Sakala arhitekt RAINE KARP: uus aeg nõuab teistsuguseid karpe

Eesti Päevaleht 11.02.2006
Ants Juske

Tahtsin saada kokku arhitekt Raine Karbiga, kirjutab kunstiteadlane Ants Juske. Kõigepealt vajasin tema kontaktandmeid. Helistasin arhitektide liitu, kust öeldi, et kuigi Karp pole liidu liige, püüavad nad siiski midagi leida.

Selgus, et 1990. aastate algul oli grupp nooremaid arhitekte eesotsas Leonhard Lapiniga alustanud rünnakut Karl Vaino aegse esiarhitekti vastu, mille peale too vihastas ja astus liidust välja. “Pole mõtet lollidega vaielda,” öelnud Karp.

Saame lõpuks kokku Sakala keskuse ehk endise poliitharidusmaja ees, mis võitis 1981. aasta konkursi ning valmis Raine Karbi projekti järgi 1985. aastal. Põhjuseks, teadagi – hoone läheb igal juhul ümberehitamisele ja täiendamisele, otsustamata on ainult, kas seda poleks otstarbekam sootuks lammutada.

Sakala keskusse me sisse ei saa ja nii teeme foto madala kaaristuga. Küsin, kas hiljem rahvasuus “Karla katedraaliks” ristitud hoone projekteerimisel seadis kompartei arhitektile ideoloogilisi nõudmisi?

“Erinõudmisi ei olnud, käisime projekti Moskvas kooskõlastamas,” meenutab Karp. “Projekt oli hoopis midagi muud, kui pärast välja tuli – näiteks torni polnud. Üks vähestest nõuetest oli, et seintel ja põrandal oleks marmor. Ise oleksin ka sees paasi kasutanud. Maja avamisel käis üks kõrge Moskva tegelane, kellel näis olevat ükspuha, et kinnitatud projektist oli mööda vaadatud – peamiselt tuli ta avapeole, ja ilmselt arvas, et mis see nende asi on, las “tšuhnaad” teevad mis tahavad.”

Vaino pani torni kasvu kinni

Sakala “kellatorn” kukkus välja kavandatust neli meetrit madalam. Arhitekti jutu järgi tulnud ühel päeval vastasmajast ehitust vaatama Karl Vaino ise. Rõõmsalt üllatununa öelnud ta: “Noh, kõrgust juba küll!” Töödejuhatajad saanud sellest nii aru, et kõrgemaks enam ei tohi teha, kuigi otsest käsku ju polnud. “See näitab ilmekalt, mis ühiskonnas me elasime,” nendib Karp.

Meenub lugu, kuidas Hitler sõitis ühest linnast läbi ja nägi katedraali juures prahihunnikut. Kõlas käsk: “Olgu see rämps homseks koristatud!” Usinad satraabid said aru, et jutt käib katedraalist endast, ja hommikuks olid masinad kohal. Õnneks tuli kellelgi siiski aru pähe.

Valdava arvamuse järgi ehitati poliitharidusmaja Eestimaa kommunistliku partei ja Karl Vaino initsiatiivil ning korraldusel. Tegelikult algas kõik Moskvast. Nimelt pidi iga liiduvabariigi pealinnas olema oma kongresside palee, jäähall – siit ka meie Lenini-nimeline kultuuri- ja spordipalee ehk linnahall (samuti Raine Karbi töö) – ja Inturisti hotell. Poliitharidusmaja pidi parteikongresside toimumiskohana olema midagi enamat kui kooliaula. Arhitektuuriliselt olid autoril vabad käed.

Viidates uuema aja mustade klaasakendega anonüümsetele karpidele, nendin, et Karbi (tänu kelle nimele liikus omal ajal rahva seas mõiste “karpmajad”) suurprojektides on mingi kujund. Mis inspireeris Sakala keskuse ideed?

“Lappasin enne romaani arhitektuuri käsitlevaid raamatuid,” ütleb arhitekt mõttepause kasutades. “Püüdsin sealt leida ideid nii välis- kui ka sisevaadeteks. Siit ka need ristuvad löövid, ülalt alla vaated ja kaartemäng. Oli selline lapsik mõte, võtta midagi sealt, et maja ei oleks liiga kaasaegne.”

Tehku mis tahavad

Tõepoolest, Sakala keskuse lahenduses on romaani stiil tuntav eelkõige ümarkaarte järgi. Kui rahvas ristis hoone “Karla katedraaliks”, siis kindlasti mõeldi lisaks Karl Vainole ka Kaarli kirikut, mis on ehitatud pseudoromaani stiilis. Tsitaadilisena mõjub ka linnahall, mis meenutab inkade templit.

Leksikon võtab linnahalli kokku nii: “Amfiteatrilaadse saali ja muudetava lavaga, vaateplatvormide ja terrassidega suurejooneline madal lameda katusega hoone, mis ei sule vaadet merele ega merelt vaadet vanalinnale.”

Kolmanda Karbi suurobjekti, rahvusraamatukogu kohta on väliskülalised mult küsinud, kas see on meie Hauptbahnhof (peavaksal). “Mis teha, selline ta välja tuli,” nendib Karp lühidalt.

