Staararhitekt – kas ei kõla hästi?

Intervjuu viie noore eestlasega, kes on töötanud maailma nimekate arhitektide juures

„Ühisväli” („Common Ground”) on tänavuse Veneetsia arhitektuuribiennaali katusteema, millega suurnäituse kuraator David Chipperfield võtab kokku kogu arhitektuurivaldkonna teemaspektri. Suunamine siseringi koostööle ja avatusele on kantud nn staararhitektuuri kriitikast. Teen siinkohal katse uurida seda isikukeskse arhitektuuri fenomeni viie eesti noore kaudu, kes on (olnud) seotud nn staararhitektide büroodega. Küsimustele vastavad Carl-Dag Lige, kes töötas Kopenhaagenis arhitektuuribüroos BIG, Kadri Kaldam, kes tegutseb Inglismaal büroos Foster + Partners, Kadri Kerge, kes on Ameerikas Hani Rashidi büroos Asymptote Architecture, Kärt Kukkur, kes töötas Roomas büroos Massimiliano Fuksas Architetto ning Siim Tuksam, kes praktiseeris Pariisis Frank Gehryle kuuluvas firmas Gehry Technologies.

Kuidas te oma erialavalikul arhitektuuri(teema)ni jõudsite?

Carl-Dag Lige: Esmane huvi on seotud 21. kooli ja sealse kunstiajalooõpetaja Tiina Meeriga, kes oli mõnda aega ka minu klassijuhataja. Tema tundides oli arhitektuuril oluline koht. EKA kunstiteaduse õpingute ajal tekkis huvi XX sajandi ja nüüdisarhitektuuri vastu.

Kadri Kaldam: Ema eeskujul: olin näinud lapsest peale teda arhitektina töötamas. Huvi tekitas loomingulisuse ja reaalsuse kombinatsioon.

Kadri Kerge: Kui lapsepõlvele tagasi mõtlen, on seal olemas kõik etapid; arenesin ja avardusin järk-järgult, kuni astusin Eesti kunstiakadeemia arhitektuuri erialale. Kõik tegurid olid seotud: suur huvi kunsti, joonistamise, maalimise vastu. Valge ruum, kus ma üles kasvasin, ja piiramatu avarus – loodus minu ümber. Sport kasvatas distsipliini ning iseloomu.

Kärt Kukkur: Pärast keskkooli oli sisearhitektuuri õppima minek kuidagi väga loomulik jätk. Ei tekkinud küsimustki, et võiks minna kuhugi mujale kui kunstiakadeemiasse.

Siim Tuksam: Ausalt öeldes polnud mul õrna aimugi, mis asi see arhitektuur on, kui ma selle eriala valisin. Teadsin ainult, et mu tugevaimad küljed on ruumiline mõtlemine ja geomeetria, seega tundus arhitektuur ainuke loogiline valik.

Kuidas olete nüüd, mil juba oma alal pisut aega tegutsenud, valikuga rahul?

K. Kaldam: Olen rahul, enamasti ikka kohe väga rahul. Vahel, kui hing täis saab, siis mõtlen, et miks. Miks oli vaja arhitektuurieriala valida?! See töö võib olla väga tänamatu. Arvan, et vähesed mõistavad, kui palju pingutust, aega ja tööd ühele projektile kulub. See mõistmatus peegeldub ka arhitektide palgas ja lõpuks oleme lihtsalt oma eriala fanaatikud ning teeme suure osa tööst pühendumusest.

S. T.: Kunstiakadeemias õppides sain üsna kiiresti aru, et tegu oli õige valikuga, ja see veendumus on ainult süvenenud. Arhitektuuri mõiste on ajapikku muutunud. Kui algul oli eesmärk luua ühiskonna hüvanguks, siis mida aeg edasi, seda rohkem muutuvad ideed distsipliini-siseseks ja aina vähem saab mu ema aru, millega ma tegelen. Aga eks see ole vist nii igasuguse erialase süvenemisega.

