Ronib vaikselt tippu: Xaveer de Geyter

Näitus „Expo 160. Arhitekt Xaveer de Geyter” Eesti arhitektuurimuuseumis 19. aprillist kuni 25. maini. Korraldaja CIVA ja Xaveer de Geyter arhitektid (XDGA).

Flaamlane Xaveer de Geyter on kindlasti üks Euroopa tuntumaid arhitekte, hinnatud tegija võistlustel, kes teadlikult on vältinud staararhitekti staatust ja sellega kaasnevat mõneti „liiga lihtsat” iseloomustust. Tema töödes pole läbivat käekirja, millest kinni hakata: ta pigem teeb kui räägib, pigem tegeleb olemasolevaga kui sellega, mida veel ei ole. Ometi tegi ta nüüd näituse – suure maketinäituse omanimelise büroo XDGA viimase 15 aasta loomingust.1 Pärast esmaesitlust Brüsseli arhitektuurikeskuses CIVA saab seda nüüd näha Tallinnas arhitektuurimuuseumis.2 Et arhitektuurimuuseumide maailmas on elavate arhitektide monograafilised näitused olnud kerge tabuteema, mis nüüd kindlalt muutumas, olgu öeldud, et ka CIVA-le oli de Geyteri näitus sellisena esimene omataoline teha.

57aastane de Geyter on oma karjääri kindlalt ja stabiilse eduga juhtides jõudnud teatud tasakaalupunktini, kus aastatega kujunenud praktika ja Euroopa Liidu avatud võistluste poliitika on andnud talle võimaluse keskenduda eelkõige mahukatele avalikele projektidele, samuti linnaehituslikele kavadele. Ehkki Belgia on pindalalt Eestist kõvasti väiksemgi, pole kõiges muus meid mõtet võrrelda: absoluutne tsentraalne positsioon Euroopas nii geograafilises kui infrastruktuuri mõttes, Euroopa Liidu pealinna staatus, elanike pidev juurdevool, äärmine tihedus kui ruumi määrav olukord. XDGA loominguline edu on rajatud Euroopa Liidus kehtestatud avalike arhitektuurivõistluste korraldamise nõudele ja on sellisena ehe näide ehitatud keskkonna ja poliitika ning juura seosest – seadusandlus kujundab (linna)ruumi. De Geyterit näituse avamiseks Tallinna kutsudes pakkusin, et siinseid arhitekte huvitavateks loenguteemadeks võiks olla arhitektuurivõistlused, samuti oma maa piiridest väljapoole murdmise viisid. Ühesõnaga edu valem. De Geyteri jutust koorub välja ootuspärane tõdemus, et esiteks on oluline olla piisavalt järjekindel võistlustel osaleja, selleks omakorda peab olema piisavalt suur büroo (ta peab oma 55 töötajaga bürood üsna optimaalseks) ja tuleb spetsialiseeruda, keskenduda projekteerimises teatud teemadele ja tüpoloogiatele.

Tallinnas oli de Geyter muidugi esmakordselt ning meie vestluse alguses pahvatas ta kohe, et teda üllatab siinne kergus, millega uued hooned seisavad vanadega kõrvuti, see lihtsus ja kompleksivabadus. Küsin algatuseks, kas talle meeldib üldse oma arhitektuuri seletada ja kas rääkimisest ja tekstist saab sõltuda näiteks arhitektuuri roll ja renomee antud ajahetkel ühiskonnas? „Usun, et oluline on selgitada laiemalt oma vaatenurka – seda, kuidas sa elule ja kõigele muule vaatad. Samas ei pea maju alati seletama, arhitektuursed objektid võivad jääda teatud määral saladuslikuks. Muidugi elame ju võistluste ajajärgul ja selles kultuuris tuleb välja töötada kõikvõimalikke kommunikatsiooniviise, jooniseid ja ka tekste selleks, et veenda žüriid, mis koosneb tavaliselt väga erineva taustaga inimestest.“

Triin Ojari: Kuidas teile laiemas kontekstis tundub, kas nüüdisarhitektuur pole eriti kommunikatiivne ja jätab laiema üldsuse heal juhul ükskõikseks?