Loomulikult küsisin Karbilt sedagi, mis tunne oleks näha oma loomingu hävitamist. Vastus on taas lakooniline: “Tehku mis tahavad, mina ei saa sinna midagi parata.”

Muide, Sakala keskuse ümberehituse konkursile telliti projekt viisakusest ka Karbilt, kuid loomulikult ei tulnud tema töö isegi esimese kolme hulka. Karp ise arvab, et seepärast, et see oli ainus töö, mis vana maja alles jättis.

Avaldan solidaarsust, et olen nõus arhitektide liidu avaldusega: tuleks säilitada olemasoleva hoone dominandid ja fassaad, kuid Karp saab väga hästi aru, et tänapäeval dikteerib arhitektuuri ärimaailm ja see surve on suurem, kui oli omal ajal kompartei oma.

Raine Karp ei saa ka aru, mis jutt see on, et linnahall olevat liiga suur (4800 kohta), Sakala jälle liiga väike, ja et oleks vaja 2000 kohaga saali: “Võib-olla jääb see kümne aasta pärast jälle väikseks,” pakub Karp. “Mis me siis teeme? Lõhume jälle maha?”

Allakäik algab koolis

Praeguse aja arhitektuuri suhtes on vanahärra skeptiline. Hädad algavat arhitektuuriõpetuse allakäigust kunstiakadeemias. “Nad ei oska korteriplaanigi teha,” on ta halastamatu.

Raine Karp elab praegu tagasitõmbunult ja peab Meriväljal arhitektuuribürood, kus ta on nii direktor, raamatupidaja kui ka koristaja ühes isikus. “Ega mul teab mis uhkeid projekte pole – keegi ei tule linnaserval asuvast ühemehebüroost tellima midagi vinget. Viimasel ajal on olnud põnev teha linna hüdrojaama Jägala joast veidi allpool, praegu tegelen Tehvandi suusastaadioniga,” räägib Karp oma tegemistest.

Rohketel arhitektuurikonkurssidel Raine Karp enam ei osale. “Praeguste žüriide maitse on minu omast natuke erinev – mis ma sellele viimasele kohale ikka kandideerin,” põhjendab ta.

Raine Karp

•• Sündinud 1939. aastal

•• Õppinud TPI ehitusteaduskonnas ja ERKI arhitektuuriteaduskonnas

•• Töötanud Kommunaalprojektis, Eesti Projektis ja Eesti Tööstusprojektis

•• Tähtsamad projektid:

linnahall koos jäähalliga (1981, koos R. Altmäega, NSVL AL-i auhind, Interarch´83 Sofias rahvusvahelise AL-i presidendi kuldmedal, 1984 NSVL-i riiklik preemia; Sakala keskus, 1985; rahvusraamatukogu (avati 1993); peapostkontor (koos M. Raignaga, 1980); TTÜ spordihoone (1976); Rannapungerja puhkekodu (1970); Fr. R. Kreutzwaldi nim raamatukogu (1970); projekteerinud korrusmaju ning umbes sada eramut ja suvilat

Tõstis paekivi taas ausse

Karin Hallas-Murula, arhitektuurimuuseumi direktor:

Raine Karp on Eesti arhitektuuris olnud “suur üksiklane”, kes on seisnud teistest eraldi. Kui mõnigi teine on muutunud iga ehitise ja moega, siis Karbil on oma kindel käekiri. Suurte ehitistega – linnahalli, rahvusraamatukogu ja Sakalaga – tõstis ta taas ausse Eesti paekivi, seda ajal, mil keegi selle vastu huvi ei tundnud.

Linnahall on arhitektuurselt väga selge kontseptsiooniga väärikas ehitis, millega linn avati merele juba siis, kui seda õieti nagu poleks teha tohtinudki. Linnahalli lammutamine oli eriti vastuvõtmatu sellepärast, et uued “linna merele avajad” tahtsid minna just selle kallale, mis seal piirkonnas ainsa jõulise elemendina üleüldse korda loob, keset tänini valitsevat kaost.

On kahju, et Karbi enda Sakala ümberehituse projekt viimasel konkursil kõrvale lükati. See oli omal ajal ju poolikuks jäänud ehitise loogiliselt mõtestatud edasiarendus, kuid ilmselt ei olnud seal tellijale meeldimiseks piisavalt ruutmeetreid. Arvan, et ikkagi peaks Karbil autorina olema Sakala puhul praegu hoopis määravam sõnaõigus.

Karpi tuntaksegi tema suurte ehitiste järgi, aga ka tema projekteeritud elamud on silmatorkavalt isikupärased. Arhitektuurimuuseum korraldab Raine Karbi loomingust suure ülevaatenäituse – aeg on selleks küps. Loodetavasti murrab see tavaettekujutuse Karbist kui ainult kolme suurehitise arhitektist ning loob tervikpildi tema vaieldamatult andekast loomingust.