Kus te olete õppinud, kas plaanite õpinguid jätkata?

C.-D. L.: Keskkooli viimase klassi lõpetasin Tallinna 32. keskkoolis Mustamäel. Pärast seda astusin EKA kunstiteaduste instituuti. Lõpetamata on magistriõpingud Helsingi ülikooli kunstide uurimise instituudis esteetika erialal. Soovin selle tee lähiaastatel kindlasti lõpuni käia. Doktoriõpingutele esialgu ei mõtle.

K. Kaldam: Käisin neli aastat EKAs ja läksin siis aastaks vahetusüliõpilaseks Saksamaale Stuttgardi kunstiakadeemiasse (Staatliche Akademie der Bildenden Künste). Pärast aastat otsustasin sealse professori Tobias Walliseri juurde (endine UNStudio loovjuht) praktikale jääda. Mitmel põhjusel sattusin lõpuks Stuttgardi ülikooli arhitektuuriosakonda, kus kahe pingelise aasta järel omandasin kergkonstruktsioonide instituudi professori Werner Sobeki juures Saksa diplomeeritud inseneri kraadi.

K. Kerge: Alustasin õpinguid Eestis kunstiakadeemias. Pärast paari aastat läksin vahetusõpilaseks Viini rakenduskunsti ülikooli (Universität für Angewandte Kunst Wien), kuhu jäin ka ametlikult õppima. Edasi jätkasin aasta Los Angeleses Lõuna-Kalifornia arhitektuuri-instituudis (Southern California Institute of Arhitecture). Magistrikraadi omandasin eelmisel suvel Viinis. Olen praegu õppimisest küllastunud ja mind huvitab ainult praktika, reaalsed probleemid.

K. Kukkur: Omandasin Eesti kunstiakadeemias bakalaureuse- ja magistrikraadi, osaliselt jätkasin magistriõpinguid Roomas La Sapienza ülikoolis (Sapienza – Università di Roma).

S. T.: Alustasin Tallinna tehnikakõrgkoolis 2005. aastal. See koht polnud minu jaoks. Aasta hiljem astusin EKAsse ja kuigi ma olin seal vaid kaks aastat, tundub see väga pika ajana – silmapiir avardus tohutult. Viimased neli aastat olen olnud Viinis rakenduskunstiülikoolis, kus lõpetan järgmise aasta jaanuaris Greg Lynni stuudio. Eelmise sügissemestri veetsin Lõuna-Kalifornia arhitektuuri-instituudis, kus uurisime industriaalrobotite kasutamisvõimalusi arhitektuuris.

Milliste büroode/arhitektide juures olete töötanud, millised neist on teie arengule suurimat mõju avaldanud?

C.-D. L.: 2009.-2010. aastal olin kokku kuus kuud Kopenhaagenis Bjarke Ingelsi büroo BIG arhivaar ja raamatukoguhoidja. Seal töötamine avas mulle kui kunstiteadlasele arhitektitöö argise poole, millest arhitektuurist kirjutajatel pole enamasti aimu. Mida nägin? Meeletu töö, fanatism, ambitsioonikus – kokkuvõttes väga inspireeriv ja õpetlik kogemus.

K. Kaldam: Töötasin enne Saksamaale minekut kooli kõrvalt Eestis ühes väikeses büroos. Ehitusbuumi tõttu n-ö visati tudengid seal varakult sügavasse vette. Omandasin palju praktilisi teadmisi. Arvan, et suurema osa õppisin siiski Stuttgardis LAVA juures töötades. Seal sai selgeks, kuidas luua asju 3D-mudelis: mitte ei joonesta plaani, vaadet ja lõiget, vaid disainid ruumiliselt. Plaanid ja lõiked saad kätte 3D-mudelist. See mõjutas mind küll kõige rohkem.

