Ruumipildi insener

Foto: Liina Soosaar

SIRP, 02.05.2025
Liina Soosaar

Fotograaf Tõnu Tunnel pälvis hiljuti arhitektide liidu teenetemedali. Seni on seda antud publitsistidele, ajakirjanikele, meediaspetsialistidele, sel korral esimest korda fotograafile. Järgnevalt räägib Tõnu Tunnel oma tööst ja kirest lähemalt.

Kas medal tuli sulle üllatusena või ootasid seda? Oled pikalt tegutsenud, millalgi pidi tunnustus tulema.

Tuli ikka üllatusena, seni olen ikka ainult oma tööd teinud. Ma pole selle eest mingit erilist tänu või medalit oodanud. Töö nagu töö ikka.

Eesti arhitektuur on põnev ja tore ning on näha, et see kõnetab ka rahvusvaheliselt. Peamiselt seepärast, et on mänguline ja teistest huvitavam. Võib-olla on Eesti arhitektuur mu fotode kaudu pääsenud rohkem maailma areenile või on see olnud ka vedamine. Alustasin 2010. aastal ja internet, eriti arhitektuuri tutvustav platvorm Archdaily, on selle aja jooksul jõudsalt kasvanud. Umbes kümme aastat tagasi oli trükitud arhitektuuriajakirjandus tugevamal positsioonil kui praegu. See, et arhitektuurifoto globaalselt levib, võib olla ka vedamine.

Kas 2021. aastal Sirbile antud inter­vjuu* tõi esimesena laiema huvi sinu vastu? Kui palju on sulle kuulsust jagunud?

Tuntust nii väga taga ei aja, aga väärtustan ikka. Kõige esimene oli Müürilehe intervjuu aastal 2013, kui võitsin Artproofi noore kunstniku stipendiumi. Siis oli mul isikunäitus „Helemust/süsivalge“ Tallinna Linnagaleriis, hiljem ka Haapsalus, Pärnus ja Tartus. Toona tegi Renee Altrov artikli jaoks minust Rüütelkonna hoone trepil foto. 2021. aastal kutsus Äripäeva ajakirjanik Rivo Sarapik oma raadiosaatesse, et rääkida, kuidas on olla üksikisikust loomettevõtja, lisaks läbipõlemised ja väikeettevõtluse teemad.

Kuidas jõudsid arhitektuuri pildista­miseni? Kas mõistsid juba pildista­mise alguses, et sellega tahadki tegelda?

Jah ja ei. Takkajärgi võib öelda, et mingid märgid on olnud. Minu lugu on klassikaline: sain vanaisa käest Zeniti ja hakkasin katsetama. Alguses pildistasin oravaid, käbisid ja kõike. Ma olen siiski alati küllalt palju pildistanud linnaruumi nagu flanöör, kes käib mööda linna ringi ja jälgib. Olen linna muutumist, teinekord majade ja tänavate ehitamist ning lammutamist pildistanud, muutusi linnaruumis kogu aeg dokumenteerinud lihtsalt entusiasmist ja huvist. See on mingi sisemine kirg, tõenäoliselt sellega jäin silma. Kuigi läksin TTÜsse ehitusinseneeriat õppima, mis on ka majadega seotud, pidasin seal vastu umbes poolteist aastat, kuni sain aru, et see üldse ei kõneta mind. Kõige visuaalsem oli õppekavas standardpoltide joonestamine. Samal ajal olin TTÜ fotoklubi juhatuse liige ja mõtlesin, et järsku peaks uuesti proovima EKAsse.

Enne TTÜd tahtsid EKAsse minna, aga ei õnnestunud sisse saada?

