Riin Alatalu: Viru Poeg risustaks linnaruumi
Tallinna vanalinn on alates 1997. aastast UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Kokku on maailmapärandiks väärtustatud 660 kultuuripärandi-, 166 looduspärandi- ja 25 kultuuri- ja looduspärandiobjekti.
Oleme üleilmses mõistes lühikeses, aga seda väärikamas nimekirjas kõrvuti antiikse Teeba, Hiina müüri, Taj Mahali, Venezia ja Jeruusalemma linna ning paljude teiste maailmakuulsate mälestistega.
Nimekirjas olemine on auasi, kahjuks on aga moodustatud alanimekiri ka ohustatud pärandist. 2007. aastaks oli ohustatud pärandi nimekirjas 13 loodus- ja 18 kultuuripärandiobjekti. Lisaks on UNESCO maailmapärandikomitee teravdatud tähelepanu all ka nn probleemsed objektid, nende seas Tallinna vanalinn.
Maailmapärandikomitee arutas nii 2006. kui ka 2007. aastal nn Viru Poja ehk uue kõrghoone ehitamist vanalinna kaitsevööndisse. Viru hotelli juurdeehitus hakkab varjama vaadet vanalinnale ning tekitab koos Viru keskusega otse vanalinna piirile uue, ajaloolise linnasüdamega võistleva mahu. Probleemiks on nimetatud ka Suurtüki tänava äärse linnamüüri täis ehitamist, pädeva planeeringu puudumist Skoone bastioni arendamiseks, vanalinna kaitsevööndi teemaplaneeringu puudumist ning võimalike ohtlike veoste vedu vanalinna vahetus naabruses seoses Miinisadama võimaliku NATO baasina kasutusele võtmisega.
Viru hotell ise kaitse alla
Viru hotelli ja Suurtüki tänava probleemid on vaieldamatult tekkinud varasemate lühinägelike otsuste ja nendegi ebakorrektse täitmise tagajärjel. 2007. aasta istungiks oli Tallinnal omapoolsete sammudena ette näidata Skoone bastioni planeering, millega see muudetakse linlastele avatud puhkealaks, ning kompromiss Suurtüki tänavat arendava AS-iga Restor. Samuti kutsuti UNESCO märkusi arvesse võttes kokku töögrupp vanalinna arengukava koostamiseks. Suurtüki tänaval saavutatud kokkulepet peab UNESCO siiski poolikuks lahenduseks ja eeldab, et linn vaidlustab vaid menetlusnorme järginud riigikohtu otsuse, mis võimaldab Restoril ehitada välja veel üks elamu linnamüüri ääres. Kujunenud olukord on seda kahetsusväärsem, et Tallinna silmapaistvat ülemaailmset väärtust kahjustab üks nimekamaid restaureerimisfirmasid.
Maailmapärandikomitee ootab linnavalitsuse sekkumist ka Viru hotelli juurdeehituse ärahoidmiseks ning viitab seejuures 2005. aasta Viini memorandumile, mis sätestab, et ajaloolisse keskkonda uute hoonete püstitamisel lähtutakse paiga väljakujunenud ilmest ja traditsioonidest, uusehitis peab oma mahult, kõrguselt ja ilmelt sobituma olemasolevasse keskkonda. Tallinn on vastuseks keeldunud ehitusluba väljastamast ning tellinud keskkonnamõjude hindamise, mis tõi lisaks linnaehituslikele probleemidele esile ka negatiivse mõju linnasüdame ühele olulisemale haljasalale. Sellest hoolimata on riigikohus otsustanud lahendada olukorra investorite kasuks. Loodetavasti toovad lahenduse linna ja investorite läbirääkimised.
UNESCO maailmapärandikomitee tugineb oma tegevuses ja otsustes eksperdiorganisatsioonide, nagu rahvusvahelise monumentide ja muinsusväärtuste nõukogu (ICOMOS), kultuuriväärtuste säilitamise ja restaureerimise uurimise rahvusvahelise keskuse (ICCROM) ja rahvusvahelise looduskaitseühingu (IUCN) tööle. Mäletatavasti tutvus 2005. aasta lõpus Tallinna olukorraga ICOMOS-i ekspert Giorgio Piccinato, kelle hinnangul on juba Viru hotell ise vanalinnale liiga lähedal. Juurdeehitise lisamine halvendaks olukorda veelgi, sest kubatuur suureneb ning sulgeb vaate vanalinnale kirdest. Piccinato märkis veel, et tähelepanuväärse hoonena võiks Viru hotell ise olla samuti arhitektuurimälestis, juurdeehituse lisamine kahjustaks ka hotelli arhitektuuri.
Probleeme on mujalgi
Kõrghooned ei ole mureküsimuseks ainult Tallinnas. Samasuguseid probleeme on ka mujal Ida-Euroopas. Riias, Vilniuses, Peterburis ja Prahas on tormiline areng jätnud tagaplaanile traditsioonilised väärtused ning uusi ehitisi püstitatakse juba väljakujunenud linnasüdamesse. Ida-Euroopa omadega sarnaseid arusaamatusi on ka Euroopa ühes imetletumas linnas Londonis. Kui Aafrika, Ladina-Ameerika ja Aasia puhul peetakse mõningaid probleeme paratamatuks, siis muinsuskaitseline ignorantsus end muidu eeskujuks pidavas Vanas Maailmas tekitab komitees iga kord varjamatut meelepaha. Minerva Toweri (217 m) ja Shard of Glass Toweri ( 306 m) ehitamise pärast Toweri ja London Bridge’i naabrusse ähvardatakse juba paar aastat järjest need väärikad mälestised maailmapärandi nimekirjast välja arvata. Nüüdseks on britid ette valmistanud Londoni vaadete säilitamise raampõhimõtted ning koostamisel on Thamesi jõe paremkalda arengukava, et tagada uushoonestuse sobitumine maailmapärandiobjektidega.
Maailmapärandikomitee ei ole samuti rahul kohtulahenditega, mille puhul lähtutakse kohaliku bürokraatia menetlusnormidest ja jäetakse tähelepanuta rahvusvaheliste konventsioonide ratifitseerimisega võetud kohustused. Sarnaselt meie riigikohtu otsusega Suurtüki tänava hoonete asjus ja väga suure tõenäosusega ka värske kohtuotsusega nn Viru Poja küsimuses ei ole komitee rahul õigusruumi tõlgendamisega näiteks Saksamaal Dresdenis, kus kohtuotsuse tõttu lubatakse ühel kaldal vanalinna kaitsevööndisse ja teisel kaldal neitsilikule maastikule ehitada neljarajaline sild üle Elbe jõe. Dresdeni ja Saksimaa võimud süüdistasid algul UNESCO-t ja ICOMOS-i linna arengu takistamises, kuid maailmapärandikomitee jäi seisukohale, et silla ehitus kahjustaks neid väärtusi, mille alusel Dresden kanti 2004. aastal maailmapärandi nimekirja. Kohtuotsusest sõltumata tegeleb Dresden praegu uute lahenduste otsimisega, üks tõenäolisemaid osapooli rahuldavaid võimalusi oleks rajada silla asemel tunnel.
Paraku kohtab tihti suhtumist, et UNESCO maailmapärandit kaitsvaid otsuseid ei arvestata ning otsustajaks jääb ikkagi investorite rahakott. Selles osas võib paralleele tuua ka Tallinna arendajate ja omanike suhtumisega, et oma maju võib meie kõigi ühises linnas ümber ehitada seadusi ja head tava eirates.
Karikatuur: Hillar Mets