Teadis raamatukogust hämmastavalt palju

Ivi Eenmaa, rahvusraamatukogu direktor 1984–1997:

Raine Karp võitis 1982. aastal tollase F. R. Kreutzwaldi nimelise Eesti NSV riikliku raamatukogu (rahvusraamatukogu eelkäija) uue hoone arhitektuurivõistluse. Hoone oli kavandatud Tartu mnt ja tänase Liivalaia tn kolmnurka ning kompleksi pidi mahtuma ka Seegi kirik. Saatuse tahtel loobuti Estonia teatri Tõnismäele ehitamisest ja Raine Karp pidi väga lühikese aja jooksul kogu ruumiprogrammi kohandama hoopis teise konfiguratsiooniga alale.

Lahendusi oli tookord palju, alates klaaspilvelõhkujast kuni kahekorruselise maapealse osaga maa-aluse hooneni. Kahjuks olime sunnitud loobuma mõnestki pakutud arhitektuurilisest lahendusest, sest meil olid kasutada ainult rublad, mis juba siis ei olnud enam raha, ning nõuka-aegsed ehitusmaterjalid ja -tehnilised süsteemid.

Raamatukoguhoidjate jaoks oli uus ehitatav kodu algusest peale midagi väärikamat kui lihtsalt uus hoone. Raamatukogu pidi toimima ühiskonnas kui kultuuri- ning info- ja kommunikatsioonikeskus. Raine Karbile selline lähenemine meeldis ja nii sündis veidi arhailise välimusega dolomiidist maja, mis oma kontseptsioonilt oli ajast ees. Kahjuks ei ole senini valmis saanud ei kavandatud amfiteater ega kasva ka kirsipuid raamatukogu katusel…

Koostöö Raine Karbiga sujus ladusalt. Kohati tuli arhitekti isegi tagasi hoida, sest uusi lahendusi tuli rohkem, kui meie, raamatukoguhoidjad, läbi jõudsime seedida. Samas allusime tema “hullustele”, nagu läbi kuue korruse kõrguv fuajee koos “altarimaaliga”, mis tõenäoliselt annabki majale omalaadse kordumatuse ning saab väärilise hinnangu osaliseks alles saja aasta pärast.

Töö käigus tajusime kohati, et Raine Karp on suur raamatukogunduse asjatundja. Imestasime, kuidas tema teab, mismoodi lugeja peaks majas liikuma või kuidas toimub raamatu liikumine, ning et need kaks teed ei tohi mitte alati ristuda. Oli imekspandav, et me ei pidanud arhitektile seletama, mis asi on avariiulid ja milleks neid vaja on. Vastuse tema teadmiste ja asjatundlikkuse kohta saime märksa hiljem, kui selgus, et ka Raine Karbi diplomitöö, mis oli valminud aastakümneid varem, oli pühendatud riikliku raamatukogu uuele hoonele.

Raamatukogu inimesed õppisid Raine Karbilt palju ja ehk sai ka tema meilt midagi juurde. Me kõik tundsime, et olime kaasatud suurde ning väärikasse loomeprotsessi. Lugusid, mis täna vääriksid rääkimist, oli palju.

Raine Karp on ilmselt esimene eestlane, kes julges kõrgele parteikomisjonile välja pakkuda idee luua pronkssõduri alla maa-alune parkla, millele eelnenuks monumendi ümberpaigutamine. Ta väitis, et see saaks juhtuda ainult siis, kui Eestis ei ole enam nõukogude võimu, teades samas, et ka see aeg tuleb. Tol ajal valdas meid kõiki veidi kõhe tunne, mitte aga Rainet.

Kõik see juhtus mitu aastat enne laulvat revolutsiooni. Kindlasti oli suur julgustükk vaielda vastu nõudmisele, et tuleb leida koht suurele Lenini kujule ja nn punasele propagandale raamatukogu katusel jpm. Praegustele arhitektidele võib see kõik tunduda halenaljakas, kuid ajas, milles meie elasime, oli tegemist suure kodanikujulgusega.

Sotsialistlik linnaehitus vallutas olümpiaootel Tallinna:

Aastad 1975–1980 olid Tallinna arhitektuuri ja linnaehituse arenguks eriti viljakad kolmel põhjusel. Kaks neist olid linna ettevalmistamine Eesti NSV 40. aastapäevaks ja 22. olümpiamängude purjeregatiks, mis andis linna arenguplaanide kiirema realiseerimisega arhitektidele võimaluse püstitada hulk suuri ühiskondlikke rajatisi.

Edu ei oleks saavutatud vabariigi arhitektide kutsealase meisterlikkuse kasvuta. Kolmandaks põhjuseks võiks lugeda asjaolu, et arhitektuuri arenguprotsessis oli juhtivale kohale tõusnud linnaehituslik aspekt. Selle määras sotsialistliku linnaehituse loogika, kus loominguline mõte ei keskendu mitte üksikule ehitisele, vaid haarab kogu kompleksi, tänavaansambli, magistraali, rajooni või linna teatava tsooni ja kus lõpptulemusena saab loomeobjektiks kogu linn. See põhimõte oli nüüd ka Tallinna linnaehitusliku arengu programmi aluseks.

Raamatust “Tallinna arhitektuur”, Eesti Raamat 1987