Jah. Läksin päikeseloojangu piltidega, kus väga nõutu eesti-ungari fotokunstnik Dénes Farkas vaatas mulle otsa ja ütles aitäh. Järgmisel aastal tulin laetuma portfoolioga ja väitlesin korralikult Marco Laimrega, kes juhtis fotograafia osakonda. EKAs õppides jätkasin ruumi ja linna jäädvustamist. Silma jäin siis, kui b210 kutsus mind Tallinna arhitektuuribiennaali pildistama. Ilmselt seepärast, et olin sama generatsiooni noor tegija. Samal ajal kujundasid Agnes Ratas ja Mariana Hint Emil Urbeli raamatut „100 maja“, mille jaoks oli Kaido Haagen juba palju maju üles pildistanud, aga mingid augud olid sees. Osast majadest oli ainult talviseid vaateid ja osa maju olid veel pildistamata. Tuli see töö ja sealt hakkas edasi hargnema. Selleks ajaks olin ma EKAst juba läinud, kool lõpetatud, toona paistis Eesti kunsti­turg lahja ja läksin hoopis Siemensisse tarkvara arendajaks. Töötasin neli aastat korporatsioonis. Siis tuli läbipõlemine, öösel ja nädalavahetustel käisin ikkagi pildistamas. Kui võitsin Artproofi preemia, tuli suurem tähelepanu ja hüpe – keskendusingi ainult pildistamisele.

Eeldan, et algusaeg oli ilmselt raske.

Ikka, pildistasin kõike, mis ette anti: supipõhjasid, tooteid ja konverentse. Rasmus Jurkatam ja Renee Altrov olid minust mõned aastad kauem tegutsenud, neil oli kalender juba rohkem täis ja kui neil oli mingi üritus ees, siis pakkusid oma tööd mulle. Nemad liikusid edasi ja spetsialiseerusid rohkem, Rasmus fotoladudele pildistamisele ning Renee portreele. Mulle jäid üritused ja sealt oli arhitektuurifotole üleminek sujuv. Alguses oli seda võib-olla näpuotsaga, paari-kolme aastaga sai ruumipildistamisest aga peamine žanr.

Kas sinu poole pöördusid arhitektid ise või tuli rohkem tellimusi väljaannetelt? Kes olid siis või on praegu sinu peamised tellijad?

Mulle ei meenugi kõige esimesi. Ikkagi ilmselt hakkasid küsima noored arhitektid nagu b210, Kuu. TEMPT, kellele pildistatud Tartu Raadi Maxima on miskipärast eredalt meeles. Mida rohkem ma ise postitasin ja välja näitasin, mida ma pildistan, seda rohkem jutt levis. Paar korda proovisin Facebooki reklaami osta, kuid see lõppes sellega, et tulid pakkumised nagu „tule pildista mulle Mustamäe kolmetoalist korterit“. Inimestele on fotograaf ja fotograaf sama. Pärast EKA lõpetamist küsiti, et kas sa mulle nahast raamatukaasi teeksid. Inimestel pole arusaama, mis on ühe meediumi ulatus.

Oled sa praegu rahul sellega, mida teed? Või tahaksid proovida midagi muud? Oled peale arhitektuurifotograafi eelkõige dokumentalist, näiteks pildistad palju oma peret. Kui palju käid ringi ja niisama pildistad linna nagu varem?

Seda on kahjuks üsna vähe. Võib-olla isegi on, aga need on nii ilmselged motiivid, mille järele inimestel on vajadus. Mõtteid on palju, aga aega lihtsalt pole. Mingi osa on tellimustöö, konkreetsed majad ja projektid. Siis ma pildistan, jah, oma elu ja peret. Mõnikord tahaksin kaamera käest ära ka panna. Kui lähen sõpradega muuseumi või jalutan linnas, siis kogu aeg ei jaksa pildistada. Ometi ma ei tunne, et fotograafia oleks mu ära väsitanud, huvitaval kombel on see endiselt ka hobi. Mitmekülgsust ja mitmekesisust on ikkagi piisavalt. Arhitektuuri pildistamist olen alati sõnastanud kui inimloodud ruumide pildistamist. See ei tähenda ainult viilkatusega maja, vaid võib olla ka suur tootmishoone, ridaelamu, kajutid või hoopis okstest hütt. Arhitektuuris või näiteks maastikuarhitektuuris on ehitatud ruumi mõiste nii mitmekesine ja lai, et see on alati väga põnev.

