Sinilinnu püüdmine

Igasugust kavandamist iseloomustab püüdlemine soovunelmate poole, aga ka paratamatu määramatus. Määramatus on seda suurem, mida pikaajalisem ja üldisem on kavandatav. Ruumilistest planeeringutest saame strateegilisteks nimetada piirkonna üldplaneeringust ülalpool paiknevaid tasandeid. Detailplaneering kui lähiaastate ehitustegevuse alus annab kohased raamid konkreetsele arendusja ehitustegevusele ning on olemuselt rakenduslik, ehitusõiguses kokkuleppe saavutamise järel võib selle realiseerida.

Prognooside tegemiseks saab kasutada minevikku kirjeldavaid põhjalikke andmeid, kuid see on siiski vaid mineviku projektsioon tulevikku. Siiski on tõenäosus mineviku põhjal tulevikku ette näha küllaltki väike, toetuda saame vaid neile elementidele, mis on seni muutunud kõige vähem. Nii saame määrata pigem liikumise soovitava suuna kui täpse sihtpunkti.

Tabamatu püüdmine   

Strateegiline planeerimine on seega pidev tabamatu püüdmine ehk liikumine saavutamatu eesmärgi suunas. Planeerimisseaduses kirja pandud ruumilise arengu põhimõtted ning muud seaduses nimetatud ülesanded täidetakse tegeliku sisuga alles planeeringu koostamise käigus. Planeerimisseaduse põhimõtetes väljenduvad osapoolte huvid, millest võimalikult paljudega tuleb arvestada. Kvaliteetne planeering ei saa olla aga nende huvide lihtsumma. Sel juhul on tulemuseks killustatud huvide kogum, millest ei sünni terviklikku planeeringulahendust. Huviisikute eesmärgid ja ootused on erinevad ning sageli  vastandlikud. Igaühel on oma ideaalid, mille poole püüda, huvid, mille puhul eeldatakse nende tingimusteta lahendamist ning mida jõuliselt kaitstakse. Vastamisi seisavad pika- ja lühiajalised, sisulised ja spekulatiivsed, varjatud ja avalikud eesmärgid ning ootused, mis tahavad arvessevõtmist. Planeerimine ei tohi aga olla juhuslike sisendite kogum, vaid peab olema suunatud uute tulemuste saavutamisele. Oluline on leida planeerimise käigus ühisväärtused ning tuua need avalikult esile.     

Huvid ja väärtused   

Väärtustes orienteerumine on planeerija kutsepädevuse  tunnus. Kvaliteetse ehitatud keskkonna kujunemise eelduseks ei ole mitte ainult planeeringuprotsessi järgimine, vaid planeeringu koostamisel avalike huvide ja väärtuste ning ka huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine. Just selles järjekorras.   

Poleks nagu midagi lihtsamat kui arvestada avalike huvide ja väärtustega. Nende väljaselgitamine sõltub aga planeerija professionaalsusest: tuleb eristada üldist üksikust, olulist vähem olulisest ning muusikat mürast,  sest planeeringu koostamisel kostuvad kõigile kuuldavalt enamasti erihuvid. Kitsalt spetsialiseerunud ühiskond mõistab ja mõõdab tulemusi vaid valdkonniti. Mõnikord on planeerimisprotsessis vaja viia erihuvidega arvestamine teadlikult absurdini, et selle tulemusena tekkinud võõristuse ja protesti kaudu selguks avalik huvi ning saada seeläbi ühiskonnalt volitus liikuda edasi üldisi huvisid silmas pidades. Kui aga planeerija tekitab avalikkuse vastuseisu  selle algpõhjustest või kriisi vajadusest aru saamata, ei oska ta ka tekkinud tupikust väljuda.

Hilinenud kriitika     

“Kriitika on alati kas enneaegne, et asja muuta, või siis hilinenud, sest asi on juba teoks saanud” – Hans Ibelings     

Põllumees ei oota oma põllule laglesid noort orast näppima, sest see rikub saagi. Planeerimispraktikas põllule oodatud sinilinnud olid lähiminevikus hoopis kuldsemat karva. Põlispõllud, metsad ja rohumaad kattusid planeeringutes ühtlaselt elamumaad tähistava kollase tooniga, nagu seisaks ees totaalne rahvaste sisseränne. Mida see kokkuvõttes omavalitsusele või tulevastele elanikele tähendab või maksma läheb, ei läinud korda kellelegi. Oluline oli anda maale kui kaubale võimalikult suur lisaväärtus ning  see kinnisvaramulliga turule paisata. Pealisehitust kandva taristu loomine jäeti tulevikku. Nii oleme täna olukorras, kus eriti linnade ümbruses on ulatuslikud alad rikutud. Maakasutus on killustatud ja lukku löödud, kuid kauba ülepakkumise tõttu kinnisvaraturul jääb raadatud maa pikaks ajaks kasutusest välja.   

