Sallimatud arhitektid ja ahned arendajad
Ivi Proos, sotsioloog
Maarja Valk-Falk, sisearhitekt
Sotsioloog Ivi Proos ja sisearhitekt Maarja Valk- Falk arutlevad üheskoos selle üle, kuidas ka kiirelt ehitades linnad ilusaks ja inimlikuks saaks.
Kas Eesti väikelinnu on tabamas arhitektuuriline peataolek? Kas Viru keskuse nurgeline roheline konn teeb pealinlasest sitasitika? Kelle käes on linnakujunduse jäme ots ja kuidas tõsta inimeste arhitektuuriteadlikkust? Nende ja paljude teiste linnaehitust ja arhitektuuri puudutavate küsimuste üle arutavad sotsioloog Ivi Proos ja sisearhitekt Maarja Valk-Falk.
Sotsioloog Ivi Proos: Tahaksin väga, et mõlemad pealkirjas peituvad väited oleksid valed. Aga tavakodanikuna ma veidi ehmatasin, kui professor Krista Kodres nimetas 18. jaanuari Postimehes Tallinna südalinnas asuvat Viru keskust suureks nurgeliseks konnaks ja küsis, kuidas see konglomeraat linnaelanikega suhtleb.
Püüdsin mõelda, kuidas mina tallinlasena Viru keskusega suhestun. Ja tõesti, pean tunnistama, et kui ma Kaubamaja ja Viru keskust ühendava galerii alt autoga läbi sõidan, siis valdab ka mind pahatihti maadligi surutud sitasitika tunne.
Muidugi võiks olla (pea)linna keskväljakul rohkem valgust, õhku ja vabadustunnet. Aga kas mul tundleva kodanikuna on õigus seda kõike igatseda, kui spetsialistid-arhitektid on otsustanud keskväljaku hoonekarpe täis ehitada.
Sisearhitekt Maarja Valk-Falk: Eks nii karmi kriitika peale ehmatavad kõik, eriti need, keda kritiseeritakse. Küsimus on hoopis tundlikkuse astmes, ametieetikas ja vastutustundes. Maailma põnevaimad ja kuulsaimad arhitektuurinäited on ikka pigem väga suure ande ja egoga autoritelt.
Tundlev kodanik võiks ju lihtsalt usaldada oma ala professionaale. Nad on aastaid õppinud ja kogemusi omandanud selleks, et saada õigus kujundada ühe ajaloolise vanalinnaga linna südant.
Sotsioloog: Mis oleks ideaaliks? Kas keskväljakute kujundamisel peaks tekkima arhitektide konsensus, enne kui linnavõimud projekti heaks kiidavad ja arendajale ehitusloa annavad? Kas üldse oleks mõeldav arhitektide koosmeele saavutamine? See teeks küsitavaks autorluse ja ahistaks päris kindlasti ka loojat.
Sisearhitekt: Arhitektid on eelkõige loovisikud. Konkurents projekteerijate vahel on piisavalt tihe, et selekteerida sõklad teradest. Arhitektuurikonkursside vorm ongi selles valdkonnas läbi aegade kõige tulemuslikum olnud. Ja otsustajad on, nagu me kõik loodame, oma ala parimad. Iseküsimus, kui palju võimu on arhitektuuri üle otsustamisel rahastajatel.
Rääkides linnaruumi kujundamisest, on muidugi kõikide osalejate sotsiaalse vastutustunde tase määrav. Tugevate isiksuste paraad projekteerijate ridades annab õnnelikku lootustunnet arhitektuurilise elu mitmekesistumisele. See aga peaks olema üldjuhul tervendav, linnade ja selle elanike arengut soosiv.
Sotsioloog: Kui arhitektid harva avalikkuse ees sõna võtavad, peavad selleks põhjused olema. Neil pole midagi huvitavat öelda, nad ei taha arhitektuurist rääkida, ei pea seda vajalikuks. Kas ma eksin, väites, et arhitektid ei vaevu eriti mittespetsialistidega suhtlema? Krista Kodrese vihjas arhitektuurimuuseumile ja kahele erialaajakirjale – seda on kindlasti vähe, et loota Eesti inimeste arhitektuuriteadlikkuse suurenemist.
Sisearhitekt: Inimeste arhitektuuriteadlikkust suurendaks peale ajakirjanduse sirvimise aktiivne suhtumine ümbritsevasse keskkonda, uudishimu selle kujundajate tegevuse ja tulevikuplaanide vastu.
Omavalitsused on selleks palju ära teinud, et huviline kodanik saaks enne nurgakivi paigaldamist tutvuda planeeringutega, projektiga ja avaldada oma arvamust. On ju piisavalt näiteid selle kohta, et kodanikualgatusel on peatatud või muudetud arendatavaid detailplaneeringuid. Kahjuks tundub praegu siiski valdav olevat tagantjärele vaidlustamine ja kriitika.
