Soome arhitektuuri tõhus eksport

Autor: Pille Epner

Allikas: Sirp

Näitus „Soome arhitektuur 08/09” Rotermanni soolalaos kuni 19. XII.

Veel nädala jagu kestab arhitektuurimuuseumis ülevaatenäitus Soome nüüdisarhitektuuri paremikust. Samast sarjast on Tallinnas varem eksponeeritud Soome arhitektuuri aastatest 2002/2003 ja 2006/2007. Kaheaastase intervalliga näitus on tõhus skeem, millega kindlustada ääremaal asuva Soome ehituskunsti pidev teadvustamine Euroopa arhitektuuriringkondades ja kaugemalgi – iga kahe aasta tagant saadetakse rahvusvahelisse ringlusse värskeima kohaliku kvaliteetarhitektuuri ingliskeelne väljapanek. Suurema leviku huvides valmistatakse näitus ette kahes eksemplaris. Väljapanekuga kaasneb ingliskeelne kataloog, mis annab peale esitatud objektide rohkesti lisainfot Soome arhitektuuris toimuva kohta. Näitusega kaasnevate seminaride ja nende kaudu tekkivate isiklike kontaktidega aitab projekt kaasa Soome kvaliteetarhitektuuri ekspordile.

Arhitektuuriekspordi tähtsust teadvustatakse järjest selgemini ka Eestis – efektiivsuse poolest võime Soome näituseprojekti mitmes aspektis eeskujuks võtta. Siinkohal tuleb rõhutada erialainstitutsioonide koostöö olulisust kvaliteetse tulemuse saavutamisel. Soome näituseprojekti korraldavad koostöös Soome Arhitektuurimuuseum (FMA), Soome Arhitektide Liit (SAFA) ja Alvar Aalto Akadeemia. Iga institutsioon määrab korraldustiimi  ja žüriisse oma liikmed, näituse paneb kokku muuseum. Et tagada värske pilk, on žürii iga kord uus, näituse ja kataloogi formaat aga sama.       

Kolmest arhitektist koosnev žürii valib kahe eelmise aasta jooksul valminud (planeeringute puhul kinnitatud) objektide hulgast välja umbes 25 paremat – paras arv ühe näitusekülastusega haaramiseks. Esitatud objekte oli sel korral poole rohkem, mis näitab, et enamik projekte jõuti teostada majandusbuumi  järellainetuses. Üldine arhitektuuripilt on veel uljalt tulevikku vaatav ning säästvalt ja keskkondlikult mõtlevate lahenduste osakaal väike. Varasemast laiapõhjalisem on tüpoloogiline valik, ulatudes elektrialajaama arhitektuurist terve linnaosa planeeringuni. Põhiosa kuulub traditsiooniliselt elamuehitusele ja avaliku funktsiooniga hoonetele. Soome eripäraks on suured elamuarendused ja massiivsed bürookompleksid. Tavapärasest vähem on haridusasutusi ning hoopis puudu pühakojad, mida Soome arhitektuuri puhul alati huviga oodatakse.       

Näituse väljapaistvamaid objekte on Kotka linna uus sümbolehitis, mitut muuseumi koondav Merekeskus Lahdelma ja Mahlamäki arhitektuuribüroolt. Kesklinnast tulevasesse kultuurisadamasse juhatav võimas, samas energiasäästlik hoone on kui füüsilisse vormi tardunud merelaine, muljet tugevdab fassaad, mis on disainitud eesmärgiga peegeldada ümbritsevat veevälja. Laugjalt tõusev katus,  mis saab alguse maapinnalt, moodustab aga areeni vabaõhuüritustele. Vastupidine on ruumisituatsioon Helsingi ühes vanemas linnajaos. Tuntud valgusemeister Juha Leiviskä ja Jari Heikkineni on paigutanud ettevaatlikult, aga elegantselt uue Rootsi Sotsiaalteaduste hooneosa XIX sajandist pärit tiheda hoonestuse vahele. Ruumid jaotuvad ümber kitsa sisehoovi, misläbi tekivad mitmes suunas läbipaistvad vaated ning valgus pääseb  ruumidesse.     

Elamuehitus Soomes on valdkond, kus ei kiputa eksperimenteerima ei tüpoloogiaga  ega arhitektuuriga: suhtumine elamusse on alalhoidlik, oluline on ajatu kvaliteet ja kontekstitundlikkus. Nii leiab näituselt vähem selliseid elamuid, mis säraksid ajakirjades, ja rohkem neid, kus oleks mõnus ise elada. Ühenäoliste uuselamukvartalite asemel näib aga tähelepanu olevat suundunud kesklinna tihendamisele. Mitmed elamuarendused on suunatud olemasoleva linnastruktuuri auke täitma. Põnevaim on Oscari kvartal Helsingis (Tuomo Siitonen Arkkitehtit), sealse piirkonna tüüpilise 1920ndate ja 1930ndate perimetraalse hoonestuse edasiarendus. Järsult langevad kaldkatused annavad kvartalile tugeva iseloomu, rohkelt valgust sisehoovi ja inimsõbralikud proportsioonid.     

