Ruumiteemalised debatid – kokkuvõtted
Foto: Eve Arpo
Tartu, 3. oktoober 2025
Tartu poliitikute debatil arutati, kuidas elavdada linna südant ja peatada elu väljavool äärealadele
Eesti Arhitektide Liidu korraldatud Tartus kohalikel valimistel kandideerivate poliitikute debatil arutati, kuidas panna Tartu südalinn taas elama, parandada piirkonna liikuvust ja koostöö naabervaldadega ning tagada nii linna kui ka naabritega piiriüleste planeeringute tõhusust.
Debatil osalesid hetkeseisu reitingutabeli esiviisikusse kuuluvate erakondade esindajad: Elo Kiivet (Sotsiaaldemokraatlik erakond), Raimond Tamm (Reformierakond), Anneli Ott (Keskerakond), Merike Lumi (EKRE) ning Tõnis Lukas (Isamaa). Debatti juhtis ajakirjanik Mirko Ojakivi.
Raimond Tamm rõhutas, et viimastel aastatel on tehtud märkimisväärseid samme linna jõeäärse ala arendamisel, valminud on trepistik Atlantise kaldapealsel, edeneb Siuru kultuurikeskuse projekt ning lõpusirgel on uue promenaadi projekteerimine, mis hakkab kulgema Rahu sillast Karlova sadamani. „Sellist arengut kesklinnas ei ole aastakümneid olnud,“ märkis Tamm. Tema sõnul lisavad hoogu ka mitmed erasektori investeeringud, mis toovad kesklinna piirkonda rohkem elu.
Elo Kiivet lisas, et päris suur samm kesklinna elavdamisele on olnud jõekohvikud. Need on olnud viimaste aastate kesklinna elu kõige suuremad aktivaatorid. Ka suured planeeringud – Holmi kvartal, Sadama kvartal – on lõpuks ometi algatatud. „Need on võtmekohad, millega tagame siia mitmekesisust, äri, elanikke,“ arvas Kiivet.
Anneli Ott leidis, et Siuru projekt on siiski „rohkem toreduslik kui majanduslikult linna toetav“ ning et linn peaks prioriteediks seadma kiiremini tulu toovad arendused – näiteks Sadama ja Holmi kvartalid, mille planeeringud on pikalt seisnud. Samuti tuleb linnal appi tulla nendele äridele, kellel on keerulisem teha kesklinnas tegutsedes investeeringuid, et ellu jääda.
Ka Merike Lumi suhtus Siurusse kriitiliselt: „Kõigile meeldivad ilusad majad, aga kui palju me sinna jõuame? Kesklinna park on see, mis toob kesklinna inimesi, noori peresid. Ilus on vaadata, kuidas noored saavad oma lastega kesklinnas pargis jalutada, seal on mänguväljakud, nad on valgustatud, nad on hooldatud,“ ei leidnud Lumi Siuru loomiseks ühtegi toetavat sõna.
Mitmed osalejad tõid esile vajaduse parandada kesklinna ligipääsetavust ning vabastada osa tänavaid autoliiklusest. Tõnis Lukas rõhutas, et südalinna elanikke ja ettevõtteid saab hoida ainult siis, kui neil on võimalik mugavalt parkida. Tema hinnangul vajab Tartu kesklinn uut mitmetasandilist parkimismaja, mis vähendaks survet tänavatele ja võimaldaks vanalinna autoliiklust piirata.
Sarnast mõtet kordas ka Anneli Ott, kelle sõnul sõltub väikeettevõtete ellujäämine otseselt sellest, kui lihtsalt inimesed nende juurde pääsevad. „Autode tassimine kesklinna ei ole hea, aga parkimine peab olema mõistlik ja selle hinnastamine arusaadav,“ ütles ta. Elo Kiivet sekundeeris, et ka rahvusvahelised uuringud näitavad, et väikeäride toetamise kõige olulisem on tagada, et jalakäijate jaoks linnaruum oleks mõnus ja et äris ise saaksid sinna linnaruumi laieneda.
