moodustava graniitplaadistuse puhul, mille kavandamise ja teostamisega on jäädud lihtsalt jänni. Arhitekt olla külastanud objekti ehitusprotsessi käigus vaid mõnel korral. Sisemistes õhuruumides on tuhandetesse ruutmeetritesse ulatuvaid skulpturaalseid tolmu koguvaid konkaavseid ja konveksseid väändpindu, mille hooldamine on suhteliselt värskelt valminud hoone puhul osutunud ebareaalseks. On selge, et miljarditesse ulatuva elanikkonnaga Hiina võib lubada selliseid kahtlasi eksperimente. Vastutustundetult reklaamivad aga eesti arhitektuuriala „arvamusliidrid” meie lehtedes ooperiteatrit välja kui möödunud aasta maailmaarhitektuuri pärli.

Guangzhou keskne poekompleks Pearl River New Town on ümbritsetud paljudest edevatest hoonetest (neid nimetatakse seitsmeks maamärgiks), millest silmapaistvamad on valmiv rahvusraamatukogu ja Taiwanis töötava Rocco Disaini kujundatud efektne muuseumikast. Omavahelistes kõnelustes ei hoidunud kohalikud arhitektid kogu seda lammutavat uhkuspidu kritiseerimast: Pearl River New Towni rajamisel on totaalselt hävitatud omaaegne linnakude koos koloniaalstiilis ehitistega, tegemist on parun Haussmanni mõõtu otsustega XX ja XXI sajandi vahetusel.

Veel süsteemist, struktuurist ja taristust

Nagu konkreetse kesklinnanäite puhul on olnud radikaalsed ja ebademokraatlikud ka pöörded taristu asendamisel. Hiina ülitihedalt asustatud rannikualadel ringi sõites jäävad silma hiiglaslikud megaprojektid: sadade kilomeetrite kaupa on rajatud näiteks uute teede tugisambaid. Just nimelt: tugisambamasin on oma töö teinud, järge ootab sildamisaparaat, mis sambad omavahel ühendama peab. Erinevalt meil levinud tee-ehituse praktikast jääb juba olemas taristu alles ning omalaadne taustsüsteem jääb esialgu paralleelselt uuega kasutusele.

Hiina projekteerimis- ja ehitustempo on räme. Suuremas büroos on sama palju arhitekte kui meie arhitektide liidus kokku. Keskmistes, millistega mul oli põhiliselt kokkupuuteid, jääb arhitektide arv saja piiresse. Tihtipeale ei jõutagi tööjooniseid teha, need jäetakse ehitajale, kes kasutab tohutut kliimavöötmete järgi diferentseeritud andmepanka ja tüüpkonstruktsioone. Hiinas imestati eestlaste võime üle süveneda lõpmatuseni detailidesse.

Mitmed suuremad sillaalused on Guangzhous välja ehitatud kunstnike ateljeedeks. Need moodustavad terveid avatud ateljeede ning galeriide süsteeme, üks viaduktialune koos oma poolspontaanse paviljonivõrgustikuga on aga mahult suurem kui meie Kumu ja ERM kokku, kusjuures need mesitarud kihavad kunstnikest ja teistest boheemlastest. Kunstnike ja kunstnike ümber tilbendajate rohkus on Euroopast tulijale tõsine üllatus, see vääriks lausa eraldi käsitlust.

Ühes sellises sillaaluses pidid arhitektuuritudengid tühermaal leiduvast materjalist ehitama endale ajutised elamud ning veetma seal workshop’i-järgse öö. Guangzhou kunstija disainiülikooli arhitektuuritudengid on reeglina praeguse Hiina kõrgseltskonna lapsed. Teatav lahterdamine tööjaotuse kaudu on Hiinas olemas, ka viimaste aegade peamiselt jõukamatest perekondadest pärit lapsed ei ole kunagi pidanud (erinevalt keskmisest eurooplasest) tegelema mitte mingisuguste praktiliste manuaalsete ülesannete lahendamisega, mistõttu igasugused onni- ja kivi-workshop’id pälvisid uskumatut elevust ning „siidikäppade” esmatutvus tööriistadega oli küll kurioosne, kuid andis päris huvitava ja omanäolise tulemuse.

Huvitavaks kujunes kohtumine arhitektuuriakadeemia liikme Shanghai EXPO Hiina paviljoni arhitekti He Jingtangiga, kes kuulub akadeemikuna oma ühiskondlikult positsioonilt Hiina ladviku tippu. Igal aastal tuleb tema kontorist mitmeid koole, muuseume ja muud tippkraami. Sain tema hiiglaslikus büroos ringi jalutada. See kujutab endast õdusat puhkemaastikku koos katuseaedade, kuldkalakesi täis basseinide, loendamatute makettide ja hästi organiseeritud töökodadega. Ei mingit saalitäit „neegreid” kuskil vanas tööstusangaaris, nagu see tihti on maailma arhitektuuristaaride puhul kombeks. Lõpuks ilmus ka kõbus vanake ise: südamlik, soe ja lahke, kuid juba interneti abil kursis külalise tegemistega. Olin valmis kohtumiseks enesekindla nomenklatuurmasuurikuga, akadeemik osutus aga tundlikuks ja naeruhimuliseks vanahärraks, kellega vestlus klappis esimesest silmapilgust. Tema laboratooriumilaadne töökeskkond meenutas mulle pisut Barragani kodumajas Méxicos nähtut.

„Eesti on mulle „ei-mingit-probleemikoht“,” („Estonia is „very no problem place” for me”) ütles Chi Ti Nan mulle kord Eestis. Siin tagasi olles tuleb tunnistada, et see on tõesti nii. Hiina on miljoni probleemi maa, kuid iga probleem kätkeb ka võimalust.