Riigiarhitekti vestlus: Eesti Arhitektide Liidu president Aet Ader

Tõnis Arjus: 
Kui ma tööle asusin, siis ma olin tegelikult üks suuremaid skeptikuid riigiarhitekti rolli osas. Mitte sellepärast, et seda vaja ei oleks, vaid sellepärast, et ootused sellele rollile tundusid inimlikult absurdsed. Korraga peab inimene olema teenistuse juht, juhtkonna liige, kõneisik, ekspert, osalema töögruppides, komisjonides ja olema pidevalt avalikkuse ees. 

Lõpuks nõustusin selle väljakutsega, sest mõtestasin selle rolli enda jaoks ümber.  

Esiteks, me ei ehita ainult ühte ametikohta, vaid institutsiooni ja protsesse. Riigiarhitekti büroo ei ole üks inimene ja kogu juhitavas teenistuses on meid kolmkümmend viis. Laiemas mõttes on kuuluvad protsessidesse kõik inimesed ja organisatsioonid, kes ruumiotsuseid mõjutavad. 

Samas, meil on tõesti vaja ka riigitasandil ka seda ühte inimest, kelle poole ruumi teemadel pöörduda, ja kes ise hoiab olulisi ka valusaid asju õhus. See loob ruumiteemadele nähtavuse. Täna juba näeme, et Riigiarhitekti on lihtne kutsuda laua taha või lavale, tagamaks riikliku ruumieksperdi kohaolu ja kaasa mõtlemine.  

Kokkuvõtvalt oli minu jaoks oluline kohe alguses ehitada üles protsesside juhtimise võimekus. Võtsime tööle lisaks arhitektidele ja planeerijatele ka kaasamisnõuniku ning teenusedisaineri. Kui nimetame ennast ruumialaseks teadmuskeskuseks, siis peame suutma nii teadmisi vahendada, protsesse disainida kui ka ise pidevalt juurde õppida. 

Aet Ader: 
Need ootused on mõnes mõttes ka riigiarhitekti rolli kasuks töötanud, sest need põhjendavad selle ameti vajalikkust. Teisalt on oht selles, et kõik näevad seda vajalikkust oma nurga alt ja kõigile ootustele ei saagi vastata. 

Kui mõelda, kui väike see üksus tegelikult on, siis selle töötundide hulga juures on juba väga palju saavutatud. Positiivselt paistab silma see, et oled olnud kohal erinevates Eesti piirkondades. Me oleme olnud liiga Tallinna-kesksed ning see, et riigiarhitekt on omavalitsustele toeks ja aitab ruumiteadlikkust kasvatada, on oluline võit. 

Podcastid, konverentsid ja kohtumised töötavad kõik piisk-piisa haaval. Ruumikultuur ei muutu ühe otsusega. 

Strateegilise sihi seadmisest 

Tõnis Arjus: 
Kuidas sina arhitektina näed üleriigilise planeeringu rolli? 

Aet Ader: 
Mina alati arvan, et suuri plaane on vaja. Eesti areng on viimastel aastakümnetel olnud liiga killustunud. Väga paljud ruumiotsused on sündinud juhuslikult ja ilma suurema ühise sihita. 

Üleriigiline planeering peaks olema see raamistik, millele teised ruumiotsused toetuvad. Mitmekeskuseline Eesti, valglinnastumise pidurdamine, olemasolevate keskuste tihendamine, ühistranspordi tugevdamine ja maahõive vähendamine on kõik väga olulised eesmärgid. 

Suur töö on tehtud, eesmärgid on head. Järgmine küsimus on, kuidas need ellu viia. 

Tõnis Arjus: 
Mis sa näed suurima riskina? 

Aet Ader: 
Et sellest jääb lihtsalt ilus joonistus. Sellepärast on kommunikatsioon väga oluline. Kaasamine on olnud hea, aga võib-olla tuleb veel rohkem pingutada selle nimel, et need põhimõtted jõuaksid tavainimeseni. 

Kui tekib laiem ühiskondlik tellimus ja inimesed saavad aru, miks need põhimõtted olulised on, siis on suurem tõenäosus, et need hakkavad päriselt ruumiotsuseid mõjutama. Mida kaugemale see sõnum levib, seda suurem on selle ellujäämise tõenäosus. 

