Riik arhitektuuritellijana

Allikas: Sirp

Autor: Ene Läkk

Juhtlause „Less is more” sai alguse minimalismist, nüüd on see aga ka Eesti  riigihangetes tunnustatud väärtushinnang: välja tuleb valida odavaim pakkumine, mis sest, et tegelikult võib see osutuda ootamatult kulukaks.

Ühe säästumaja sünnilugu     

2007. aastal korraldas Riigi Kinnisvara AS (RKAS) Rakvere politsei ja päästjate ühismaja projekteerimiseks hanke, esmalt eskiisprojekti ja seejärel  ehitusprojekti koostamiseks. Riigihanke võitis büroo Sirkel ja Mall OÜ ning saadud eskiisprojekt esitati Rakvere linnavalitsusele, kus tol ajal linnaarhitektina töötanud Oliver Alver keeldus arhitektuurselt nõrka projekti kooskõlastamast. Liiatigi oli tulevase maja asukoht väärikas – otse linna väravas. Alver nõudis hoone projekteerija leidmiseks arhitektuurivõistlust. Tellija tuli välja ettepanekuga teha projekteeritud hoonele fassaadilahenduse  konkurss. Linnaarhitekt jäi aga endale kindlaks: ei mingit fassaadikonkurssi, arhitektuur on terviklik ning ei saa eraldada fassaadi plaanidest ja lõigetest. Kompromiss linnavalitsusega saavutati alles siis, kui Alver lahkus linnaarhitekti kohalt ja uus arhitekt Raul Järg polnud jõudnud veel kohale asuda. Kibekähku korraldati diletantlik kutsutud osalejatega võistlus fassaadi kujundamiseks etteantud mahtudega. Võitjaks osutus väikseima hinnapakkumisega Sirkel ja Mall ehk seesama firma, kelle eskiisi linnaarhitekt polnud soostunud kooskõlastama. Sisuliselt kujunes võistlusest fassaadivärvi valimine, mille tulemusena sündisid lameda halli maja fassaadidele erksavärvilised raamid. Autoriõigused seejärel võõrandati ja saadud eskiisile tehti uus ehitusprojekti koostamise riigihange. Võitis loomulikult vähempakkuja, seekord AS Amhold.

Tänavu septembri keskpaigaks pidi hoone valmima, paraku aga nii ei läinud ja sissekolimise  asemel tehti politseinikele ekskursioon tulevasse tööpaika, kus ruumid mannetu eksterjööri sees nägid välja nagu morbiidsed ülekuulamistoad. Lõbusaks tegi sisekujunduse vaid see, et keegi oli tellinud ruumidesse väiksed, rohkem lastele sobivad kontorilauad. Politseipealikud rahustasid alluvaid, et pole hullu, küll kõik asjad loksuvad ajapikku paika. Eks nad loksusidki. Projekteerijafirma oli muu seas unustanud ka ventilatsiooni, seega seda ka ei ehitatud  ning kui viga avastati, polnud muud lahendust kui putka ventilatsiooniseadmetega katusele panna; arhitektuuri see kaunimaks ei teinud… Vangla imagoga Rakvere politseimaja kohal hõljub küsimus: kas tõesti ei saa paremini?       

Linnaarhitekti võitlus parema arhitektuuri eest

„Less is more”, teine näide. Riigi Kinnisvara kuulutas Jõgeva kohtu- ja politseihoone projekteerimiseks hanke, mille võitis taas Amholdi odavaim pakkumine (Amhold tundub riigihangete tulemusi vaadates olevat üks RKASi lemmikpakkujatest). Pakkumine oli tõesti hea:  turuhinnast vähemalt kaheksa korda odavam! Aga taas tuli vastuseis linnaarhitekti poolt: Anne Örd, kelle maitse ei haakunud tellija ja projekteerija omaga, leidis, et Jõgeva peaväljak väärib midagi enamat kui välja pakutud säästuarhitektuur. Tänavu aprillis tutvustas ta Amholdi eskiislahendust arhitektide liidu eestseisusele, kes leidis samuti, et projekt on oma arhitektuurselt lahenduselt küündimatu, ilmetu ja eripäratu. Riiklikult olulise esindushoonena  peaks see aga olema arhitektuurselt jääva väärtusega, esinduslik ja köitev. Arhitektide liit leidis, et parima arhitektuurse lahenduse saamiseks tuleb läbi viia avalik arhitektuurivõistlus, vastasel juhul on RKAS rikkunud avalike hoonete projekteerimise head tava.       

Jõgeva politseimajaga oli loomulikult kiire, nii kiire, et arhitektuurivõistlust teha polnud aega. Kompromisslahendusena palkas Amhold lõpuks tööle magistrikraadiga arhitekti, kes eelprojekti ümber tegi.

Odavus – kas ainus võimalik kriteerium projekteerija leidmisel?   

