Riigiarhitektiga või ilma

Tänases Eesti Päevalehes ilmunud artikli pikem ja toimetamata versioon.

Kümmekond aastat on arhitektid rääkinud riigiarhitekti institutsiooni loomise vajalikkusest, seni tulutult. Arhitektide liit on advokaadibüroo Raidla Lejins & Norcous abiga koostanud riigiarhitekti institutsiooni kontseptsiooni ja dokumendiga tutvunul peaks olema üsna selge, miks on midagi sellist  Eestile vaja. Kui poliitikutega kohtudes on mõnikord tundunud, et riigiarhitekti olemus on kõigile üheselt arusaadav, siis järgmisel hetkel pahvatab ikka keegi välja midagi sellist nagu näiteks Juhan Parts 2007. aastal konverentsil “Riik ja arhitektuur”, kus ta majandusministrina esinedes teatas, et sõnaga “riigiarhitekt” meenub talle Albert Speer…  Pärast üht kohtumist Langi-aegsete justiitsministeeriumi esindajatega küsis üks ministri nõunik arhitektide toonaselt esimehelt, et milleks meile riigiarhitekt, arhitekt –  see on ju fassaadikunstnik…? 

Riigiarhitekti institutsioon või midagi analoogset on olemas mitmetel riikidel. Eestlased on kõige enam vaadanud Hollandi riigiarhitekti poole.  Riigiarhitektid ei ole Speerid ja nad ei tegele kindlasti ei fassaadide dekoreerimisega või majaprojektide kooskõlastamisega nagu tihti on arvatud. Nende töömaa on oluliselt suurema gabariidiga, sinna mahuvad riigi jaoks oluliste planeeringute, oluliste taristuprojektide ja riigi arhitektuuritellimuste nõustamine, tegutsemine avalikke huve tagava planeerimis- ja ehitusseadusandluse nimel jne jne. See on nõuandev institustioon valitsusele, muidugi on hea tava riigiarhitekti nõu kuulata.

Kui Eestil oleks olnud riigiarhitekt, siis oleks ta ehitusbuumi vallandudes kindlasti juhtinud tähelepanu ohtudele, mis on seotud ebaadekvaatse põlluarendusega. Selle tulemusel sattusid paljud heausklikud elama põlluküladesse, kus puudus elementaarne taristu alates juurdepääsuteedest ja ühistranspordist kuni lasteaedade ja koolideni. Ei olnud raske ette näha, et maja, mis ehitati puudulikku keskkonda ja mida osteti suure pangalaenu eest, ei oma mõne aasta pärast enam seda väärtust, mis ta eest oli makstud, et seda ei õnnestu õitseaja möödudes müüa ega majandada ning pank, kes riskide jagamises ei osale, ootab inimestelt kopsakaid intresse veel pärast nende surmagi. Selles traagikas, mis tabas liiga paljusid peresid, ei  saa süüdistada pelgalt inimeste sisnisilmsust. Inimesed usaldavad oma riiki ja kui riik on andnud poolikuks arenduseks rohelise tee, siis peab ta selle eest ka vastutama. Paraku polnud riigis ühtegi institutsiooni, kes seda teemat oleks käsitlenud või kes oleks juhtunut hiljem analüüsinud ja küsinud, mida teha selleks, et selline asi enam ei korduks. Arhitektid rääkisid sel teemal, aga mitte liiga kõvahäälselt – uute kinnisvarakülade projekteerimine oli ka nende leib. Ei ole mõistlik õõnestada oma jalgealust.