Kõik debatis osalenud nõustusid, et Tartu tuleviku seisukohalt on võtmetähtsusega Sadama ja Holmi kvartalite areng. Elo Kiivet märkis, et nende planeeringud on lõpuks käivitunud ning toovad linnale mitmekesisust ja uusi elanikke. Samas tekitab just Holmi kvartali tihe hoonestusplaan kirglikke vaidlusi rohealade säilitamise üle nii, nagu seda on ka Siuru puhul juhtunud.
Esile kerkis taas küsimus, kuidas siduda linna ja selle lähiümbruse arengut nii, et Tartu ei kaotaks oma elujõudu ja äärealade kasv ei tooks kaasa killustunud ruumilist arengut. Peamine murekoht kõlas ühiselt: valglinnastumist ei saa peatada ühe omavalitsuse jõuga, vaja on terviklikku piirkondlikku koostööd ja riigi tuge.
Elo Kiivet rõhutas, et tuleks taas päevakorda võtta Suur Tartu idee, mis ühendaks linna ja ümbritsevad vallad ühtseks planeerimisruumiks. Tema sõnul vajavad omavalitsused riiklikku raamistikku ja tööriistu, et valglinnastumist ohjata.
„Praegu käib justkui valdade võidurelvastumine – kes suudab kiiremini uusi elanikke meelitada,“ nentis Kiivet, tuues näiteks, et Tartus jäävad sageli toppama perekorterite arendused, samas kui väikseid ühetoalisi kortereid kerkib ülemäära palju.
Tartu on võimeline tema sõnul vedada piiriüleseid koostööprojekte ja juba koostab säästva liikuvuse kava kogu maakonnale.
Raimond Tamm lisas, et probleem on sügavam – Eesti halduskorraldus ise soodustab valglinnastumist, sest iga vald võitleb elanike arvu pärast. „Tartu elukeskkonda hinnatakse väga kõrgelt, ja 70% lähivaldade elanikest kasutab Tartut igapäevaselt. Motivatsioon siin elada on olemas – vaja on, et linn suudaks sellele vastata,“ märkis Tamm.
Anneli Ott nimetas valglinnastumist loomulikuks arenguks, kuid rõhutas, et Tartu peab muutuma atraktiivsemaks elukohaks: „Kui inimesel on Tartus töökoht, peab tal olema võimalus ka siin elada. Täna maksab korralik korter 175 000 eurot, uute elamispindade planeeringud seisavad.“ Oti sõnul tuleb kiiremini tegutseda, et noored pered leiaksid eluaseme linnas, mitte selle piiri taga.
Tõnis Lukas nõustus, et Tartu ümbruse kasv on kahepoolne – nii linlased otsivad rohkem ruumi kui ka kaugemalt tulijad soovivad elada linna lähedal. „Suur Tartu on reaalsus, mitte pelgalt idee. Teenuseid tuleb planeerida vastavalt sellele, kuidas inimesed tegelikult liiguvad,“ rõhutas Lukas.
Merike Lumi täiendas, et ka need, kes elavad linnapiiri taga, peavad end siiski tartlasteks – nende lapsed käivad Tartu koolides ja igapäevaelu keskpunkt on ikkagi linn.
Arhitekt Urmo Mets võttis debati kokku rõhuga linna sotsiaalsele ja ruumilisele mitmekesisusele. Tema sõnul vajab kesklinn rohkem püsielanikke, et tekiks „peremehetunne“ ja elavam linn. Positiivse näitena tõi ta Gildi 8 hoone ja Raekoja platsi ümbruse elamuarendused. „Hea linn peab olema mitmekesine – et siin oleks elu nii päeval kui öösel. Ja oluline on ka ühendused äärelinnaga ning linna tihendamine, et valglinnastumise survele vastu seista,“ rõhutas Mets.
Tartu südalinna tulevik sõltub sellest, kas suudetakse tasakaalustada arendused ja rohealad ning tuua kesklinna tagasi püsielanikud ja väikeärid. Siuru, Sadama ja Holmi kvartali projektid võivad kujuneda Tartu uueks näoks – kui neid suudetakse ellu viia nii, et linn jääb inimestele.
Mets vaatas teemat ka ruumilise planeerimise vaatepunktist, nimetades äärelinnastumist kulukaks ja ebaefektiivseks. „See tähendab rohkem liiklust, rohkem ummikuid, suuremat energia- ja rahalist kulu ja keskkonnakoormust,“ loetles ta.