K. Kerge: Töötasin Eestis pärast paari esimest kursust Tõnu Laigu juures ja seejärel büroos 3+1 Arhitektid. Mõlemad kogemused on eredalt meeles. Eelkõige õppisin ruumilist mõtlemist plaani ja kahedimensioonilise organiseerimise toel. Minu käekirja mõjutas aga enim kogemus Coop Himmelb(l)au arhitektuuribüroos; õppisin ka ülikoolis Wolf D. Prixi, Coop Himmelb(l)au karismaatilise peaarhitekti käe all. Himmelb(l)aus töötasin kõik oma koolivaheajad ja ka pärast kooli lõpetamist. Seal said tugevaks nii vormitaju kui kogu protsess. Nüüd Asymptote Architectures töötades saan asjadesse veelgi rohkem sekkuda. Kogemusi on rohkem ja ka vastutus on kasvanud.

K. Kukkur: Eestis olin Meelis Pressi arhitektuuribüroos, hiljem Roomas Massimiliano Fuksase juures. Suurimat mõju on kindlasti avaldanud Pressi büroo, kus tegime väga palju suuri avalikke objekte. Fuksase büroos ühe suve internina töötades õppisin enim people management’i – suhtlemist ja inimestega ümberkäimist.

Kuidas teil tekkis idee minna tööle kuulsasse välismaa büroosse? Mida pidite töökoha saamiseks tegema?

C.-D. L.: Jarmo Kauge tutvustas mulle 2006. aastal PLOTi ja BIGi loomingut. 2008. aasta sügis-talvel istusin üksi masenduses oma Helsingi korteris ning mõtlesin: mida ma tegelikult teha tahan? Kuna uurin arhitektuuri ja kirjutan sellest, siis tundus väga oluline saada aimu arhitektide „päris tööst” ning mitte rahulduda nende meediakuvandiga, mille kujundamisele nad loomulikult ise meeletult aega pühendavad. Otsustasin kandideerida praktikandiks arhitektuuribüroodesse OMA ja BIG arhivaari kohale. OMA ei tundnud mu vastu huvi, kuid BIGiga tekkis väga hea kontakt. Minu huvi tuli neile üllatusena (neil ei olnud sellele kohale konkurssi). Kandideerimiseks saatsin CV ja motivatsioonikirja. Kirjavahetus kestis paar nädalat, seejärel sain kutse tööle tulla. Kai-Uwe Bergmanniga, kes oli minu otsene ülemus, olen siiani aeg-ajalt kontaktis.

K. Kaldam: Kui ma Stuttgardis kooli ära lõpetasin, olnuks võimalus LAVA juurde tööle jääda, aga arvasin, et neli aastat selles linnas oli piisav ning on sobiv hetk edasi liikuda. Läksin pooleks aastaks tagasi koju, aga leidsin, et seal polnud mul piisavalt väljakutsuvat tööd. Võisin loota, et võidan arhitektuurikonkursse või minna lihtsalt kellegi juurde tööle. Aga miks ma siis neli aastat ära olin? Tekkis mõte vaadata mõne staararhitekti, suure nime poole. Saatsin portfoolio Euroopa tuntumatesse arhitektuuribüroodesse, teiste hulgas Zaha Hadidile, BIGile, Heatherwickile, Amanda Levete’ile ja teistele. Viimati nimetatutelt sain ka praktikakoha pakkumise ning kutse vestlusele.

Lõpuks lahenes asi suure juhuse tahtel. Läksin Saksamaale Stuttgarti oma ülikooli sõbrale külla. Ülikoolis hindamisel oli õppejõud, kes on Fosteris senior partner. Mul polnud temaga kunagi otsest kokkupuudet olnud, teadsin teda nägupidi. Mõtlesin küll, kas julgen, aga astusin professorile ligi ja küsisin, kas oleks võimalik tööd saada. Portfoolio oli kaasas, istusime maha ja vestlesime. Paari päeva pärast oli koht olemas. Nüüd, kus olen mõnda aega Fosteri juures olnud, tean, et töölesaamine käibki enamjaolt tutvuste kaudu.

