Skoone umbrohu-park

Viimase dekaadi jooksul on keskkonnateadlikkuse tõus toonud kaasa suured muutused hoonete ja ka laiemalt kogu keskkonna kujundamises. Arhitektide töö on muutunud nii komplitseerituks kui ei kunagi varem: keskkonna kujundamise juures tuleb üha rohkem tähelepanu pöörata energiasäästu, energiatõhususe ja muudele keskkonna aspektidele. Paljude projektide juures peavad arhitektid ümber mõtestama kogu oma tööprotsessi sisu ning järjestuse. Varasem, vaid „konstruktsiooni kogemusele” tuginev projekteerimistava on  asendunud täpsema info ja keskkonna analüüsiga. Hoone kujundamise protsessis osalevad peale tavapäraste tehniliste- ja konstruktiivsete osade inseneride ka energia- ning keskkonnaeksperdid.        

Modernistlik arhitektuuri idee on asendumas n-ö termodünaamilise käsitlusega. Termodünaamika omakorda viitab tektoonikakeskse õppe nihkele hoone biotehnika suunas. Palju on räägitud passiivmajadest või nn elavatest majadest, hoonetest, mis on keskkonnaga pidevas energiavahetuses.  Vana hea arhitekti-jumala hääl hakkab alla jääma kõikvõimalike spetsialistide, normide ja seaduste pulbitsevale massile. Vanast rekonstrueeritav uus, keskkonnasäästlik, iseenda väljaheiteid tarbiv maja võib osutuda hi-tech meigi alla maskeerunud drag queeniks.1 Kestlikkuse ja loodushoiu mõiste lihtsustamine, pseudotehnilised probleemid ja normeerimine on muutnud energiatõhususe teema igavaks arhitektidele, kuid kasumlikuks suurtele konsultatsioonifirmadele  ja poliitikutele.   

Pigem mitte teha   

Milline võiks olla arhitektide ellujäämistaktika pealetulvavas tehno-öko-ratsionalismis? Mis juhtub arhitektuuriga, kui see vastab energiatõhususele?  Milline on kestlikkuse esteetika? Tänaseni pole Eestis märgata vastavateemalist diskusiooni.   

Paar aastat tagasi ühel keskkonnateemalisel seminaril kuuldud mõte – pigem mitte teha! – jäi kummitama mind pikaks ajaks. Herman Melville’i Bartleby fraas „I would prefer not to” kirjeldab kõige paremini kestlikkuse esteetikat ja seab üleüldse kahtluse alla tegutsemise vajaduse.2 Romantismiaegsed ideed – võib olla küll, kuid eelistades „mitte teha” oleksime ehk pääsenud Viru väljaku täisehitamisest, rajatavast Järvevana tee hõlmamatust transpordisõlmest või siis kunstiakadeemia vana maja kiirest lammutamisest. On tekkinud vajadus lihtsate lahenduste ning veelgi enam – vajadus mittetegemise järele. Sellele võib järgneda arhitektuuri enesetapp, kuid võib ka mitte.       

1996. aastal kavandasid prantsuse arhitektid Anne Lacaton ja Jean-Philippe Vassal Place Léon Aucoc’ väljaku Bordeaux’sse. Nende töö oli üks projekt Bordeaux’ linnavalitsuse avalike väljakute parandamise programmis. Väljaku ümber on tagasihoidlikud, kuid läbimõeldud fassaadidega majad – keskklassi arhitektuuri hea näide. Arhitektide loodud puudega ääristatud kolmnurkne väljak pinkide ja pétanque’i mängivate vanameestega näeb aga välja nagu tavaline külaplats Prantsusmaal. Esimesel tutvumisel väljakuga tundus arhitektidele, et koht  on niigi autentne ja liigse keerulisuseta ilus. Väljakul oli kõik ilmselgelt paigas, vajalik ja õige ning inimesed tundsid end siin koduselt. Harmoonia ja rahulik atmosfäär olid kujunenud paljude aastate jooksul.       

„Küsisime endalt, milline võiks olla projekt, millega väljakut parandada? Mis on antud juhul „parandamine”? Kas peaks välja vahetama sillutise või paigaldama uudse disainiga pingid? Või vahetama tänavavalgustid moekamate vastu? Miski ei tundunud väljaku muutmiseks piisavalt argumenteeritud.” 3 Parandamisel ei olnud selles kohas mõtet – väljak oli juba niigi valmis.  Lacaton ja Vassal eelistasid mitte midagi ette võtta, välja arvatud mõned lihtsad ja kiired heakorratööd: kruusa vahetamine, väljaku puhastamine, puude kärpimine ja osaliselt ka liikluse ümbersuunamine. Muutused maastikus olid minimaalsed ja kohalikud elanikud olid rahul ning õnnelikud oma uue vana väljaku üle.     