Xaveer de Geyter: Kõik sõltub konkreetsest olukorrast. Belgias näiteks on olnud hullemaid aegu, kui seda on tänane päev. Meil on kujunenud teatud üldine kultuur, kus nüüdisarhitektuuri on hakatud paremini suhtuma ja seda paremini vahendama – paremini kui näiteks 50 aasta eest. Selle nimel on nii arhitektid kui poliitikud teinud ära suure töö. Imelikul kombel käib kõik maailmas lainetena: kui on saavutatud positiivne arusaamine, ei tähenda see veel, et see ka automaatselt edasi kestab, vaid see võib uuesti lahustuda. Näiteks Hollandis oli veel kümme aastat tagasi selline teineteisemõistmine olemas, nüüdseks on arhitektuuriteemaline arutelu täiesti soiku jäänud ja pildilt kadunud.

Eestis käib pikemat aega arutelu arhitektuuripoliitika riikliku reguleerituse ja riigiarhitekti institutsiooni sisseseadmise üle. Kas selline ametikoht on nagu Hollandis olemas ka Belgias?

Tegelikult Belgia riigiarhitekt seatigi sisse Hollandi järgi, kus riigi tasandil tegutsev arhitekt pani aluse võistluste süsteemile, oli arutelude algataja. Belgias võeti see üle: meil on Flaami piirkonna riigiarhitekt, kes valitakse viieks aastaks. Praegu on ametis juba kolmas. Nüüdseks on ka Brüsseli pealinnapiirkonnas tööl esimene linnarhitekt, samuti Antwerpenis, ehkki ka nende tegevus sõltub palju valimistest ja võimulolijatega läbisaamisest. Arvan, et riigiarhitekti ameti sisseseadmine oli väga vajalik, sest 1993. aastast on meil EL poolt kohustus igale avalikule hoonele korraldada arhitektuurivõistlus ja kohalikel omavalitsustel võistluste korraldamise praktika ja kogemus puudus. Riigiarhitekt mängis nende korraldamisel suurt rolli. Loomulikult pole tegu ühe inimese, vaid umbes kümne inimese tiimiga. Riigiarhitekti teine roll on teemade ja probleemide tõstatamine. Praegu on väga aktuaalne eakate teema ja neile pakutavate teenuste iseloom ja kvaliteet. Miks isoleerida nad vanadekodusse? Nad võiks hoopis linnaellu integreerida jne. Üldiselt rääkides on riigi- või linnaarhitekt väga hea arhitektuuri keskmise taseme ja olukorra parandaja, aga ta ei mõjuta erandlikke või erakordseid asju, ta ei aita kaasa erakordse arhitektuuri sünnile. See sünnib vaid erakordse arhitekti ja tellija kokkusaamisel.

Belgia noor arhitektuur tõuseb aina enam esile, läheb järjest paremaks ja variatsioonirohkemaks. Kas jälle üks laine?

Esiteks ma ei usu rahvuslikku arhitektuuri, see on väga hägune idee. On olemas teatud tingimused või riiklikult tasandilt juhitud olukorrad, mis lasevad asjadel sündida. Kui ongi selline asi, mida võiks nimetada Belgia arhitektuuriks, siis pole see kindlasti ühene, pigem valitseb siin paljusus, puudub üks kindlalt määratletav suundumus. Näiteks väike mõõtkava ja väikesed tundlikud projektid, mida paljud bürood viljelevad, tuleneb puhtalt Belgia tingimustest. Seda võib nimetada flaamilikuks või belgialikuks lähenemiseks. Hollandis sellist skaalat ei leia, sest seal on elamuehitus puhas tööstusharu ja sellisena väga mastaapne, turgu kontrollivad suured arendusfirmad. Belgias ehitatakse endiselt üksikuid hooneid individuaalprojektide järgi ning see mõjutab arhitektuuri iseloomu.

ELis kohustuseks tehtud avalike konkursside süsteem on Teie büroole äärmiselt kasulik olnud, võistlustel osalemine oli ilmselt teadlik otsus ja valik. Mitu taotlust te aastas välja saadate ja mitmele konkursile teid seejärel kutsutakse?

Loomulikult tähendavad võistlused palju tööd ja seda, et tulemust ei anna kuidagi oma kontrolli alla saada. Kõik sõltub väga palju žürii koosseisust. Me saadame välja üle saja taotluse aastas ja meid kutsutakse ühele kuni neljale konkursile. Kui hästi läheb, võidame paar tükki. Loomulikult on see ka väga ebaökonoomne tegevus, sest osalemine on halvasti tasustatud ning konkursitööde tegemise tasu tuleb kompenseerida ehitusse minevate töödega.

Paljud Tallinnas näha maketid ongi tegelikult konkursimaketid?