K. Kerge: Tavaliselt on uude töökohta minek seotud isikliku tutvusega. Asymptote’i peale hakkasin mõtlema tänu tutvusele Hani Rashidiga. Tund pärast diplomitöö esitlust saatsin oma portfoolio, et tööle kandideerida. New Yorki sõitsin siiski alles nelja kuu pärast, kuna töötasin terve suve veel Coop Himmelb(l)aus. Mul oli suur huvi edasi liikuda. Tundsin, et olin liiga kauaks Viini jäänud. New York tundus väljakutsetest kõige parem.

K. Kukkur: Pärast õpinguid Roomas tahtsin sinna tagasi minna. Hakkasin Rooma arhitektuuribüroosid guugeldama ja oma CVd/portfooliot laiali saatma. Fuksase büroo kodulehel oli kirjas, et interneti kaudu saadetud CVsid nad vastu ei võta. Siiski tuli paari päeva pärast vastus, et mind oodatakse.

Milline oli/on teie töö sisu ja millised ülesanded suures büroos? Kuidas iseennast hindate, millised on teie parimad küljed ja oskused, millega n-ö läbi lööte?

C.-D. L.: Olin BIGis, nagu ka enamik sealseid arhitekte, praktikandi staatuses, kuid töötegemise ja sisesuhtluse mõttes polnud vahet – kõiki koheldi võrdväärselt. Lihtsalt tööülesanded ja vastutus oli erinev (sellest tulenevalt loomulikult ka palk). Minu tööülesanneteks olid raamatukogu korrastamine ja täiendamine, maketikogu süstematiseerimine ja haldamine. BIGis tehakse meeletult palju makette; teiste hulgas päästsin hävingust Bjarke arhitektuurikooli lõputöö ja ka PLOTi varaste tööde makette, mille väärtus on praeguseks kosmiliselt tõusnud. Samuti oli minu vastutusel materjalinäidiste kogu haldamine ning töö lõpukuudel ka näituste korraldamise abitegevus (makettide transport, näituste ülespanek jm). Lisaks korrastasin BIGi digitaalset arhiivi. Enda tugevateks külgedeks pean süstemaatilisust, ent ka huvi detailide vastu. Mulle meeldib protsessi paremini ja efektiivsemalt toimima panna. Mu huvide fookus võib küll tihti vahelduda. Erialase tausta tõttu on mu keelekasutus soravam ja mitmekülgsem kui enamikul arhitektidel. Sellest oli kasu ka BIGis, kus tuli aeg-ajalt toetada pressitiimi ning arhitektuurivõistluste meeskondi tekstide koostamisel.

K. Kaldam: Fosteri kontor on suur. Ainuüksi Londonis on umbes tuhat töötajat. Mul oli õnne, sattusin väiksesse tiimi, kus igaüks peab kõigega hakkama saama: joonised, maketid, presentatsioonid, visuaalid jne. Olen algusest peale – poolteist aastat – töötanud ühe ja sama projekti, Jeruusalemma heebrea ülikooli aju-uuringute instituudi kallal. Mul vedas, et ühinesin projektiga selle algstaadiumis. Olen näinud kogu protsessi, kuigi see on veninud ebatavaliselt pikaks. Meil on olnud uskumatult palju disainimuudatusi, mida on tehtud nii ülemuste – kaasa arvatud Normani – kui ka kliendi soovil. See nõuab kiiret reageerimist ja pingetaluvust. Ma usun, see ongi üks minu tugevamaid külgi: võin väga kiirelt mitmekülgset tööd teha. Suuremate tiimide juures võid sattuda aastaks parklat tegema või üksnes lõpufaasiks jooniseid vormistama.