Metsa sõnul ei saa valglinnastumist lihtsalt ainuüksi kohaliku omavalitsuse jõul „nupust välja lülitada“, kuid kohalikel omavalitsustel on siiski võimalik ühiselt mõelda ja planeerida. Ta tõi eeskujuks Soome ja Helsingi piirkonna, kus omavalitsused teevad piirideüleseid planeeringuid, et tagada ühtne elamuehitus, maakasutus ja transport.
Kokkuvõttes jäi debatist kõlama üksmeel: Tartu ja selle ümbruse areng vajab terviklikku visiooni ning koostööd, mitte konkureerimist. Riigi roll oleks luua raamistik ning tagada tööriistad, mis toetaks omavalitsuste ühiseid otsuseid ning aitaks suunata arendusi säästvama, inimesele ja keskkonnale sõbralikuma linna suunas.
Tallinn, 7. oktoober 2025
Poliitikute debatt: kas Tallinn on võimeline eluaseme taskukohasemaks muutma?
Eesti Arhitektide Liidu korraldatud Tallinnas kohalikel valimistel kandideerivate poliitikute debatil arutati, kuidas muuta pealinna eluasemeid kättesaadavamateks väiksema sissetulekuga inimestele ja noorperedele ning kas ja kui palju võib kohalik võim eluasemeturgu sekkuda.
Debatil osalesid kutse välja saatmise hetkel reitingutabeli esiviisikusse kuuluvate erakondade esindajad: Madle Lippus (Sotsiaaldemokraatlik erakond), Maris Lauri (Reformierakond), Mihhail Kõlvart (Keskerakond), Lavly Perling (parempoolsed) ning Karl Sander Kase (Isamaa). Debatti juhib ajakirjanik Johannes Tralla.
Debatt algas tõdemusega, et Eesti inimeste palgad on viimase 12 aasta jooksul kahekordistunud, kuid kinnisvara ostu- ja üürihinnad on samal ajal kasvanud tervelt kolm korda – sellel näitajal oleme Euroopa Liidu tipus. Tallinn on muutunud ka Euroopa üheks kiiremini sotsiaalselt kihistuvaks ehk segregeeruvaks pealinnaks.
Küsimusi poliitikutele oli mitmeid. Kas linn peaks sekkuma eluasemeturule, et tagada kodude parem kättesaadavus? Kas kinnisvaraarendajatele tuleks kehtestada sotsiaalsed kohustused – näiteks, et teatud osa uusarenduste mahust, olgu see näiteks 15%, pakutaks soodsama hinnaga linnaüürikorterite näol? Või oleks lahenduseks hoopis munitsipaalmajade arendus? Kas peab kodu ilmtingimata omama või pealinna elanike tulevik ongi pikaajaline üür?
Kiirem menetlemine ja soodsam kodu koostöös arendajatega
Maris Lauri arvas, et kõigepealt tuleks oluliselt kiirendama kõikvõimalikud ehituse ja kinnisvaraarenusega seotud menetlused, samuti vajab nii Tallinna üldplaneering kui ka linnaosade üldplaneeringud korralikku värskendust ning tuleb kehtestada selged nõuded konkreetsetele pindadele.
“Ma ei ole üldse nõus sellega, et näiteks noored pered tahaksid hirmsasti saada linnaüürikortereid. Noortel, kes alles oma elu üüripinnal alustavad, probleem ei ole – Tallinnas on head võimalused saadaval,” selgitas oma seisukohta Lauri. “Küsmus on nendes, kes tahavad rajada oma kodu ja kasvatada peret ning siin linna üürikorterid lahenduseks ei ole. Linnal tuleb hoopis luua tingimused, et erasektor saaks rohkem, kiiremini ja tihedamalt ehitada – siis on pakkumine suurem ning hind läheb odavamaks.”
Madle Lippus viitas Tallinna poolt tellitud taskukohase eluasemepoliitika arendamise võimaluste analüüsile, millest selgus, et eluaseme kättesaadavus sõltub otseselt inimeste töövaldkonnast. IT või sideettevõtete sektoris seda probleemi ei ole, kuid teravalt puudutab see õpetajaid, päästjaid, ehitajaid kultuuritöötajaid ja teisi keskmisest madalama sissetulekuga ametitel tegutsevaid elanikke, kelle jaoks isegi järelturu ruutmeetrihind ei ole praegu kättesaadav.