Soome teada-tuntud puitarhitektuuri kvaliteeti kinnitab mitu uut elamuarendust. Tüpoloogialt huvitavad on Vuosaari ridaelamud (Kirsi Korhonen ja Mika Penttinen Arkkitehtit), kus seonduvad linnamaja ja maakodu omadused: tänava poolt on hooned kolmekorruselised,  tumeda laudise ning erkpunaste uste ja rõdudega, aia poolt kahekorruselised, suurte klaasitud verandadega. Valgusküllastes avarates interjöörides leiab palju heledat puitu. Ehtsoomeliku lisandusena on igal majaosal aiariba lõpus oma saun või ehk siis ridasaun. Saun on tõepoolest olemas igas Soome suvilas ja luksusvillas, urbanistlikus kortermajas ning tänapäeva bürookompleksis. Ka näituse kuulsaim objekt on saun. Noorte Avanto  Arhitektide Kyky saun võitis 2009. aastal Soome olulisima disainivõistluse „Habitare” ning oli esindatud ka Põhjamaade paviljonis äsja lõppenud Veneetsia biennaalil. Massiivsetest kandilistest palkidest kergesti kokku pandav ja lahti võetav, nii sise- kui välisruumis kasutatav ehitis kujutab endast astmeliselt avanevate rituaalsete ruumide kogumit – geniaalne oma lihtsuses, puhtas ja elegantses vormis. Helsingi sajandi suurim arenduspiirkond on  sadamaala. 2008. aastal avati Helsingi idapoolel uus Vuosaari sadam, millega kaasnes kesklinna sadamate ulatuslik ümberplaneerimine elamu- ja bürooaladeks. Eksponeeritud detailplaneeringul pannakse rõhku mitmekülgsele avalikule ruumile, kuid kas see ka toimima hakkab ega jää üksnes kõledaks büroomaastikuks, selgub tulevikus. Paar uut kontorihoonet Tuomo Siitoneni ja Pekka Helini arhitektuuribüroolt, asetuvad juba orgaaniliselt endisesse  punatelliselisse tööstusmaastikku. Väljapaneku pärliks on tilluke rannavilla Mecklin (Huttunen-Lipasti-Pakkanen Arkkitehtit) Lõuna-Soomes. Plekk-katusega puidust suvemaja ideaalselt kompaktsest vormist kiirgab meditatiivset rahu ja selgust. Hoone vee poole venituv vorm moodustab suure varjatud terrassi, mille keskel on kaane all peidus väike lõkkeplats. Idee vormumise lugu kõlab traditsiooniliselt soomeliku ellusuhtumise musternäitena: arhitektid veetsid enne pikalt  koha peal aega, mõtlesid ning käisid palju kalal ja saunas.     

Kahe aasta põhjal on ühe maa arhitektuuri suundumuste, stiilide ja suhtumiste kohta raske üldistavat järeldust teha. Eraldi küsimus on see, kuivõrd kajastavad esindusnäitused reaalset situatsiooni. Laiem taust kajastub näituse kataloogi teemaartiklites, kust arhitektide üksteisele õlalepatsutamiste kõrval leiab ka põhjalikumat analüüsi ja kriitikat. Sarnasest kultuuriruumist hoolimata on suundumused Eesti ja Soome arhitektuuris erinevad. Vana hea modernismitraditsioon  on Soomes endiselt elujõuline, see on rahvusvaheliselt müügiedukas brand. Endiselt iseloomustavad Soome ehituskunsti puhtad vormid, konteksti- ja materjalitundlikkus, detailidesse ulatuv kõrge ehituskvaliteet, vaoshoitus ja väljapeetus. Tänu noorte arhitektide valikusse pääsemisele näeb aga ka Soome arhitektuuri mängulisemat ja eksperimenteerivat poolt – isegi värvi (legoklotsi värvides lasteaed Espoos Auer & Sandos Arhitektidelt)!  Üllatav on aga, et nii põhjalikul rahvusvahelisel promoprojektil puudub oma koduleht Internetis. Sellest oleks kasu nii võimalikele tellijatele kui Soomet külastavatele arhitektuurituristidele, arhitektidest endast rääkimata.