Riik ja arhitektuur
Riik peab tagama, et avalikku ruumi saavad planeerida ainult arhitektid.
Klient siseneb kontorisse, kus kindlasti linnaplaneerimiseks uued head mõtted sünnivad.
piia ruber
Riik, arhitektuur ja ruumiline planeerimine oli kultuuriministeeriumi ja arhitektide liidu korraldatud konverentsi peateema. Kultuuriministeeriumi tegemistest rääkis arhitektuurinõunik Laila Põdra. Siinjuures võib rõõmu tunda ministrite kohalolust ja huvist teema vastu. Ministrite Vallo Reimaa ja Juhan Partsi ettekanne olid omalaadne järg kohtumistele, mis toimusid ministritega arhitektuurikomisjoni osavõtul. Kui kohtumised olid informeeriva iseloomuga, siis nüüd oli võimalik kuulata juba ministeeriumide settinud arvamust selle kohta, kuidas edendada arhitektuuri olukorda Eestis. Raske ja tänamatu oleks nende ettekannete sisu püüda kokku võtta, kuid kellel huvi, need saavad kõiki ettekandeid näha virtuaalses keskkonnas aadressiga www.arhliit.ee.
Groningeni linnaplaneerija Rob van Gemert tõi näiteid, kuidas on võimalik omavalitsuses kasutada head arhitektuuri linna konkurentsivõime tõstmiseks ja seda nii, et rahvas aktsepteeriks uut vanas keskkonnas. Selles oli mõtlemisainest muinsuskaitse ja moodsa arhitektuuri omavahelise suhte vallast. Muinsuskaitset puudutas ka Andres Alver oma ettekandes, kus ta rääkis idee vajalikkusest linnaruumi loomisel ja analüüsis olukorda, kuidas hea arhitektuur tekkida saaks ja kes on tänases Eestis võtmemängijad. Ettevõtjate hääli esindasid Rein Kilk, kes on tuntud vanade majade restaureerimise poolest, ja Heiki Kivimaa, kes on arhitektide teadvusse jõudnud eelkõige Rotermanni kvartali arendajana.
Kes on arhitekt?
Sissejuhatava ettekande pidajana oli minu kohustus kirjeldada riigi ja arhitekti sidet ja küsida, kes on arhitekt Eestis ja Euroopa Liidus. Milline roll ja staatus tal on?
Riigi esindajad peavad mõistma, kuidas on riigis regulatsioonid kehtestatud ja kuidas on arhitekti ametit käsitletud Euroopa Liidu seadusloomes. Eestis on alusdokument „Vabariigi valitsuse 25. X 2004. aasta määrus nr 312”, millele on järgnenud Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv „2005/36/EÜ”. See on loodud selleks, et selgitada ja kirjeldada olukorda, miks mõned ametid nõuavad turuvabadusele vaatamata täiendavat reguleerimist. Sisu on neil sama: defineerida väga selge mänguruum vabaturu tingimustes. Direktiiv on ühendanud ühte mõttelaadi kandvasse teksti, koos reguleeritavate kutsealadega nagu üldõde, hambaarst, veterinaararst, ämmaemand, arhitekt, proviisor ja arst. Sama direktiiv jätkab: „Arhitektuurne projekteerimine, ehituste kvaliteet, nende harmooniline sulandumine ümbruskonda, austus loodus- ja linnamaastiku ning riikliku ja eraõigusliku pärandi vastu on avaliku huvi objektiks. Seetõttu peab kvalifikatsioonide vastastikune tunnustamine tuginema kvalitatiivsetele ja kvantitatiivsetele kriteeriumidele, mis tagavad, et tunnustatud kvalifikatsioone omavad isikud on võimelised mõistma ja üle kandma üksikisikute, ühiskondlike gruppide ja ametiasutuste vajadusi seoses ruumilise planeerimise, projekteerimise, struktuuride korralduse ja ehitamise, arhitektuuripärandi säilitamise ja väärtustamise ning loodusliku tasakaalu hoidmisega.”