Jah, paljud on, paar tükki tegime ka spetsiaalselt selle näituse jaoks. Üldiselt toodame me iga tööga seoses väga palju töömakette, vahel kuni 20.

Olete nüüdseks 20 aastat Euroopa võistlusmaastikul osalenud. Kas tellija nõudmised ja soovid konkursitöö täpsusastme kohta on selle aja jooksul muutunud? Pragmaatilisemaks ehk?

Flaami piirkonnas on võistlustasu väike just selle põhjendusega, et nad ei taha valmis projekti, vaid analüüsi ja visiooni. Minu meelest on see väga nõrk argument. Iga hoone puhul tuleb visioonist igal juhul kaugemale vaadata, võistlus peab püstitatud teemale konkreetse vastuse andma. Ma ei oska öelda, kas tellijate nõudmised on aja jooksul muutunud. Kõik sõltub tegelikult tellija ambitsioonist ja tahtest, samuti võistluse korralduslikust poolest. OMAs (de Geyter töötas pärast kooli lõpetamist kümme aastat Rotterdamis Rem Kool­haasi kultusbüroos Office for Metropolitan Architecture – T. O.) võtsime osa ka väga erilistest võistlustest, sest toona polnud veel üle-euroopalist võistluste korraldamise kohustust. Nüüd on see tehtud kohustuseks ja vahel on näha, et tellija pole võistluse läbiviimiseks tegelikult piisavalt ambitsioonikas.

Olete teinud ka võistlustingimustele teadlikult vasturääkivaid töid – nt Antwerpeni linnamuuseumi projektis eirasite tellija nõudmisi. Valminud maja on täiesti teist tüüpi kui teie projekt.

Me tõepoolest analüüsime iga kord projekti konteksti, mis on nagu suur konteiner, kuhu kuuluvad kõikvõimalikud aspektid ja situatsioonid, ning küsime alati konkursinõuete õigustatuse kohta. Teinekord leiamegi, et need nõuded on valed. Alati on olemas teatud tüüp tellijaid, kes tahavad saada maamärki, kuigi ma ei usu, et iga maja peaks olema wow-efektiga maamärk. Antwerpeni MAS muuseumi võistlustööd tehes polnud me nõus vähemalt kolme põhiasjaga.3 Esiteks asub muuseum ajaloolisest linnasüdamest väljas, vanal sadamaalal, ja on ümbritsetud veega ning meie meelest ei töötaks võistlustingimustes nõutud väljak selles kohas hästi – ala on niigi avatud ja väljakud, mida ei piira majad, ei mõju tavaliselt hästi. Meie projekt täitis kogu krundi ja jalakäijate sild jooksis madalast muuseumi mahust lihtsalt üle. Teine nõue oligi maamärk, mida samuti polnud tegelikult vaja, meid huvitasid rohkem muuseumi struktuur ja maastik. Kolmandaks ei nõustunud me tingimusega rajada projekt ruumiliselt ühele pikale näituseteljele, mis pidi kujutama endast kuraatori kokku pandud lugu, ajatelge linna ja sadama ajaloost. Meie pakkusime selle asemel süsteemi, mis on nii ekspositsiooni kui hoidla mõttes palju mitmekesisem, tekiks avatud hoidla süsteem. Muuseum pidi olema ruumiliselt nagu maatriks, mis pakuks erinevaid juurdepääsuvõimalusi kõigile kogudele. Tingimustest mitte kinnipidamise tõttu me ka kaotasime. Võidutöö, mis on valmis ehitatud, pakub siiski head ruumilist kvaliteeti: külastajad saavad tõusta spiraalselt majas ülespoole ja nautida suurepäraseid vaateid linnale. Sisu on siiski linnast täiesti eraldatud, koosnedes vaid üksteisele järgnevatest pimedatest ruumidest.

Suurem osa kõigist teie töödest ongi olnud konkursivõidud, eratellijaid on väga vähe.

Jah, 90% meie projektidest on võistluste tulemus. Meil on ka üks väga hea era­klient, kellega oleme teinud Leuvenis elamuid – tegu on erandliku arendajaga, kel tõepoolest on silma ja südant hea arhitektuuri jaoks. Tellijate seas pole see kuigi tavapärane.

Räägime veidi teie arhitektuuri filosoofilisemast poolest. Kui palju on mõjutanud teie käekirja kümme aastat OMAs, kus arhitektuurset vormi nähti hoone programmi väljundi või tulemina. Tajutav on ka teie loomingu tugev kontekstuaalne alatoon, kontekstis peituv käivitav ja vormi loov jõud.