“Näen probleemi lahenduseks kaks suunda, mis mõlemad on maailmas ka levinud praktika. Esimene võimalus on linna koostöö arendajatega ning üürikodude rajamine linnale kuuluvatele maadele,” selgitas Lippus. “Teine suund – lubada linna tihedamat täisehitada, lubada suuremaid kõrgusi. Suurem lubatud ehitusmaht oleks arendajatele leevenduseks ning nad oleksid koostööaltimad pakkuma osa oma mahust ka linnafondi.”
Riigi käendus tagaks noortele ligipääsu kinnisvaraturule
Lavly Perling “omandi ümberjagamise ja munitsipaalkorterite arendamisega” päri aga ei olnud – kõik munitsipaalkorterid tuleb erastada ehk anda turule tagasi, pakkudes inimestele võimalust omadagi Tallinnas kodu. Linn saaks aga omalt poolt aidata bürokraatia likvideerimisega, võimaldades asjaajamist reaalajas jälgida.
“Ühe kuuga kasvab bürokraatia tõttu korteri hind 1%. Protsesside kiirendamine kasvatab efektiivsust, paneb arendused ja ehitused kiiremini liikuma ega lase hindadel paisuda. Olen turu-usku ja turg peabki pakkuma võimalikult erinevaid kortereid. Kui linn eksisteerib turul tuhandete munitsipaalkorteritega, siis on tegemist turul moonutusega,” on Perling veendunud. “Kui ehitajatel ja arendajatel on bürokraatia tõttu raha kinni ning muudkui kulub pikkade menetluste käigus, siis läheb see loomulikult korterite lõpp hinda.”
Mihhail Kõlvarti hinnangul ei peagi kõik inimesed ilmtingimata elama Tallinnas või Tartus – kui me hakkame seda soodustama, siis kuhjub veel rohkem regionaalseid probleeme, mida meil on praegugi kuhjades. Tema sõnul demograafiline kriis on palju sügavam probleem, millega kaasneb ka regionaalpoliitiline kriis. Riik või kohalik võim peavad eluasemeprotsessidesse sekkuma ainult nendes omavalitsustes, kust inimesed tõepoolest lahkuvad.
“Üleriigilises planeeringus 2050 on välja toodud spetsialistide seisukoht, et Tallinn enda meetmetega või finantsmääradega sekkuma ei pea ega pea pakkuma täiendavaid soodustusi,” oli Kõrvalt resoluutne. “Mis puudutab noori inimesi, siin peab olema teine kontseptuaalne lahendus ning see lahendus peab olema üleriigiline. Riik peab tagama, et esimene kodulaenu sissemakse oleks riigi poolt kas pakutud või garanteeritud ja prioriteet peaks olema see, et inimesed saaksidki kortereid osta.”
Karl Sander Kase tõi välja, et eestlane ongi omandi usku ning 78% eesti inimestest omab kinnisvara. Suur elevant toas on Kase sõnul aga asjaolu, et maksutõusude tõttu on inimesed kaotanud keskeltläbi ühe kuu sissetuleku ehk inimestelt võetakse ära see raha, millega nad saaksid endale koduostu lubada. Aga kas sellepärast peab nüüd riik või linn munitsipaalkortereid ehitama hakkama?
“Me ei tegele munitsipaalkapitalismiga. Osade arenduste sundmunitsipaliseerimine või uus linna ettevõte, mis hakkab kinnisvara lahendama, ei ole lahendus – see on ettevõtete survestamine, mis pidurdab nende arengut ja majanduskasvu” ütles Kase kategooriliselt. “Tuleb vastu võtta Tallinna uus üldpaneering ning samuti linnaosade uued planeeringud. Ei ole normaalne, kui ettevõte ootab oma arendust 10 aastat ning 10 aasta jooksul erinevad nõuded pidevalt muutuvad. See ajabki kinnisvarahinnad üles.” Siiski oli Kase nõus Kõlvarti ideega tagada noortele peredele koduostuks riigipoolse käenduse, et seeläbi tagada neile võimalust kinnisvaraturule siseneda.