Peamine, mida võib sellest välja lugeda, on see, et arhitektuur on oluline avaliku huvi objekt. Siit selgub ka vajadus, miks peab jälgima, et „avalik huvi” oleks tagatud riigis ja valdades. Erahuvi ei ole avalik huvi. Tihti, just nimelt riigi tasemel aetakse see sassi: kui eraettevõtja vajadused on kaetud, siis saab ka riik raha ja rahvas rikkamaks. Riik jagab raha pensionäridele, kunstnikele ja justkui olekski kogu avalik huvi oma lahenduse leidnud. Ei ole. Avalikku huvi ei saa kehtestada tagantjärele. Riigi osa tuleb strateegiliselt ette näha.
Eesti riigi ja Euroopa Liidu poolt allkirjastatud dokumendi kvalifikatsioonidirektiivi VI lisa järgi („Acquired Rights applicable to the Professions Subject to Recognition on the Basis of Coordination of the Minimum Training Conditions”) seisneb Eesti tunnustatav arhitektiharidus järgmises: „Eesti – diplom arhitektuuri erialal, väljastatud Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri teaduskonna poolt alates 1996. aastast, väljastatud Tallinna Kunstiülikooli poolt 1989-1995, väljastatud Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi poolt 1951-1988.”
Peale siin nimetatud koolide ei ole olnud ega ole ka praegu võimalik Eestis kusagil mujal arhitektikutset omandada. See tähendab, et teistel kõrgkoolidel paraku puudub selleks õigus. Nimelt ei ole need õppeasutused vastavas korras tõendanud antava hariduse vastavust Euroopa Liidu vastavatele nõuetele selliselt, et nad oleksid kantud AD (arhitektide direktiiv) või QD (kutsekvalifikatsiooni direktiiv) vastavasse nimekirja. Kunstiakadeemia ja selle eelkäijad kanti nimekirja ühinemislepingu koostamise käigus. Näiteks Tallinna Tehnikakõrgkooli lõpetanul on võimalus minna pärast oma kooli lõpetamist mõnda Euroopa vastavasse ülikooli ja läbida seal lisaks magistrikursus. Euroopa Liidus toimib vastastikune tunnustamine. Eestis võib töötada teiste Euroopa Liidu liikmesmaade spetsialist ja meie spetsialistid võivad töötada mujal. Bürokraatlikus keeles: „Asjassepuutuva isiku arhitektuurilise olemusega tegevust peab tõendama tema päritoluliikmesriigi antud tunnistus.”
Eestis peab kontrollima seda vastavust majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi juures asuv majandustegevuse register. Samas pole registril õigust kontrollida dokumentide vastavust seadustele. Registri kohustus on paberid vastu võtta ja tabelisse kanda. Loomulikult usume kõik, et kohe antakse majandus- ja kommunikatsiooniministri poolt käre käsk viia register vastavusse Euroopa Liidu direktiividega. Arhitektide liit on selles küsimuses viimaste aastate jooksul korduvalt ka ettepanekuid teinud. Kokku on registrisse kantud 1001 ettevõtet: igaühel neist on vastutav spetsialist, kes oma diplomiga peaks ettevõtte eest vastutama. Spetsialiste on aga kokku 651. Lähemal vaatlusel selgub, et päris palju on selliseid „ülivõimekaid” arhitekte, kes on spetsialistid koguni viies või kuues ehitus- ja projekteerimisfirmas. Loomulikult ei ole need enamasti teada-tuntud võimekad tegevarhitektid. Oleks ilmselt mõistlik, et vastutada võiks mitte rohkem kui 2-3 ettevõtte kvaliteedi eest. Samuti oleks mõistlik, et vastutava arhitekti nimi peab alati olema dokumentidel ja seda peaksid kontrollima ka omavalitsused. Praegu seda ei tehta. Samuti oleks mõistlik registreerimisel täiendava dokumendina nõuda vastava kutsekoja tunnistust. Inseneride ja arhitektide kutsekojad on just sellel eesmärgil Euroopa eeskujul riigi poolt loodud.