Olen enese niimoodi ära treeninud, et iga kord, kui pildistama lähen, ikka on liblikad kõhus. Kui tunnen ära sama motiivi, tekib valem või muster, siis hakkab igav. Kui mul on igav, siis ma ei märka, et teleka tagant juhe ripub või midagi sellist. Iga pildistamise ajaks pean ennast põnevile või n-ö käima ajama. Ükstapuha, kas tegemist on tühja laohoone või mikromajaga, alati peab pildistades säde tekkima.

Kas sulle tuleb praegu tööpakkumisi, millele sa ütled ei?

Mustamäe kolmetoalist korterit ei tahaks teha ja müügipilte üritan üld­juhul mitte pildistada. Kuna seal aetakse taga kindlat esteetikat, tuleb olla ratsionaalne ja mõistlik, kuid mina pildistan pigem aeglaselt. Ühesõnaga, on inimesi, kes teevad seda palju efektiivsemalt ja paremini kui mina. Ja odavamalt, seega pole eriti mõtet.

Väga palju pole tahtnud pildistada arendajate näidiskortereid, sest seal tekib ka teatav valem. Näidiskorter peab simuleerima kellegi kodu, aga samal ajal on seal asju hästi vähe, need on kentsakad ja see ruum ei toimi tervikuna. Niimoodi on see imelik mitteruum. Sealt peaks õdusa ja kutsuva tulemi saama, aga samal ajal on see disainitud pehmelt ja ohutult, et ei oleks liiga terav ja sobiks erinevatele inimtüüpidele, seega selline veider toode. Osa arendajaid teeb seda paremini, teiste puhul näeb korter välja kui poolik IKEA kataloog. On tellijaid, kelle näidiskorterid toimivad ja kes suudavad paremini tervikliku tulemuse luua.

Kuidas sa värskust säilitad? Kuhu veel, mis veel?

Ega ma teagi, see on üks keerulisemaid ja hirmutavamaid eksistentsiaalseid küsimusi. Ma ise kardan kogu aeg seda hetke, mil olen ma rongist maha jäänud ja ise sellest aru ei saa. Tahaksin, et ei muutuks nahkvestiga torisevaks vanameheks, kes ütleb, et alati on nii tehtud. Üritan nokamütsi peas hoida ja kanda triibulist pluusi.

Mul on kogu aeg hästi palju dilemmasid: kui palju peaks trendidega kaasas käima, kui palju peaks lihtsalt iseennast usaldama. Vahepeal jälgisin üsna palju Instagramis, mida teevad üle maailma teised sama eriala viljelejad. Kuigi see on nii ebaaus ja veider, kuna ei tea kunagi, mis nende piirangud ja eelarved on. Arhitektuur on igal pool täiesti isesugune: teise keskkonna ja ühiskonna jaoks loodud teistsuguste eelarvetega. Väga lahe on vaadata Los Angelese villasid, aga mis ma selle teadmisega siin peale hakkan? See ei aita mind kuidagi. Millalgi tekkis kõhklus iseendas, kui vaatan Sou Fujimoto või Zaha Hadidi torne ja siis samal ajal pildistan siin Eestis, kus eelarved ja võimalused ilmselgelt ei ole samad. Seega pole mõtet teiste asju liiga palju vaadata, tuleb teha lihtsalt seda, mida teed.

Kui tahaksid midagi uut katsetada, siis kas see tähendab mõne uue tehnikavidina ostmist? Uus objektiiv või kaamera?

Seda juhtub isegi liiga tihti. Alati on tore uute objektiividega katsetada. Ikka mõtled, et üks objektiiv veel ja siis on kõik hästi … Tegelikult kunagi ei ole. Muidugi tekitab see uue kire, aga tegelikult on see uut tüüpi piirang. Piirangud on aga need, mis teevad loomingu põnevaks ja huvitavaks. Kui kõik võimalused oleks olemas, siis oleks väga raske midagi teha. Piirangute sees tuleb hoopis teistmoodi mõelda ja uusi lahendusi otsida.

Kuidas sa sellisel juhul valid, millise meetodiga objektile läheneda?

