Sisearhitektide preemiad – „Ruumipilt 2013”

Ruumipilt 2013. Eesti Sisearhitektide Liidu aastaraamat. Koostanud ja toimetanud Maris Kerge, keeletoimetaja Liina Schmidt. Tõlkinud A&A Lingua. Kujundanud Margus Tammik, Renee Altrovi portreefotod. Tallinna Raamatu­trükikoda, 2013. 162 lk.

Juba 37. korda tunnustas sisearhitektide liit tänavu Eesti sisearhitektuuri paremikku. Aastapreemiale kandideeris seekord suisa 54 tööd, millest žürii (esimees Tiina Mang, sisearhitekt Aulo Padar, sisearhitekt Katrin Kaevats, sisearhitekt Loreida Hein, kuraator Eve Arpo, arhitekt Ott Kadarik ning kunstiteadlane Piret Lindpere) valis välja 27 nominenti. Välja anti viis preemiat: kaks avaliku ruumi preemiat, üks preemia kodu interjöörile, üks preemia näitusekujundusele ning üks esemepreemia.

Avaliku ruumi kategoorias pärjati kaks tööd: Riigimetsa Majandamise Keskuse büroohoone Tallinnas, autor arhitektuuribüroo Studio 3 ehk Reet Põime, Liisa Põime, Anu Põime, Andres Põime, Kristi Prinzmann, Lauri Kalm, Lauri Vaimel, ja Viljandi riigigümnaasium, mille autorid on Pille Lausmäe, Kerli Lepp ja Kristina Roots ehk sisearhitektibüroo Pille Lausmäe SAB, hoone arhitektid on Salto AB arhitektid.

Parima kodu aastapreemia vääriliseks tunnistati ÖÖ-ÖÖ Arhitektide projekteeritud „väljast ümar, seest kandiline” rannamaja Laulasmaal, sisearhitektuuri autor on Kätlin Ölluk ning kaasautorid Aet Kiivet ja Katy Seppel.

Parimaks näitusekujunduseks arvati „Kaamos. Eesti mood täna”, mille autor on Hannes Praks. Eseme kategoorias sai auhinna „mahajäetud” taaskasutatud puidust mööbel „Derelict”, mille autorid on Tõnis Kalve ja Ahti Grünberg. Aastapreemia auhinnafond oli 6400 eurot, mis jaotati võrdselt viie aastapreemia laureaadi vahel. Sirp tegi sel puhul preemiajuttu värskete laureaatide Kätlin Ölluki ja Hannes Praksiga.

Mis on sisearhitektuur? Ilmselt midagi arhitektuuri ja disaini vahepealset, aga mis siis ikkagi täpsemalt?

Kätlin Ölluk: Sisearhitektuur on ruumi organiseerimine vastavalt funktsioonile ning esteetilisele lähteülesandele. Ma arvan, et hea ruumiarhitektuur loob fooni kõigele ülejäänule, nii õige õhustiku tekkele kui soovitud stilistika rakendamisele.

Hannes Praks: Üks sisearhitektuuri põhiküsimusi on selle suhe arhitektuuriga. Sisearhitektuuri eriala kipub saatma mingi veider kompleks, mis paigutab nii-öelda toitumisahelas kõik sisustusega seonduva mahulisest arhitektuurist justkui allapoole. Nii kipub sisearhitekt kiikama arhitekti nagu hiir öökulli.

Minu eesmärk on sellest alaväärsusest hoiduda ning vajadusel seeduda sujuvalt, teadvustades oma kohta ökosüsteemis. Kuna ollakse inimesele väga lähedal, pakub eriala nagunii kvaliteeti, mida muud tehiskeskkonna loomisega seotud distsipliinid üha enam fragmenteeruvas maailmas ei suuda. Ja on ka selge, et ruumikasutaja seisukohast vaid seestpoolt välja arenedes on parimal juhul tulemuseks Mustamäe rõdukunst ja halvimal juhul ebardliku vormiga kaubanduskeskused. Meenub vaid üks näide, kus täielikult seestpoolt välja arenenud programm on oma välises lihtsuses avalikku ruumi vääristanud – harilik rehielamu. Selle lihtne viilkatusega vorm on maastiku osa nagu kaasik või kuusik.