Arhitekt Eva Hirvesoo tõi näite oma hinnapakkumisest tehnikaülikooli vana raamatukogu  ümberprojekteerimiseks: tema põhiprojekt oli võitja omast viis korda kallim. Ainuüksi sisekujunduse hind oli juba võitja hinnast kõrgem! Kui maksta motiveeritud palka ja ausalt makse, siis pole võimalik nii odavalt korralikku tööd teha. Head tulemust ei saa kiirustades ja ebakompetentse tööjõuga, ajal ja professionaalsusel on oma hind.   

Hirvesoo arvates pole loomulik, et hoone arhitekt valitakse odavaima pakkumise alusel. Arvestades riigihangete nõudega, saaks õiglasema valiku teha, kui võtta aluseks pakutud maksumuste keskmine, millest üle 20% erinevad pakkumised välja langevad. Konkureerima jäävate büroode vahel võiks teha valiku juba portfoolio, kogemuste vms alusel või jääks sõelale keskmisele hinnale kõige lähem pakkumine. Arhitekt Kalle Rõõmus toob Soome näite.  Seal tehakse kõigepealt iga projekteerimis- ja ehitushanke taotluseelarve, mis koostatakse samalaadsete valminud hoonete ehitusmaksumuse põhjal. Kõik hinnapakkumised, mis on sellest 20 protsenti odavamad või kallimad, ei kvalifitseeru. Lisaks võetakse arvesse pakkujafirmade referentsi. Hind ei ole seal kõige määravam tegur.

Arhitekt Illimar Truverk peab riigihanke korral õiglaseks lahendust, kui kõige kallim ja kõige odavam pakkumine jäetakse kõrvale, nende vahele jäävate pakkumiste hind liidetakse,  leitakse keskmine ja sellele kõige lähem pakkuja saab töö. Kui valida projekteerijafirma välja vaid odavuse järgi, siis keskkond kannatab ja head tegijad ei saa tööd.

Eesti riigihangete seadus lubab välja valida kas majanduslikult soodsaima või odavaima pakkumise. Riik eelistab oma kinnisvara haldaja kaudu valida arhitekti madalaima projekteerimise hinna alusel.   

BIM kui võlukepp hea arhitektuuri loomiseks     

Samas ei saa öelda, et RKASil mingeid meetmeid sobiva arhitektuuri leidmiseks ei ole. Hiljuti töötati seal välja hoonete projekteerimiseks mudelprojekteerimise juhend, kus on  kirjeldatud mudelprojekteerimise protsessi ja nõudeid mudelite koostamisele ning esitamisele. Ja seda on Riigi Kinnisvara hakanud kasutama ka riigihangete läbiviimisel (näiteks Narva politseimaja).     

Mudelprojekteerimine (BIM) tähistab uut ajastut projekteerimisel. BIM kujutab endast tehnoloogiat, kus erinevat tarkvara kasutades luuakse ehitise infomudel, mille abil saab hinnata tulevase maja sisekliimat, energiavajadust jne. Tegemist on kogu ehitisega seotud info haldamise ja kogumisega maja elutsükli jooksul – eskiisist kuni haldamiseni. Selle peamine  eesmärk on hõlbustada osapoolte koostööd ja infovahetust ning optimeerida ehitusega seotud kulutusi. Firma Sirkel ja Mall juht nendib, et nende firma on investeerinud BIMi paari miljoni krooni vahel. Sellise summa väljakäimine praeguses majanduslikus olukorras ei ole enamikele arhitektuuribüroodele jõukohane.     

Peale tarkvara soetamise on vaja läbi viia ka töötajate koolitus ning osta tarkvarale vastavad arvutid, senine arvutipark ei pruugi  uut koormust välja kanda. Arhitektide liit leiab, et BIMi nõue riigihanke puhul kitsendab osalevate büroode hulka, kuid ei tõsta, nagu viimased riigihanked on näidanud, riigihanke kvaliteeti. Kuni Eesti projekteerimisbüroode enamik ei ole BIM-juhendit kasutusele võtnud, piirab selline nõue konkurentsiseaduse mõttes vaba konkurentsi. Hetkel võib BIMi kasutavaid arhitektuuribüroosid Eestis kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Projekteerijatele  tuleb anda üleminekuaeg. Riigi Kinnisvara, kus töötab 59 inimest, kelle seas on küll hulgaliselt juhte, direktoreid, kinnisvaraanalüütikuid, projektijuhte, kuid ei ühtki arhitekti, on teist meelt.   

Riigihange kui salastatud protsess     

Riigihangete peamiseks tunnusjooneks on protsessi kiire salastamine kohe pärast niiöelda parima pakkuja leidmist. Avalikus hankes tegutsev hankija ja pakkuja on hankelepingu sõlmimisel ja lepingu täitmisel avalikkuse kontrolli alt väljas. Miks ei ole tehtud hanked läbipaistvaks? Andrus Väärtnõu Riigi Kinnisvara  ASist selgitab, et avaliku konkursi puhul tuleb avaliku teabe seaduse järgi avalikustada see, mis on seotud riigi raha kasutamisega ja riigi raha kasutamisega on seotud vaid võitja leping. Juriidiliselt on kõik korras, aga sisuliselt on riigi rahaga seotud ka kasutamata pakkumised, mis oleksid võinud ehk soodsama lõpptulemuse anda; hea oleks võrrelda erinevaid pakkumisi. Salatsemine sunnib arvama, et ju seal konkursitulemustes on midagi päevavalgust kartvat.     