Kui Eestil oleks riigiarhitekt, siis oleks ta küsinud viis aastat tagasi, kas on tark ehitada mitmetasandiline ristmik maksumusega 493,4 miljonit krooni selleks, et muuta Tartust Tallinna sõit poolteist minutit kiiremaks ning saata seeläbi hingusele terve toimiv asula, muuta autosõit emotsioonitumaks, lõigata ära armastatud peatuspaik bensiinijaama, söögikoha ja tualetivõimalusega. Ei ole kuulnud, et ka seda otsust oleks keegi analüüsinud. Mis tehtud, see tehtud ja jätkatakse samas vaimus. Maanteamet vajaks kindlasti kedagi, kellega arutada, kas maanteeliikluse kiiremaks muutmine kaalub üles hästitoimiva maanteetaristu suretamise, maaelanike töökohtade ja ettevõtluse kadumise. Võib-olla annaks kiire maantee kuidagi siduda olemasolevate väärtustega ja muuta seeläbi teekond inimesele, kes ei kiirusta, mõnusamaks?

Kui Eesti riigil oleks riigiarhitekt, siis oleks ta ilmselt juba oma esimesel tööpäeval küsinud, mis saab kõigist neist “mägedest”, mis ei vasta kuskilt otsast ühe tänapäevase riigi elamiskuvandile. Mitte ainult küsinud – seda on teinud nii mõnegi linna juhtkond – vaid otsinud ka vastust. Kas lammutada või rekonstrueerida? Kas haljastada või rajada parklaid? Kas suurendada või vähendada? Mis juhtub 30 aasta pärast, kui midagi ei tehta? Kas on mõistlik käed rüpes oodata, et aeg toob lahenduse?

Kui Eesti riigil oleks riigiarhitekt, siis oleks ta ehk pääsenud rahandusministri jutule ja küsinud, kas kokkuhoid, mis saadakse uute riigiehitiste rajamisega läbi vähempakkumiskonkursside, kaalub ikka üles riigi mainele kehva arhitektuuriga tehtud kahju? Kas pole piinlik, et riik ei suuda majade tellimisel olla eraettevõtjale eeskujuks?

Kui Eestil oleks riigiarhitekt, siis võtaks ta osa aruteludest kust kuhu peab kulgema Rail Baltica trass, millist mõju see millisele linnale avaldaks, kuskohas linnas on kõige õigem koht inimesed rongist välja lasta jne.

Kui Eesti riigil oleks riigiarhitekt, siis küsiks ta ilmselt kaitseministrilt, kas tänases välispoliitilises kliimas on õige hoida ja laiendada sõjasadamat pealinna kesklinna lähedal elamute kõrval? Ja miks on soomlased aastakümneid rajanud varjendeid tsiviilelanikele? Iga inimene Soomes teab, kuhu suunas ta ohu korral jooksma peab ja millised toiduained peavad  varjendis tallel olema. Kas soomlased on paranoilised? Kui inimene ennast ise ei aita, ei aitavat teda vanajumalgi, vaevalt, et NATOgi seda suudab.

Neid küsimusi, millega riigiarhitekti institustioonil tegeleda, jätkub veel ja veel. Ei ole ministeeriumit, kellel aeg-ajalt ei oleks mõnd ruumiga seotud nõuannet vaja. Kohalikud omavalitsused, keda riigiarhitekt samuti nõustaks, on täna pahatihti suutmatud objektiivselt ruumilisi otsuseid langetama, enamus omavalitsuste juhte ei taju kahjuks vajadustki oma ridadesse arhitekti palgata.

Arhitektide liidu eestseisus on arutanud korduvalt, mis on see põhjus, miks valitsus ikka ja jälle riigiarhitekti teemast mööda hiilib, ehkki mõni hetk on tundunud, et selle institutsiooni loomisele ollakse juba üsna lähedal. Siiani on jäänud kõlama arvamus, et tõenäoliselt kardetakse, et riigiarhitekt on väga ebamugav partner, kes esitab poliitikutele tüütuid küsimusi, aga keda ei sobi ka ignoreerida. 

Meenub ühe kuulsa eesti dirigendi räägitud anekdoot: mis on ühist dirigendil ja kondoomil? – ilma on mõnusam, koos on turvalisem… Ehk jõuab uuel aastal valitsus sama tõdemuseni ka riigiarhitekti osas.