Kes ja kas peaks polemiseerima arhitektuurist avalikkuse nimel? Kuidas väljendub ja tekib suhtumine inimeste endi loodavasse elukeskkonda linnaruumis? See peaks meid kõiki väga huvitama, kuna mõjutab alateadlikult iga päev nii meie emotsioone kui ka vaimset tervist, rääkimata linnade arengust.
Sotsioloog: Krista Kodrese artiklis on ka sünge prognoos, et arhitektuuriline peataolek on tabamas Eesti väikelinnu. Hirm, et talvepealinn Otepää saab endale näiteks 6–7-korruselise kõrghoone.
Sisearhitekt: Mööda Eestimaad liikudes jääb mulje, et arhitektuuriline peataolek puudutab tõesti eelkõige väikelinnu. Ehitusaktiivsust jälgides paistab selgelt, et peamine tegevus on koondunud Tallinna. Väikelinnad on nagu unes, muutuvad visalt. Arhitektuuri arengus pole nähtavat vihjet, et saabunud on aasta 2005.
Madalad linnakeskused on vajunud ajaga veel madalamaks. Mõnusad vanad renoveeritud ja renoveerimata puithooned jäävad alla võimutsevatele asfaltteedele. Üksikud säravad uuseramud linna äärel imeilusate vaadetega kaugele loodusesse ei muuda väikelinnade keskuste arhitektuurset ruumi.
Nii tekibki arhitektuurne ihalus midagi olemasoleva suhtes väga kontrastset ja elule äratavat näha. Midagi, mis meelitaks oma sisult ja vormilt ka turisti välja hoonest nimega puhkekodu: basseinist, massaažilaualt, saunast või restoranist.
Miks ei võiks suuremate linnade läheduses paiknevad väikelinnad olla kaunite eramute arengumaaks? Imeline loodus, rahu, ehitamiseks on ruumi ja privaatsust. 50 kilomeetri kaugusele tööle sõita pole ka kuigi suur ajaline kaotus.
Sotsioloog: Praeguste hädade keskmes on vastuoluline kolmikliit, kinnisvara arendajad, arhitektid ja inimesed, kes endale kodu ostavad. Arendajad on praeguse kinnisvaraturu peamised suunajad ja kujundajad. Nemad tellivad muusika. Inimestel puuduvad vajalikud eelteadmised arhitektuurist ja sisearhitektuurist. Ehk siis kodu ostjad ei oska olla nõudlikud ja ranged. Arendaja tunneb, et kontrollib kogu mängu, ja surub oma tahtmise peale ka arhitektidele. Sisearhitekti roll on aga veelgi enam kõrvale tõrjutud.
Sisearhitekt: Kinnisvaraturul on ekstensiivse arengu periood. Nõudlus uute elamute ja korterite järele ületab pakkumist tunduvalt ning häid projekteerijaid napib.
Klientide rohkus ja pankade lahkus muudab kinnisvaraarendajad aktiivseks ja agressiivseks. Tahetakse kiiresti ehitada ja veel kiiremini müüa. Seega tuleb ka kiiresti projekteerida. Mis tahes objekti valmimine on mahuka koostöö tulemus. Ideaalis peaksid arendaja, projekteerija ja ehitaja mõtlema ühes «helistikus».
Arhitekti roll selles töös on suunav ja otsustav. Ehitusloa saab arhitektuuriprojekt, mis peaks olema parima uue elukeskkonna garantiiks kinnisvara ostjale.
Nõrk projekteerija-looja ei suuda arendajat mõjutada. Allub arendaja ärilistele ettekirjutustele ja annab vähese omapoolse panuse objekti arhitektuursesse ja sisearhitektuursesse lõpptulemusse.
Hoone on tervik, mis peaks «hingama» korraga nii seest kui väljast, sulanduma ümbritsevasse keskkonda.
Kui ei, siis on ostja fakti ees, et tuleb tellida täiendav sisearhitektuurne muudatusprojekt, mille eest tasutakse nii valitud projekteerijale kui ka arendajale ehituse muudatuste eest täiendavalt. Arhitektuurset ilmet muuta pole ostja võimuses, sisearhitektuurset aga küll.
Oma igapäevatöös olen tihti selliste õnnetute klientidega koos nende soetatavale kallile kodule uut, toimivat sisu mõtlemas. Ja aina uuesti üllatab, miks on see töö jäänud nii nõrgaks ja vigaseks hoone projekteerimise käigus ja miks tuleb seda uuesti teha.
Arenguruumi paistab olevat nii arendajate, ostjate kui ka projekteerijate tegevuses.
Selleks tuleks aga tulevasel kinnisvaraomanikul eelnevalt palju kodutööd teha. Kodu soetamine on seda väärt.