Funktsionaalse sujuvuse kõrval huvitab mind sisearhitektuuris poeesia võimalikkus. Küsimus pole vaid pelgalt kujunduskontseptsiooni tervikuks siduvas narratiivis, vaid selles, et jutustus puudutaks, annaks parimal juhul impulsi sisekaemuseks või juhiks tähelepanu autori meelest olulistele asjadele.

Mida arvavad „kodust” erinevad tellijad, kellele on tulnud kodu teha? Milline võiks olla tulevikukodu nii Eestis kui ka laiemalt?

Ölluk: Ilmselt mõistetakse kodu siiski kui enda positsioneerimiste, oma maailma raamistamist või kaardistamist, alates asukoha valikust kuni erinevate vajadusteni välja … Kes tahab kodus rahu leida, kes sõpru võõrustada. Otsuseid tehakse nii toimivast peremudelist lähtuvalt kui ka egoistlikust vaatenurgast. Tulevikukodu on arvatavasti järjest automatiseeritum, kuid mingites aspektides väga traditsiooniline, võib-olla isegi nostalgiline.

Näitusepreemia tuli „Kaamose” kujunduse eest. Milline oli vastukaja Tallinnas ja milline Londonis? Kuidas „Kaamos” kui „jutustus müstilisest, metsastunud põhjamaast” eri paigus vastu võeti?

Praks: Londonis ja Tallinnas olid näitusel nii erinevad tellijad kui ka eesmärgid: Tallinnas oli üleval n-ö originaal-„Kaamos” ehk kuraator Tanel Veenre autorivalik kaamosliku kontseptsiooniga haakuvatest silmapaistvatest siinsetest töödest. Londonis oli üleval vaid osa Tallinna näitusest ning väljapaneku põhifookuses Eesti Disainikeskuse valitud nelja õitsva disaineri tutvustus. Algselt soovis disainikeskus viia Londonisse Tallinna „kännuse” üldkontseptsiooni, kuna aga valitud ruum osutus Tallinna näitusepinnaga võrreldes sootuks teistsuguseks, lahendasin kogu väljapaneku uuesti ja pisut teistsuguse rõhuasetusega.

Algne aines, millest kujunduses lähtusin, oli tõepoolest sama – metsistunud ja müstiline põhjamaa. Tallinna näitust kujundades otsisin pikalt pidepunkti ning leidsin selle viimasel hetkel ühest Soomaa serva turbarabast, kust välja juuritud mitmesaja-aastastes kändudes oli energiat ja müstikat, mis toetasid näituse mõtet. Kui mõistsin, et kännud ei toimi Londoni galerii madala lae tõttu, lähenesin teemale kontseptuaalselt, kasutasin ürgseid meediume nagu tõrvalõhn ja kääksuv heli. Esimese kõrvalproduktiks oli paarikümnemeetrine tõrvagrafiti ja teist tekitas iselaadne leiutispill, mis keerles närviajava järjekindlusega lae all. Vastavalt veendumusele, et Soomaal on eriline aura, valisin Londoni väljapaneku mööblivalmistajaks Soomaa servas lääpa vajunud kuuris tegutseva külapuusepa. Kõik kokku koos moedisainiga tekitas sünergia, mis toimis sedavõrd hästi, et Eestile tuli teist aastat järjest parima väljapaneku auhind.

Londoni ja Tallinna tunnustuse tõttu on mul tekkinud tunne, et meie kultuuriruumis on teravalt õhus küsimus: kas Mikiga või Mikita? Üheksakümnendatel oli Miki-Hiire loonud kultuuriruumi ülimaks tunnistamine arusaadav, kuna Potsataja oli ära kukkunud ja Kullaketraja tundus teema asendajana kuidagi kitš ja ebalev. Nüüd, paar dekaadi hiljem, on meie teadvus kogunud enesekindlust ning tekkimas on julgus suunata pilk sügavamale – sinna, kust tuleme.

Teiseks, üha kõrgematel temperatuuridel podisev globaliseerumis­katel on tekitanud algupärase ja eristuva üleilmse defitsiidi. Nii ei jäägi muud üle, kui nõustuda sellega, mida väidab Mikita: originaalne perifeersus on võimalus. Minu puhul on kinnitanud seda ka Londoni edu.

Millist järgmist tellimust sooviksid oma töölauale? Milline tellija, kontekst või ülesanne köidaks?