See kujuneb tunde järgi – mis päev on või mis tunne on, milline objekt on. Statiiviga pildistades on oht üle mõelda, jääda kinni ja liigselt detailide kallal nokkida. Aeg ei võrdu alati kvaliteediga. Vahel on parem selline kõhutunde pealt kiire liikumine ja hiljem saan aru, miks see hea oli. Tihti on nii, et aastaid hiljem vaatan oma pilte, musta materjali ja leian väga häid pilte! Seega olen tabanud ära mingi õige asja, kuid valikut tehes ei ole neid häid kaadreid sisse jätnud.

Kas sul on olnud sellist keerulisemat objekti, millega oled maadelnud? Näiteks käid mitu korda pildistamas? Hea pilt võtab kaua aega? Ei õnnestu mõnele hoonele pihta saada?

On ikka, kohe ei tule meelde. Justkui hästi fotogeeniline ja hullult põnev objekt, aga seda õiget tunnet pildile ei saa. Nagu pildistaks vikerkaart, mida on ka väga raske püüda – see pole üldse see, mida nägid, kuna seda tunnet ei ole võimalik pildile saada.

Tahaksin hakata videoga katsetama. Palju on ilusaid momente, näiteks kuidas materjal sädeleb või väreleb valguse käes. Või kui tuled kitsast koridorist ja su ees avaneb tohutu aatrium. Kui ma teen ühe pildi kitsast koridorist või suurest aatriumist, siis need ei anna edasi seda tunnet. Tihti üritan anda endast kõik, et see ruum tervikuna edasi anda neile, kes sinna majja kunagi ei jõua, aga alati jääb kripeldama, et midagi jääb ütlemata või näitamata. Kahjuks on video ja foto kaks täiesti erinevat meediumi, kuigi mõlemad on kaamerapõhised. Võib-olla on võimalik neid ühel päeval teha – pildistamist ja filmimist –, aga ma arvan, et teeksin eraldi päevadel. Eelhäälestus peab erinev olema.

Kas on ette tulnud, et mõnel arhitektil on väga kindel visioon, kuidas tema teost peab pildistama?

On ikka ja see on tore. Enamasti ollakse valmis vastu võtma värske pilk, kuna arhitektid on hoonet 3D-mudelis aastaid keerutanud. Mulle meeldib, kui suudan üllatada. Pildistama minnes küsin ikka, kas autoril on lemmikrakurss või -sõlmed, või on kusagil mõni detail, mille üle ta väga uhke on. Midagi sellist, mida ma esimese hooga ei pruugi tabada. Või siis vastupidi, mis on ehitajal välja kukkunud rohmakalt või millele õigel hetkel tähelepanu ei osutatud, et neid asju liiga lähedalt mitte pildistada.

Sisearhitektidega tuleb ette ka seda, et on kindlad nurgad, kust kogu ruumi kompositsioon on eriliselt hea. Kuna neil on väga hea maitse, siis ma hea meelega võtan kõik soovitused vastu. Lõpuks teen ikka oma sisetunde järgi muud pildid ka, isegi kui soovitakse ainult viit nurka.

Kui sa mõtled arhitektuuri taustaga fotograafide Ott Kadariku ja Martin Siplase piltidele, kas tajud, et nende piltides on midagi teistmoodi? Et nad näevad ruumi teisiti kui sina?

Seal mingi tundlikkuse erinevus ikkagi on. Maailma nimekatest arhitektuurifotograafidest on paljud endised arhitektid, kes on oma eelmisest tööst ära väsinud, hakanud esialgu oma büroole pildistama, võtnud teiste pildistamisi juurde ja niiviisi kasvanud arhitektist fotograafiks. Igaühe visuaalne keel ja lähenemine on siiski nii erinevad. Näiteks Siplane mängib tugevalt kaleidoskoopiliste efektidega, Kadarik on ehk traditsioonilisema ja pealtnäha lihtsama pildikeelega. Kadariku mulle antud lähteülesanne arhitektuuri pildistamisel on kõige lakoonilisem, ta ei ütle ühtegi nurka ette, lihtsalt mine ja tee oma tööd. Ma isegi ei tea, kas ta tajub, mis on mu töö keerukus või siis hoiab ta ennast juhiste jagamisel tagasi. Olen täheldanud, et mida rohkem on arhitektil endal fotokogemust, seda vähem ütleb ta mulle märksõnu. Ilmselt tuleb kasuks kõrvaltvaataja pilk, et saavutada neutraalsem, aga kvaliteetne pilt.