Sund loobuda autoriõigusest       

Autori isiklikud õigused on autoriõiguse seaduse kohaselt loovutamatud, samas leiavad RASKi juristid, et isiklikke õigusi ei ole keelatud litsentsida, anda need üle kolmandale isikule, kellel oleks seejärel õigus tegutseda autori nimel. Just seda nõuab RKAS arhitektidelt. See on arhitektidele kui loojatele alandav nõudmine, mis paneb nördima.       

Andrus Väärtnõu selgitab Riigi Kinnisvara seisukohta: „Me ei tea ette, kes on see konkreetne  isik, kes on autoriõiguste omanik tulevikus (näiteks pärast arhitekti surma – toim), mistõttu tuleks isiklike autoriõiguste alusel anda litsents meie ettevõttele”. Väärtnõu lisab, et pealegi annab riigihanke seadus ehitajale võimaluse muuta lahendusi ja kui ehitusprotsessis peaksid nemad hakkama vaidlema selle üle, kas kasutada seda või teist lahendust, kannataks lõpptähtaeg. „Eelistame seda, et loovutataks autori isiklikud õigused meile, siis  on meil ka ehitajaga võimalik ehituse käigus lahenduste üle läbi rääkida. Aga ka autoril on sõnaõigus, sest autor jääb ehitusprotsessis autorijärelevalvet tegema.”     

Nii et oluline on kiire ehitamine, mitte autori nägemus ega arhitektuurne kvaliteet. Kui ehitaja võib autori projektist mööda ehitada, tekib küsimus, milleks üldse on projekteerimise riigihanget vaja? Las siis ehitajad projekteerivadki. Ja nii see tegelikult pahatihti ka on: projekteerimise ja ehitamise hange on liidetud ning ehitaja on see, kes juhib projekteerimisprotsessi. Mis autorijärelevalvesse puutub, siis mida siin valvata, kui õigust protsessi sekkuda ei ole. Autoriõigused arhitektuuris  on paraku lõpuni läbi vaidlemata teema, mis vajaks pikemat käsitlemist.     

Hea arhitektuuri võimalikkusest       

Riigi seadused annavad võimaluse teha riigihankeid koos ideekonkursi läbiviimisega.  Kevadel otsustas Viljandi linnaarhitekt Marko Männik korraldada Viljandi gümnaasiumi hoone laienduse ja renoveerimise projekteerija leidmiseks arhitektuurikonkursi. Linnavalitsuse korraldus tunnistas Ugala teatri vastas paikneva maja oluliseks objektiks ja vastavalt üldplaneeringule ning ehitusmäärusele peab olulistele objektide ehitamisele eelnema arhitektuurikonkurss, millega otsitakse hoonele väärikat lahendust. Projekteerija  leidmine oli taas Riigi Kinnisvara pädevuses. Protsess venis, suvi läbi midagi ei liikunud, kuni sügisel selgus, et võistlust läbi viia pole aega …       

Linnavalitsuses lepiti kokku, et linn korraldab linnaarhitekti eestvedamisel arhitektuurikonkursi ise. Viljandi linn algatas kahevoorulise võistluse, kus esimeses voorus võisid osaleda kõik soovijad: esitada tuli büroo portfoolio ning žürii valis nende põhjal välja kuus arhitektuuribürood, kellelt lähiajal oodatakse eskiisprojekti esitamist. Kõigile  kuuele osavõtjale on garanteeritud kulude katteks kindel tasu. Parima töö esitanud büroo saab võimaluse projektiga jätkata peaprojekteerijana – selline lahendus tagab kindlasti palju parema kvaliteedi kui RKASi esialgne plaan panna projekteerimishange ja ehitushange ühte patta.       

Riigihankega ühendatud arhitektuurikonkurss on see, mille eest arhitektid võitlevad, sest see tagab parima arhitektuuri ja seeläbi ka kvaliteetse keskkonna. Seejuures on projekteerimiseks mõeldud rahasumma määratud konkursitingimustega, mis tähendab seda, et arhitektid peavad etteantud summaga välja tulema. Sellise süsteemiga elimineeritakse alapakkumised, mis on allpool  turuhinda ja millega ei ole võimalik normaalses tempos süvenenult tööd teha. See süsteem on ka tulemuslik olnud juhtudel, kui hoone tulevane kasutaja on heast majast isiklikult huvitatud olnud. Pärast arhitektide pikki ja pinevaid vaidlusi RKASi esindajatega on tänaseks näiteks välja kuulutatud Tallinna Muusikakeskkooli, Balletikooli ja G. Otsa nimelise Muusikakooli uue ühishoone rahvusvaheline arhitektuurivõistlus. Tõsi,  autoriõiguste osas on arhitektid pidanud ka siin järeleandmisi tegema.