Praegu on kutsekoja Arhitekt V tunnistuse saanud 63 arhitekti. Siinjuures peab lisama, et see jutt ei puuduta planeerimistegevust, seal on vabadus täielik, planeerida võivad kõik, kes selleks soovi avaldavad, sisuline kontrollmehhanism puudub täielikult. Õiguslikust ebaselgusest Tallinna Tehnikakõrgkooli ja Eesti Kunstiakadeemiast antava hariduse vahel saab edasi minna kahel viisil: kas luua kaks võrdset arhitektuurikooli või kumbki keskendub oma tugevale küljele. Ilmselt oleks mõistlik tugevdada Tallinna Tehnikakõrgkooli haridust ja harida seal väga häid rakendusarhitekte, kes töötavad väljaõppinud arhitektide juures. Eestisse lihtsalt ei mahu kahte magistriõpingute tasemel väga head arhitektuurikooli. Üldine Euroopas valitsev suhe on ühe arhitekti kohta kuni viis rakendusarhitekti. Kui tehnikakõrgkoolis anda magistritasemel arhitektiõpet, siis tekib vajadus kooli järele, kus valmistataks ette väga vajalikke rakendusarhitekte, kes on võimelised keeruliste tehniliste projektidega kaasa töötama. Tegelikult ongi tehnikakõrgkool see kool, kus on vastav traditsioon ja kompetents, mida on vaja täiel määral toetada ja välja arendada. Tervet konkurentsi EKA arhitektuuri teaduskonnale saab luua kõige paremini riikliku programmiga, mille raames saadab riik igal aastal viis magistrit ja kaks doktorit täiendõppesse maailma parimatesse arhitektuurikoolidesse. Sellega tooksime Eestisse nii vajalikku mitmekesist mõtlemist ja arhitektuuriõppe alljaotusi: maastikuarhitektuur, urbanistika, linnadisain ja linnaplaneerimine. Kogu arhitektuuri valdkonna harusid ei suuda nii väike riik isegi parima tahtmise juures kõrgel tasemel luua.
Mis on omavalitsus?
Eestis on riik planeerimis- ja ehitusseadusega andnud kogu valdkonna omavalitsuse korraldada ja koordineerida. Analüüsin pisut lähemalt, kellele on vastutus edasi antud.
Arhitekti ametikoht on olemas ainult poolel linnadest, täpsemalt 19 linnal. 15 linnas korraldatakse praegu oma avalikku ruumi ilma arhitektita. Veelgi hullem olukord on valdades. Riik on andnud kogu planeerimis- ja arhitektuurivaldkonna edasi omavalitsustele, kus arhitekti ametikoht on praegu ainult 15 vallas. 179 vallas ei ole arhitekti. Omavalitsused määravad aga planeerimise ja projekteerimise tingimustega kogu ruumilise arengu: kui täpsem olla, siis ka detailides nagu katusekalle, aknajaotus, korruselisus ja ka maja värv, kui selleks on vajadus.
Seega on arhitektuuri valdkond reguleeritud järgmise tõenäosuse jadaga: 80protsendilise tõenäosusega annab arhitekti professioonita isik välja planeerimisnõuded planeerijale, kes 70protsendilise tõenäosusega samuti ei ole arhitekt. Pärast planeerimist annab 80protsendilise tõenäosusega mittearhitekt välja projekteerimise tingimused 30protsendilise tõenäosusega mittearhitektile, kes pärast projekteerimist kooskõlastab projekti ikka selle 80protsendilise mittearhitekti juures. Ja ehitus võib alata. Tekstülesande küsimus: „Mitu protsenti on Eesti Vabariigis arhitektuuri?”
Siin lõpeb minu mõtlemisjada ja tundub, et küllap olen midagi valesti mõistnud. Kui nii on arhitektuuris, siis ilmselt ei saa mina kui tarbija olla kindel ka arstide, proviisorite, hambaarstide ja ämmaemandate peale. Ma ei saa olla kindel olemasolevate seaduste täitmises. Või kui kõik arstid on ikka 100 protsenti arstid ja ämmaemandad 100 protsenti ämmaemandad, siis miks arhitektuuris riik seda ei nõua?
Ülar Mark
Vt ka:
Kaheksane uudis: arhitektid soovivad riigiarhitekti
Arhitektide Liit: Eestile on vaja riiklikku koordinatsiooni