K. Kerge: Eestis töötasin mitme eramaja projektiga, kahe-kolme-liikmelistes meeskondades. Viinis tööle minnes sattusin täiesti uude keskkonda. Eramuprojektidest järgmine samm oli Euroopa Keskpanga hoone, Aserbaidžaani Keskpank ja Albaania Parlament. Töötasin disainitiimis koos peaarhitekti, projektikoordinaatori ja sisearhitektiga. Asymptote’is on töögrupid väiksed ja intiimsed ning arhitektuursed protsessid palju kiiremad. Paari nädalaga tuleb teha eskiisprojekt – eramaja Brasiilias või pilvelõhkujad Hiinas. Minu tugevad küljed on kindlasti hea vormitaju, oskus plaane organiseerida, distsiplineeritus ning meeskonnatöö. Kasvan alati kiiresti oma ülesannete kõrguseks, isegi kui need tunduvad alguses keerulised.

K. Kukkur: Algul oli mu töö sisu parandada jooniseid, siis lõikeid konstrueerida, objekti hetkeolukorda kaardistada (muinsuskaitsealuse objekti puhul), korruseplaane teha jms. Töötasin peamiselt Monecantini luksus-spaa projektiga, pärast ka Benettoni uue hoonega. Kuna olin Itaalia mõistes üsna kiire ja produktiivne, pandi mind ka teisi interne juhendama. Eestist tulnuna oli minu plussiks kõikide projektifaasidega kursisolemine, kõikide etappidega töötamise kogemus, samuti suurte avalike objektide kogemus, erinevate programmide valdamine, kiire õppimis- ja kohanemisvõime.

S. T.: Töötamist alustasin samal aastal kui EKAsse astusin. Kaks aastat olin Künnapu ja Padriku juures joonestaja. Tigutornile tööprojekti tehes õppisin palju ehitusest. Sain isegi kohapeal kontrollimas käia, kas ikka on nii ehitatud, nagu ma joonistasin. Päris üks ühele ei olnud. See oli väga hea kogemus.

Viinis läbisin aastase kursuse, kus õpetati kasutama programmi Digital Project, mis on välja töötatud Gehry Technologiesis. Pärast seda kursust otsustasin nende juurde ka praktikale minna. Läks õnneks ja veetsingi kaks suvekuud Pariisis, kus asub nende Euroopa büroo. Selgituseks: Gehry Partners on arhitektuuribüroo, mida juhatab Gehry isiklikult, Gehry Technologies on projekteerimisbüroo, kus mudeldatakse keeruliste ehitiste infot. Kogu ehituseks vajalik info kogutakse ühte 3D-mudelisse. Muu hulgas tähendab see ka geomeetria optimeerimist, protsesside automatiseerimist ja parameetriliste lahenduste loomist. Mina töötasin lühikest aega Louis Vuitton Foundationi klaasfassaadi optimeerimise kallal. Vabavormiline pind oli vaja jaotada vastavalt tootja parameetritele silindrilisteks paneelideks. Suurema osa sellest ajast kirjutasin aga hoopis parameetrilisi linna kasvumudeleid Snøhettale.

Milline on nende büroode hierarhiline ülesehitus? Kui palju sekkub projekti peaarhitekt, kui palju vabadust on meeskonnal?

C.-D. L.: Minu BIGis oleku ajal oli seal tööl umbes 70 inimest (praegu üle 100). Hierarhia on selge, kuid see ei peegeldu eriti argisuhtluses – kogu atmosfäär oli igati sõbralik ja demokraatlik. Mina arhitektide sisulisse töösse loomulikult ei sekkunud, seepärast saan kõnelda ainult kõrvaltvaatajana. Bjarke rõhutas ja rõhutab siiani, et inimesed on büroos selleks, et oma ideid välja pakkuda, mitte selleks, et tuimalt ellu viia pelgalt juhi mõttevälgatusi. Bjarke käis kontoris üsna tihti ning tegi tööd kõigi kuue kuni kaheksa tiimiga (neist enamik tegi võistlusi). Argine põhivastutus on konkreetse projekti juhtarhitektil, kes juhib oma meeskonda. Nädala lõpus toimusid projektitiimide koosolekud, millel osales ka Bjarke. Talle anti ülevaade viimati tehtust ja temalt tuli vastukaja. Praegu sekkub Bjarke kindlasti vähem, sest ta on aktiivne avaliku elu tegelane, peab loenguid, esineb televisioonis, suhtleb poliitikutega jne.