Umbrohupark Skoone       

Milline on Tallinna avaliku ruumi, kitsamalt haljasalade visioon? Kuidas hoitakse ja arendatakse parke? Kas on vaja jõhkralt üle sõita vanast väljakujunenud ja hästi toimivast rohealast?       

Liigne agarus võib hävitada aastakümnetega kujunenud ja hästi toimiva keskkonna. Nii on juhtunud paljude haljasaladega: Tornide väljakule on tekkinud formaalsed lekaalijooned munakivisillutise ja mururibade näol, Restori ridamajast linnamüüri ääres rääkimata; Harju tänaval käib küll palju inimesi, kuid haljastuse  lahendus ei moodusta kontekstiga ühtset tervikut; Kaarli puiestee pärnad hääbuvad järkjärgult, kuid järjepidevalt; Tammsaare pargi liigirikkusest on lühikese ajaga kadunud paradiisiõunapuu, kääbus-mägimänd ja hõlmikpuu, pole enam ka haki- ja varesepesasid. Siiski on meil veel Skoone! Skoone bastion on metsikuks unustatud oaas Tallinna kesklinnas. Skoone on perifeeria, tõeline stalkeri unistus, vanalinna karvane kasvaja. Tänane Skoone  pargi kasutaja on mõni üksik rulapoiss, lapsekäruga uitav ema või spontaanset piknikku pidavad tudengid. Haljasala on alakasutuses, eriti võrreldes Tammsaare pargi või Kadrioruga. Skoone bastioni mahajäetus on loonud isetekkelise haljastuse. Haljastuse koosluse moodustavad elujõulised, Eesti pärismaiste ja võõrumbrohtude liigid: kõrve- ja raudnõges, naat, valge hanemalts, väikeseõieline lemmalts,  niitjas mailane, harilik raudrohi, palderjan, vereurmarohi, kibe tulikas, ahtalehine põdrakanep, võilill, sinerõigas jne. Lisaks võimas puurinne ja vahtravõsa. Maastiku entroopia avaldub vohavas umbrohukoosluse mustris ja treppide-kõnniteede lõpetamatuses: siin on trepid, mis suunduvad justkui taevasse, ja jalgteed viivad ei kuhugi. Absurdiõhkkonda lisab NO99 Põhuteater. 

Seni on umbrohu kui haljastusmaterjaliga tegeletud põhiliselt Hollandi ja PõhjaAmeerika maastikuarhitektuuri ringkondades ning ülikoolides. Kuid kuskil pole kavandatud midagi vaid tõelistest maltsadest, olemas on vaid isetekkelised aiad suurlinnade hoovides ning õppeotstarbelised umbrohupeenrad teadusparkides. Teistest kaugel ees on „puukooli mees” Piet Oulof. Tema loodud on näiteks High  Line Park New Yorgis. Hetkel projekteerib Oulof haljastust Peter Zumthori Serpentine Gallery 2011. aasta paviljonile.       

Skoonel on kohapotentsiaal ja sinna saaks kavandada midagi enamat, mitte piirduda vaid riigihanke tasalülitusega. Olemas on teedevõrk ja valgustuspostid, lisada tuleb pingid-prügikastid. Miks mitte jätta alles Põhuteatriga seotud kiiged ja inim-male. Umbrohumaastikku tuleb täiendada asjakohaste liikidega: see on  ajas muutuv, samas vähenõudlik ja elav aed. Haljastuses kasutatavad taimed peavad olema kenad vaadata, samas hooldusvabad. Naati on tuntud iluaianduses juba sajandeid tagasi. Kui taimed meelitavad endi juurde putukaid, liblikaid ja linde, siis saame tõeliselt ideaalse koosluse. Ainuüksi kõrvenõgesest toitub 50 liblikaliiki.⁴     

Reservaadi reeglid bastionil – minimaalne taimestiku hooldus ja ei mingit niitmist – võimaldavad jälgida taimede muutumist aastaaegade  tsüklis. Talvel turritavad surnud taimeskeletid on sama olulised kui suvised õied. Taime struktuur ja vorm on tähtsamadki kui värv.⁵ Tärkamine, õitsemine, viljumine ja lõpuks suremine ning kõdunemine on ühe mõtte erinevad tahud.   

Tallinnas on väheste vahenditega võimalik saavutada võimas ja ka maailma kontekstis ainulaadne tulemus – Skoone umbrohupark.

1 Josep Lluis Mateo (toim), „Natural Metaphor. An Anthology of Esseys on Architecture and Nature. – Architectural Papers 3” Actar, Barcelona 2007.

2 Herman Melville, Bartleby the Scrivener. A Story of Wall Street Simon & Schuster, New York 1997.

3 Lacaton & Vassal Architectes, www.lacatonvassal.com

4 Toivo Niiberg, ja Enn Lauringson, Umbrohud tüliks ja tuluks Maalehe Raamat Tallinn 2007. 

5 .Private Garden Piet Oudolf, www.oudolf.com