Muutumine ja püsiväärtused   

Elu on pidevas muutumises. Linnades on kasutusele võetud uued maa-alad, tekkinud uued naabrussuhted ning -kombed, muutunud on elanike tööhõive, tegevusvaldkonnad ja liikuvus. Elanikul peab olema õigus tema ootustele vastavale elukeskkonnale. Milline see on? Kas pidev pealiskaudne muutumine võimaldab püsiväärtusi esile tuua? Kas ehitatud keskkond on üldse püsiväärtus, mis peab kandma vastavat kvaliteeti?   

Kaootilise linnastumise keskel oleme jõudnud transpordisüsteemideni, mis ei arvesta maakasutust, maakasutusreegliteni, mis ei arvesta energiavajadustega jne. Linnaline mobiilsus vajab uut, koos linnaruumiga toimivat  kultuuri.   

Üleilmastuva maailma püsiva teisenemise taustal väärtustub üha enam koht, kus ollakse ja mille järgi valitakse selles liikumises pidepunkt. Koha identiteet on avalik huvi.     

Masu ja elukeskkond       

Kõikjal räägitakse kriisist. Milline on see kriis? Kas see on ainult majanduslik surutis, nagu ütleb üldlevinud tõlgendus, või on see ka sotsiaalne, eetiline ja kultuuriline painaja? Tänase kriisi tekitajad olid needsamad, kes nüüd sellest väljumiseks lahendusi ootavad. Rappa viis meid areng, mille aluseks oli spekulatiivse kinnisvaraäri loogika, mitte kvaliteetse elukeskkonna loomine. Selle kandepind pole tänaseks kuhugi kadunud. Krahhi kordumise  vältimiseks peame kinnisvaraterminite juurest tagasi tulema arhitektuursete väärtuste ja elukeskkonna kvaliteedi juurde. Kvaliteetne elukeskkond ei ole luksus, kvaliteet peab iseloomustama kogu meid ümbritsevat ruumi, kõiki ehitisi, kohti; kvaliteetne peab olema viis, kuidas me elame. Planeerija kui kavandatava ehitustegevuse kvaliteedi looja ei saa aga eetikakategooriatega turuloogikat tasakaalustada.     

Kuidas edasi?       

“Vaid arutu kordab ikka ja jälle sama tegu, oodates iga kord eri tulemust” – Albert Einstein       

Kuidas kriisist senisest paremana välja tulla? Milline on sinilind, mida püüda? Ohtlik on mõtteviis, et selle tegevuse usin kordamine, mis meid kriisi viis, toob meid ka sealt välja. Kriisijärgne tulevik ei saa põhineda  samal loogikal nagu see, mis meid sinna viis. Tarbimispeo lõpp kajastub ühiskonna kõigil tasanditel. Uus olukord vajab uusi lahendusi: säästev areng, keskkond, sotsiaalsus, ühisväärtustele tuginev planeerimine, linnaruum, uued ehitusviisid. Vahendeid ei tule suunata mitte niivõrd ehitamisele, vaid ruumilise keskkonna planeerimisele, anda võimalused sealsele tegevusele. Kuidas seda teha olukorras, kus otsustajate jaoks on olulisem see, et üldse midagi ehitatakse  ning selleks kuskilt raha tuleks, kui see, mida ja millise kvaliteediga ehitatakse ning kas sellest on ka pikaajaliselt üldiselt kasu. Majandusja abiprojektid on suunatud konkreetsele üksiktulemusele, eesmärgiks ei ole terviklik ehitatud keskkond. Projekti hetkelised näilise tasuvuse näitajad on mõistetavamad kui kultuurilised kaalutlused.     

Ühiskond vajab asjatundlikkust, et pikaajaliselt konkurentsivõimeliseks jääda. Seda ei toeta aga turumajanduse reeglid, mille ajaperspektiiv on palju lühem. Teadmistepõhiste spetsialistide olukord lahenduste kaalutlemisel on keerukas, kuna ühiskonda valitsevad turuhuvidega seotud lihtsad lühinägelikud  valikukriteeriumid.   

Kas turumehhanismide ebaõnnestumine keskkonna kvaliteedi tagamisel on ka demokraatia nurjumine või on see hoopis demokraatia tulemus? Kindlasti seisneb demokraatia kriis liialt sageli erialateadmiste eiramises ja selle asemel otsuste langetamises poliitika reeglitest lähtuvalt.     