K. Kaldam: Norman ise enam aktiivselt kontoris ei tööta, aga ta käib umbes kaks korda kuus büroost läbi. Kuna projekte on nii palju – ma isegi ei julge öelda, kui palju meil neid käsil on –, siis kõikidesse ta kaasatud pole. Meie projekt on Fosteri esimene maja Iisraelis ning seetõttu on ta sellest isiklikult huvitatud. Mul on olnud au temaga koos töötada. Ta on äärmiselt sümpaatne ning uskumatult intelligentne. Vahel pusid ja pusid ega saa probleemist jagu, aga siis lihtsalt kohtud temaga viis minutit, ta teeb mõne kiire skitsi ja ongi asi lahendatud. Pealegi – tema sõna maksab!

Kontor on hästi hierarhiline, teisiti nii suurt bürood juhtida ei saakski. Büroos on kolme tüüpi arhitekte. Partnerid – keskealised töötajad, kes ongi kogu oma karjääri Fosteri juures olnud, teised on siin olnud viis-kuus aastat kaasosanikud – ja siis on terve hulk inimesi, kelle najal kogu see masin töötab: minusugused, kes tulevad otse koolist või on väikese kogemusega ning kelle plaan on siin olla umbes paar aastat, kasutada n-ö Fosteri teadmiste pagasit ja nime. Ja Foster teistpidi „kasutab” siis seesuguseid ära. Ma arvan, et kõigile ei sobi nii hierarhiline ning ambitsioonikas büroo ning mõne aja pärast saab jaks otsa. Olen selle aasta jooksul näinud vähemalt kolme töötajat, kes on öelnud, et nüüd aitab – olen piisavalt tark ja teen hoopis oma kontori. Üks lahkumise põhjus on ka suhteliselt tugev kontroll loodava disaini üle. Tiimid töötavad küll projekte välja, aga objekti tuleb tihti ette näidata büroosisesele „kujunduskomisjonile”, kes otsustab, mis ja kuidas edasi teha. Vahel on tunne, et on kaks klienti: majaväline ja siis sellest palju pirtsakam majasisene.

K. Kerge: Ideed visandab alati peaarhitekt Hani Rashid. Meeskonna ülesanne on need realiseerida, järgida ette antud korraldusi/skitsi. Tiimil on õigus ettepanekuid teha. Tavaliselt lähtutakse üks ühele peaideest, mistõttu lõpptulemus sarnaneb äratuntavalt esialgsega, kuid on korrastatud ja läbitöötatud.

K. Kukkur: Büroo oli jagatud neljaks osaks/tiimiks: Sala Italia (kus mina töötasin), Sala Concorsi (konkursse tegev tiim), Sala Internazionale (välisprojektid), Sala Plastici (maketitöökoda). Kuna Fuksasel on bürood peale Rooma ka Pariisis ja Shenzhenis, siis iga päev ta kohal pole. Küll on aga ta kõige rohkem just Rooma büroos. Peaarhitekt pidas koosolekuid tiimijuhtide ja antud projektiga seotud isikutega, andis juhiseid, tagasisidet. Meeskond arendas detaile.