Kompaktne linn ja julgus planeerida 

Tõnis Arjus: 
Üks suur väljakutse on see, et kompaktset asulat on palju keerulisem arendada kui põllu peale ehitada. Kas probleem on ka hoiakutes? 

Aet Ader: 
Praegu on lihtsalt liiga lihtne ehitada põllu peale. See ongi probleem. 

Tänaselt konverentsilt jäi mulle eriti meelde Lenno Uusküla mõte, et eestlased ei julge planeerida. Riigil ja omavalitsustel peab olema julgus otsustada. 

Omavalitsuste töö ei ole lihtne. Huvide konflikte on palju. Sellepärast peame looma sellise süsteemi, kus kohalikel omavalitsustel oleks võimalik teha tugevaid ruumiotsuseid ilma, et nad jääksid selle tõttu täieliku surve alla. Selles mõttes võiks üleriigiline planeering olla neile veel tugevamaks seljatoeks. 

Tõnis Arjus: 
Olen näinud, kuidas naaberomavalitsustes võivad praktikad olla täiesti erinevad. Mõni vald on aastaid järjekindlalt nõudnud arhitektuurivõistlusi ja kvaliteetseid ruumilahendusi. Alguses on see keeruline, aga lõpuks muutub see normaalsuseks. 

Kõige raskem on esimene samm – hakata nõudma paremat kvaliteeti olukorras, kus seda varem pole tehtud. 

Kvaliteetse ruumi põhimõtted ja seadused 

Aet Ader: 
Meie jaoks oli väga oluline, et kvaliteetse ruumi põhimõtted jõuaksid ehitus- ja planeerimisvaldkonna seadustesse. Selle nimel tuli teha väga palju tööd. 

Ausalt öeldes tuli päris palju selgitada, miks need põhimõtted üldse vajalikud on. Mulle oli isegi üllatav, kui palju tuli põhjendada, miks näiteks pärandisõbralikkus, keskkonda sobivus või kvaliteetne elukeskkond peaksid olema sama olulised põhimõtted nagu jätkusuutlikkus. 

Lõpuks jõudsid need põhimõtted seadustesse sisse. Nüüd on järgmine küsimus nende rakendamine. 

Siin näen ma väga suurt rolli nii riigiarhitekti bürool kui kogu avalikul sektoril. On vaja, et kõik mõistaksid, et neist põhimõtetest on kasu, mitte kahju. 

Tõnis Arjus: 
Minu jaoks on oluline, et me ei käsitleks kvaliteetset ruumi ainult esteetilise küsimusena. 

Need põhimõtted puudutavad funktsionaalsust, kestlikkust, ligipääsetavust, terviklikku elukeskkonda ja lõpuks ka majandust. Seadusesse jõudmine oli alles esimene samm. Järgmine samm on see, kuidas need põhimõtted päriselt otsustesse jõuavad. 

Riigi kinnisvara ja ruumiotsuste vastuolud 

Aet Ader: 
Mind teeb kurvaks see vastuolu, mis riigi ruumiotsustes vahel tekib. 

Ühelt poolt räägime kvaliteetsest ruumist, linnakeskuste elujõulisusest ja olemasoleva keskkonna väärtustamisest. Teiselt poolt müüme maha väga väärtuslikke hooneid ja maid. 

See on minu jaoks kahetine teema, sest Riigi Kinnisvara on olnud paljudes projektides suurepärane partner. Riigigümnaasiumide programm on loonud rahvusvahelises mõttes väga kõrgetasemelise haridusruumi ning seal on väärtused olnud paigas. 

Aga teiselt poolt tekib küsimus, miks müüakse keskustes ja vanalinnades riigile kuuluvaid hooneid olukorras, kus just avalikud funktsioonid aitavad linnakeskusi elus hoida. 

Kui me müüme maha väärtuslikud hooned ja maad, siis kaovad lõpuks ka tööriistad, millega ruumi suunata. Küsimus ei ole ainult pärandis või üksikutes hoonetes, vaid selles, millist rolli riik soovib ruumi kujundamisel üldse mängida. 