Kvaliteet ja vastupidavus ajas       

Reaalne on oht, et maailma hakatakse järjest enam lihtsustama ning ruumikvaliteet jääb tagaplaanile. Suutlikkus ehitatud keskkonnas ilu ja harmooniat luua on sisulises vastuolus valitsevaid tarbimisväärtusi dikteeriva turuga.  See takistab pikas perspektiivis õigete, kuid hetkel mittetasuvate ja ebapopulaarsete otsuste langetamist. Tänane olukord ei soodusta maksmist kvaliteedi ega vastupidavuse eest, toimib süsteem „tee täna, maksa homme”. Tulevik võetakse liisingusse, teadmata selle tehingu tegelikku hinda, sest siin ei tööta tavapärased tasuvusarvutused. Otsustamine vaid hetkemaksumuse, mitte kvaliteedi alusel tähendab otsest laenu tulevikult.       

Me vajame uut paradigmat. Tänaste finantssüsteemide juures on väga raske ette kujutada üldist ja globaalset säästurežiimi. Homsesse vaatamise asemel lahendatakse sageli üleeilseid probleeme eilsete vahenditega.       

Väljakutsed       

Tarbimisühiskonna liikmetena oleme hakanud ka Eesti riiki ja selle ruumilisse keskkonda suhtuma kui tarbijad, mitte kui kodanikud.  Regionaalarengus ja planeerimises on ees täiesti uued väljakutsed. Reaktiivsusest peab saama proaktiivsus. Millised on toimivad mehhanismid, mis võimaldavad kohalike või regionaalsete planeeringute tasemel täita näiteks kliimamuutuste vähendamiseks riigi tasandil võetud kohustusi? Nende leidmine on väljakutse üleriigilisele planeeringule.       

Omavalitsused näevad keskkonda vahetumalt ja toimivad sageli komplekssemalt kui ministeeriumid ja riigiasutused, kellel on ajada oma kindel rida ja kitsas valdkond riigi huvide esindajana. Samas on riigi sekkumine teatud eesmärkide täitmiseks vältimatu, sest  keskkonna kvaliteet peaks olema üks olulisemaid riigi huvisid. Regionaalsete väljakutsete siduvaks ja tõhusaks lahendamiseks jäävad tänased vahendid nõrgaks. Regionaalarengu kavandamine on puudulik ning see ei ole omavalitsuste probleem, see on haldussüsteemi üldisem vajakajäämine. Selle ületamine ei ole kinni haldusreformis, vaid haldusfunktsioonide otstarbekamas regionaalses jaotamises. Planeeringulahendus, kui erinevate arengueelduste  võrgustikest koosnev süsteem on sageli ebaühtlane ja tasakaalustamata. Planeeringus seisavad vastakuti pehmed ja tugevad, normeerimata ja normeeritud valdkonnad. Mitmes valdkonnas on asjakohane regulatsioon olemas, paljudes on aga nende kvaliteet puudulik: reguleeritakse formaalselt planeerimisja/või ehitusprotsessi, kuid mitte ehitatavat keskkonda ning selle sisulisi väärtusi. Mõnikord on planeeringulahenduse terviklikkus kitsamate  õigusaktidega allutatud projektitasandile. Kitsa ringi koostatud arengudokumentide kaudu nõuavad aga oma valdkonna visioonide realiseerimist nende ametkondade esindajad, kes pole vaevunud omavahel suhtlema ja sihte riigi tasandil kooskõlastama. Vastuolud on ka valitsemisalade sees, võtkem näiteks keskkonnaministeeriumi lõhestunud roll loodusväärtuste kaitsja ja samas riigi kinnisvara maakleri ja maavarade kaevandamise eestkostjana.

Koostöömaastik   

Ametkondlik tegevus on Eestis üles ehitatud sammaste või püramiididena, mille vahel puuduvad sillad. Kuidas neid ehitada? Tegevuseesmärgid pahatihti vastanduvad üksteisele. Vaja on paremat koostööd ja mõistmist nii eri tasandite kui ka ametkondade vahel. Integreeritud lähenemine tähendab pidevat  koostoimimist. Sinilinnu edukaks püüdmiseks teiste püüdjate hulgas pole vajalik mitte niivõrd valdkondade eraldatud arendamine, kuivõrd ühine areng horisontaalse koostöö kaudu sektorite vahel. Mitmekesise tegevuse territoriaalse ja ruumilise horisontaalse koosmõju arvestamine tagab Euroopa ühispoliitikas uue kvaliteedi.

Kogu ruumiline tegevus – nii areng kui taandareng, nii koostöö kui konkurents – toimub maastikul, mille oleme saanud eelkäijatelt  ja kohustatud edasi andma järglastele paremana. Kultuurmaastiku kvaliteet on rahvuslik väärtus, kuigi ühena vähestest riikidest pole Eesti seda Euroopa maastikukonventsiooniga ühinemise läbi riiklikult tunnustanud.