Eksperdi vaade: sekkumine on maailmas levinud praktika
Debatti jälgisid ka eksperdid – arhitektid-linnaplaneerijad Andres Ojari ja Andres Sevtšuk, kes jagasid poliitikutega oma visioone ning andsid neile kaasa nii mõnigi idee läbimõtlemiseks.
Sevtšuki sõnul varjutab Eestit endiselt sotsialismi pohmakas, mistõttu kardame me igasuguseid turusekkumisi. “Üle maailma linnades on need sekkumised aga väga tavalised. Ma elan USAs, mis nagu võiks arvata, on turukeskne cowboy-kapitalistlik riik, aga ka seal on turusekkumine korteriturul täiesti tavaline pikaajaline praktika erinevates linnades, kaasa arvatud suurlinnades nagu Los Angeles, New York või Boston. Singapuris, maailma ühes edukaimas linnas, on koguni 80% korteritest linnakorterid,” tõi ta välja mõned näited.
“Inimeste sissetulekute kasv on alati tore mõte, kuid selle peale lootma ma ei jääks. Lihtsustatud menetlus on samuti loogiline ja vajalik lähenemine, aga me vajame ka teisi suundi probleemide lahendamiseks,” lisas Sevtšuk.
Tema jaoks on uskumatu olukord, et Eestis võib osta kasumi eesmärgil investeerimiskorteri ilma igasuguse lisamaksuta ehk koduostuga samasugustel maksustamise alustel. “Paljuski probleem ongi selles, et Tallinna eluasemeturg on muutunud investeerimisturuks, sinna tuleb kindlasti sekkuda,” andis Sevtšuk poliitikutele nõu. Samuti on Tallinnas väga suur hulk lühiajalisi kortereid, mis hoiavad turult eemal, Euroopa linnades on tavapraktika neid samuti reguleerida.
Andres Ojari juhtis tähelepanu aga sellele, et kodu ei ole kaup ent paraku ei ole meie põhiseaduses kuidagimoodi sätestatud, et elupind on põhiõigus – seda poliitikud võiksid Ojari arvamusel igal õhtul magama minnes kaaluda.
“Tallinn peab tundma muret, et linn ei kasva vaid kasvab hoopis linna piiritagune äärelinn. Mis põhjusel on meie linna sisseränne olnud seitse aastat negatiivne? Kui noorpere ei leia taskukohast elamispinda Tallinnas, on tal mõistlikum osta see väljaspool. Kuid õnneks need hinnavahed hakkavad kahanema ning ees ootab unikaalne järgmine poliitiline viisaastak, kus mõelda linna finantssäästlikkusele ja jätkusuutlikkusele, mida saab tagada vaid linna kompaktsus ja tihedus,” arutles Ojari.
Ta tõi näitena Mustamäe linnaosa, kus on hektarile 100 elamisüksust, mida defineeritakse kesklinlikuks tiheduseks. Tallinna kesklinnas on aga 50 elamisüksust hektarile, mis on omane äärelinlikule tihedusele. “See on linna uinuv potentsiaal, mida peab vaatama komplekssemalt, võtes arvesse ka ligipääsetavust – et elamine, teenused ja töökohad oleksid mõistlikult ligipääsetavad ka jalgsi, ühistranspordi või jalgrattaga,” tõi Ojari näite, kuhu suunas võiks edasine linna ruumiline areng liikuda.
Ojari rõhutas, et ühiskond ei koosne ainult ettevõtlikest inimestest ja on palju rikkalikum. Nagu uuringust selgus, on eluase kättesaadavus päriselt probleemiks konkreetsetes gruppides ning linn, isegi kui ta ei oma maad, saab siinjuures võtta kuraatori seisukoha. “Euroopas on linnad, mis on head nii taskukohase elamispinna kui ka elamisväärsuse vaatest, näiteks Viin ja Amsterdam. Seal pidevalt monitooritakse segregeerumisohtu ning ennetuseks ostetakse vajadusel maad ja sekkutakse, et hoida mitmekesist sootsiumit.”