Arhitektuur on enamasti kollektiivne, mõne hoone taga võib olla kümnete inimeste töö. Pildistades oled sa aga täiesti üksi. Kas oled vahel tahtnud kellegagi arutada ja mõtteid vahetada?

Nii ja naa. Kolleegidega peegeldame mõtteid niikuinii: pingete väljaelamine, programmide või keeruliste inimtüüpide siunamine. Seega selliseid nn anonüümsete fotograafide klubisid on ikka. Objektil olles ei ole arutamise järele vajadust tundunud. Usaldan seal oma sisetunnet ja liigun objektil ise. Pigem häirib, kui keegi aeg-ajalt seal on. Arhitektiga käime koos maja läbi, aga mingist hetkest lülitun soolo peale. Kuna pildistamise puhul on kõike, mida jälgida, nii palju, siis pole vaja, et keegi jookseks alatasa kaadrisse tooli nihutama. Katkestuste puhul on tähelepanu raske pingul hoida, kuna pildistamine eeldab sisseelamist ja sujuvuse saavutamist.

Aeg-ajalt olen teinud fotorännakuid, kus läheme sõpradega mõnda kohta pildistama. Sellistel puhkudel tekib võrdlusmoment, kui erinevalt inimesed näevad ja tajuvad ühte ruumi ja kes millele keskendub. Näiteks tajutakse erinevalt ruumi suurust. Mõned näevad ruumi palju kitsamalt ja märkavad hõrke detaile, samal ajal mõni teine näeb suur tervikut ja kompositsiooni korraga. See on põnev ja sellest tekib piltidele käekiri ja stiil.

Kas sul on praegu käigus oma (näituse) projekte, millega muu töö kõrvalt tegeled?

Peab tõdema, et sellist pikaajalist projekti hetkel ei ole, kahjuks. Kui kommertstööga läheb hästi, siis jääb sellevõrra vähem aega enda loominguks. Vahepeal hakkasin pimikut ehitama, ise pilte printima, aga see eeldab, et pildistan rohkem filmile, kuid mul ei ole selleks jällegi väga palju mahti olnud.

Kuklas on mingid majad, mida tahaksin dokumenteerida, aga ma ei ole suutnud välja mõelda seda käivitavat jõudu nende jäädvustamiseks. Mind paelub nõukogude modernism ja kadunud aegade hiilgus. Näiteks kauplus Turist, mida nüüd lähiajal lammutama hakatakse, sellega peaksin kiiresti tegutsema. Tahaksin seda teha põhjalikumalt. Pirita TOP on ka maja, mis paelub ja millele ei ole leitud funktsiooni, selline kummaline suur jäänuk.

Ma ei tea, miks see modernismi soon minus on, aga sellega tahan tegeleda. Võib-olla ka seepärast, et mingi põlvkonna jaoks on see aeg vastumeelne, mistõttu need hooned on unarusse jäänud. Midagi neis on.

Seega tahaksin rohkem pildistada kadumisele määratud objekte, need kõnetavad mind. Kui saan pildistada lammutusse minevat maja, läheb silm särama. Seda tellitakse suuremate objektide puhul, et talletada olukord enne, ideaalis ka ehituse käigus ja siis nullpunktis, kus lammutatavad osad on kadunud, alles on ainult tühi struktuur. Hiljem pildistan uuesti, kui hoone on valmis. See on lahe ja tekivad vaated, mida hiljem kunagi enam ei näe. Just hiljuti käisin pildistamas Tallinna Kunstihoonet, mida praegu agaralt puhtaks lammutatakse. Sürreaalne oli käia ringi tühjas Kuku klubis. Praegu pikaajalist projekti käsil ei ole, tegelen elukestva linna dokumenteerimisega.