OMA oli ja on teatud mõttes avatud süsteem, büroo, kuhu tuleb loominguliselt panustada, muidu see ei toimi. Sama süsteemi olen rakendanud ka oma büroos, selles mõttes on OMA mind mõjutanud. Teiseks oluliseks aspektiks on tundlikkus konteksti suhtes, mis pole minu jaoks see, nagu seda kirjeldasid postmodernistid, vaid kontekst võib olla väga palju asju: poliitiline olukord, ajalugu, hoone füüsiline keskkond, aga ka programm ise. Projekt toitub tohutu suurest asjaolude ja tingimuste väljast. Me alustame alati selle välja analüüsiga, ent mitte ainult – me viskame igasse projekti sisse nii palju ideid kui võimalik ja vaatame, mis tulemuseks on. Vahel näeme projektis probleeme, mida tellija ise veel adunud pole, ja siis on juba küsimus selle nähtu selgekstegemine. Teine külg asjal on see, et ehkki meid ümbritsev kontekst on väga keerukas ja alati tuleb töötada keset linna ja keset avalikku ruumi, tihti kaasata ka maa-alune võrgustik, ei soovi me, et meie projekt lähtuks ainut kontekstist. Tulemus ei saa olla ainult analüüsi summa. Sama oluline on jõuda tulemuseni, mis toimib ka iseseisvalt, omaette. Oleks omaenda iseloomu ja iluga. See on osa mängust –
tuleb kursis olla kõige projekti ümbritsevaga, ent tulemus ei ole selle süntees.

Küsimus arhitektuuri visionaarsest mõjuvõimust, võimest visualiseerida ja analüüsida tulevikustsenaariume. Möödunud sügisel intervjueerisin teie kolleegi Brüsselist, arhitekt Pier Vittorio Aurelit, kes esindas radikaalse mõtleja positsiooni, rääkides arhitekti kohustusest määratleda näiteks tänapäeval elamise ja töötamise muutunud tähendus ja nende ruumiline vaste. Milline roll on visionaarsusel, sotsiaalsete jõujoonte muutmisel, tellija veenmisel?

Aureli töötas lühikest aega ka meie büroos, kui me tegime uurimuslikku näitust „Valglinnastumise järel” („After Sprawl”). See oli meie enda algatatud projekt. Antwerpeni De Singeli kunstikeskus kutsus meid osalema näitusel, ent nad ei tahtnud lihtsalt meie töid näidata, vaid seda, et me tegeleks teatud probleemistikuga, eksponeeriks oma analüüsi. Flaamimaa on väga hajali ja väga äärelinnastunud maa, selline olukord pole Lääne-Euroopa mõistes loomulikult midagi unikaalset. Arhitektina oskad käituda linnas, kus valitseb teatud kord ja struktuur, projekti tehes oskad leida vastused. Perifeerias on see palju vähem selge, siin puudub hierarhia ja süsteemsus. Me vaatasime, kuidas sellises piirkonnas töötada.

Kui defineerida meie büroo vaimsust, siis lähtume tõepoolest rohkem sellest, mis on juba olemas, ja püüame selle baasilt midagi luua. Me katsume teadlikult vältida nii-öelda valmis mõtteid, hoida end võimalikult eelarvamusvabana. Vahel võib olla intuitsioon, mida selles projektis tuleks teha, ning keeruka tiimitöö ja analüüsi kaudu tõestad oma intuitsiooni, muudad selle, kui võimalik, objektiivsemaks.

Tuleme nüüd Tallinna näituse juurde tagasi: miks valisite just maketi peamiseks eksponeerimisviisiks?

Raske küsimus. Näitus on ülevaade meie viimase 15 aasta loomingust. Loomulikult tegime oma valiku, näiteks kõik linnaehituslikud projektid jätsime seekord välja, sest neid ei saa samal viisil näidata. Seejuures moodustavad sellised projektid meie tööst ligi kolmandiku. Lisaks makettidele on näitusel ka projektikaustad, raamatud nende jaoks, kes tahavad jooniseid lugeda ja rohkem süveneda. Usun, et makett on kõige vahetum viis projekti tutvustada, liiga palju seletusi pole siia juurde vaja.

1 http://xdga.be

2 Centre International pour la Ville, l’Architecture et le Paysage, www.civa.be

3 Museum aan de Stroom, www.mas.be

http://www.arhitektuurimuuseum.ee/naitus/expo-160-arhitekt-xaveer-de-geyter/