Ölluk: Olen oma praeguses töös rohkem arendustegevusele keskendunud. Mind huvitavad tehnilised sõlmed ja lahendused, millega saavutada puhtamat visuaalset üldmuljet. Veel huvitavad  n-ö päris materjalid kivi, puit, metall, betoon jne, kuidas neid käsitleda, millises kontekstis tulevad välja konkreetse materjali parimad omadused.

Praks: Sisemise arengu tarbeks on hea teha aeg-ajalt mis tahes tööd, kas või kebabiputka kujundust – vaid kõrgilt kabeleid kujundades on oht reaalsest elust võõranduda. Usalduslik suhe tellijaga on oluline, olenemata kujundatava objekti mahust. Kebabivunts peab laskma projekteerijal enda vastu ausaks jääda, nii on lõpptulemus parim. Muidugi peab ka projekteerija tegema piisavalt eeltööd, et enesekindlalt mõista säriseva lihakeha keerlemise olemust. Mind ennast huvitavad objektid, kus peale funktsionaalse vajaduse rahuldamise on märkimisväärne roll ka lüürikal.

Meil kõigil on juba lapsepõlvest peale soov kippuda sinna, kuhu ei tohi. Kuhu kipute teie?

Ölluk: Liigne enesekriitika on see, kuhu ei tohiks kippuda. Muus osas on piiride katsetamine minu arvates väga positiivne tegevus.

Praks: Mind tõukavad keelatud alale kaks asja. Esimene pärineb lastetoast. Lapseeas nõuti mult väga tungivalt koristamist, riiete rittaladumist ja elutoa põrandavaiba narmaste perfektse joone hoidmist. Küll oli hea saada täiskasvanuks ja visata sokid ning särk, kuhu juhtub, ajada terve tuba sassi ja nõusid mitte pesta. See vastandumisest tõukuv suhtumine on kandunud ka loomingusse – mind ei huvita laitmatult korras ruumid. Õigemini, alateadlikult ma suisa pelgan neid. Kui seinavärvis on maalilisi nüansse nagu pesemata taldrikul ja narmad on orgaanilises rütmis harali, on minu meelest tegu hea lahendusega.

Teine tõukur on uudishimu. Reisidel olen korduvalt keelebarjääri teeseldes tikkunud keelusiltidega varustatud ruumidesse ja suisa privaatsfääri kuuluvatesse esikutesse, et näha, kuidas suhtumine ja aeg on ruumi kujundanud. Mul mõlgub meeles uut tüüpi murdvarguse liik: tungida mõnda Mustamäe korterisse, et teha elutoa seinavaibast ja vannitoa kahlist kiire krokii, ja lahkuda hiirvaikselt, sõrmejälgi jätmata.

Mida peate sisearhitektuuris mõttetuks ressursi raiskamiseks? Mis on ekstravagantsus?

Ölluk: Ressursi raiskamine oleks tuimalt kliendi eest mõtlemine. Koostööd tellijaga pean hea tulemuse kõige olulisemaks aluseks. Kui pole dialoogi ega mõlemapoolseid ambitsioone, siis pole ka mõtet tööd teha. Ekstravagantsus on ehk võib-olla teadlik edevus, mis jääb maitsekaks siis, kui ta on ohjatud.

Praks: Avalikus ruumi puhul on ressursi raiskamine interjöör, mille on loonud ambitsioon olla midagi erakordset, kuid kus ideepuudusel või projekteerija küündimatuse tõttu seda erilisust siiski pole. See on muide väga levinud žanr. Täiesti eraldi seisab sellest aga kodukaunistamine saloon’i-uste või dooria sammastega. Kui need elemendid tagavad pere liikmetele õnnetunde, on minu arvates valik õigustatud. See on ka põhjus, miks ma kodukujundustesse ei sekku.
Ekstravagantsus on julgus. See ei tähenda ainult ülepakutust, vaid ka valikut teinekord mitte midagi öelda.

Millest ei tohi loomingus loobuda?

Ölluk: Kirglikust suhtumisest lõpp­eesmärki.

Praks: Eetilistest tõekspidamistest. Mul pole sisearhitektuuri-loominguks motivatsiooni, kui minu valikuid peaksid suunama või piirama „protsendi-kompensatsioonid” kataloogikaupade maaletoojatelt või kui mind sunnitaks projekteerima Gazpromi kontorit. Pean saama olla vaba.