Tõnis Arjus: 
Need otsused ei ole kunagi ainult kinnisvaraotsused. Kohtute, ministeeriumide, haiglate või vanglate kolimine mõjutab liikuvust, linnakeskuste toimimist, avalikku ruumi ja teenuste kättesaadavust. 

Minu jaoks on võtmeküsimus protsessis. Kas me hindame neid otsuseid ainult rahalise tasuvuse kaudu või võtame arvesse ka ruumilist mõju, linnakeskuste elujõulisust, olemasoleva ehitatud keskkonna väärtust ja kvaliteetse ruumi põhimõtteid? 

Praegu vaatame koos Rahandusministeeriumiga üle riigi investeeringute ja kinnisvaraotsuste metoodikaid. Kui räägime kvaliteetse ruumi põhimõtetest ja Üleriigilise planeeringu eesmärkidest, siis peavad need jõudma ka otsustesse, mille alusel riik oma investeeringuid ja kinnisvara juhib. 

Küsimus ei ole selles, kas midagi müüa või mitte. Küsimus on selles, kuidas teha otsuseid nii, et need toetaksid pikaajalisi ruumilisi eesmärke ja looksid ühiskonnale laiemat väärtust. 

Nurjatud probleemid ja vajadus uue koostöömudeli järele 

Tõnis Arjus: 
Üks asi, mille peale ma palju mõelnud olen, on see, et me ei vaja järjekordset komisjoni, mis tuleb kokku, räägib probleemidest ja läheb siis laiali. 

Alguses oli meil mõte luua partnerite ümarlaud. Mida rohkem seda läbi mõtlesime, seda enam tekkis küsimus, kas vajame veel üht jututuba või midagi enamat. 

Jõudsime järeldusele, et vaja on teistsugust mudelit. Kõigepealt tuleb kokku leppida mõned kõige olulisemad ruumilised väljakutsed. Seejärel määrata neile juhid, töögrupid ja tegevuskavad. 

Me nimetame neid nurjatuteks probleemideks. Need on teemad, kus vastutus on hajunud ja kus lahendused ei sünni ühe organisatsiooni sees. Sellepärast peab ka lahendamise mudel olema paindlik ning suutma ajas muutuda. 

Aet Ader: 
See tundub väga loogiline. Võib-olla tulebki alguses teha üks või kaks suuremat arutelu, kus probleemid lauale pannakse. Aga edasi tuleb minna väiksemate ja konkreetsemate meeskondadega. 

See meenutab arhitektuuri projekteerimist. Alguses sünnib visioon, aga lõpuks tuleb jõuda tööprojekti ja ehituseni. Idee üksi ei ole veel muutus. 

Kvaliteetse keskkonna kolmnurk 

Aet Ader: 
Mulle tundub, et eluasemepoliitika ja üleriigiline planeering peavad olema väga tugevalt seotud. 

Üleriigilise planeeringuga on tehtud väga suur töö ja seal on sõnastatud head põhimõtted. Eluasemepoliitika aitab need põhimõtted praktilisemaks muuta. 

Selle järele on tegelikult väga selge vajadus. Kui vaatame tänast turgu, siis väljaspool Tallinna, Tartut ja Pärnut ehitatakse uusi eluasemeid väga vähe. Eriti puudutab see üürielamuid. Paljudes piirkondades ei teki uut pakkumist lihtsalt turu enda jõul. 

Kui me tahame mitmekeskuselist Eestit, siis ei piisa ainult sellest, et ütleme inimestele, et elage mujal. Selleks peavad olemas olema kaasaegsed eluasemed, kvaliteetne avalik ruum ja töökohad. Selline kolmnurk peab olema tagatud hea keskkonna tekkeks. 

See on natuke nagu muna ja kana küsimus. Sageli öeldakse, et inimesed ei lähe väiksematesse keskustesse, sest seal pole töökohti. Samal ajal ei teki töökohti sinna, kus puuduvad kaasaegsed eluasemed ja kvaliteetne elukeskkond. Neid asju tuleb vaadata tervikuna. 

Kui me ei investeeri väiksemate keskuste elukeskkonda, siis on väga raske saavutada ka neid eesmärke, mida üleriigiline planeering meile seab. 

Pikemalt saab vestlusi kuulata Tõnis Arjuse podcastist “Ruumilood.”