S. T.: Gehry Technolgiesi või vähemalt minu otsese ülemuse moto on „Work smarter, not harder!” ehk „Vähem tööd, rohkem nutti!”. Kuna enamik tööst on programmeerimine ning seejärel puhtalt arvutus, töötab seal võimsate arvutitega vähe inimesi. Pariisi büroo on sisuliselt kolmetoaline korter ja toimib n-ö baasina, kuna suurem osa kolleege on pidevalt komandeeringus. Osa inimesi töötab otse ehitusplatsidel, teised käivad arhitektuuribüroodes BIMi õpetamas ja Digital Projecti müümas. Sel hetkel, kui projektid Gehry Techi jõuavad, on nad üldiselt juba skitsi staadiumist läbi ning see, kui mitu millimeetrit paneel arhitekti disainitud pinnast erineda tohib, on lepingus kirjas.

Mis on büroo/arhitekti edu võti – peaarhitekti nutikus, töökus, karisma?

C.-D. L.: Bjarke Ingelsi puhul karisma + ammendumatu energia + intuitiivne oskus meeskonda koostada + ideed. Ingels pole väga analüütiline, pigem spontaanne ja intuitiivne. Ta on osav müügimees, aga seda heas mõttes. Ta suudab suurele hulgale arhitektuurivälistele inimestele selgeks teha, kuidas arhitektuuri abil meie igapäevast elu paremaks, lõbusamaks ja huvitavamaks teha. Intellektuaal ta ei ole. Karismaatiline juht ja andekas arhitekt – kindlasti.

K. Kerge: Asymptote Architecture edu taga on kindlasti Hani Rashidi ja Lise Anne Couture´i karismaatilisus, pühendumus ning nõudlikkus, nende igapäevane kõikidesse projektidesse sekkumine. Tänu hierarhilisele süsteemile, kus igas lülis arvestatakse järgmisega, on võimalik efektiivselt töötada.

K. Kukkur: Massimiliano Fuksase modernne, aga mitte ülipretensioonikas stiil sümpatiseerib ilmselt paljudele. Karismat ja võimet koondada enda ümber inimesi on Fuksasel samuti. Kuna tal on tuntud büroo, siis suur osa tööjõudu olid tasuta töötavad internid, kes CVsse Fuksase nime tahtsid.

S. T.: Gehry Techi edu võti on kindlasti nutikus. Kui projekt läheb liiga suureks ja keeruliseks, siis ei olegi muud võimalust kui spetsialistide poole pöörduda – ning neid ei ole väga palju.

Kas teile meeldis/meeldib oma staararhitekti büroo käekiri? Milline nende tehtust võiks olla lemmikobjekt?

C.-D. L.: Ma arvan, et BIGil ei ole tegelikult oma käekirja. On küll teatud võtted, nii metoodilised printsiibid kui konkreetsed arhitektuursed ideed, mida korduvalt kasutatakse. Olen arhitektuuris hinnanud sügavust ja intellektuaalsust, teatavate vastaspingete olemasolu. BIGi loomingust seda eriti ei leia. Nende puhul on tegemist popkultuuriga arhitektuuris, fun on üks peamine eesmärk nii arhitektuuri loomisel kui selle kasutamisel ja kogemisel. Muidugi on see hea viis meelitada suuremaid inimhulki uue arhitektuuriga sõbrunema. Taanlased on selles osas kodustatud – enamik inimesi tahabki uut ja moodsat arhitektuuri. BIGi töödest meeldivad kindlasti Taani meremuuseumi uus hoone Helsingøris, seda praegu ehitatakse. PLOTi aegadest kindlasti Kopenhaageni mereäärne noortemaja oma lainetava katusega, mille peal saab ronida. „8-Maja” Kopenhaagenis oma vastuoludega intrigeerib samuti.

K. Kaldam: Ühtset äratuntavat käekirja Fosteril pole, aga läbivaks tunnuseks on ilmselt detailipuhtus ning kõrge kvaliteet. Puutun kokku inimestega, kes teda imetlevad ja on olnud pikka aega Fosteri fännid. Mina seda polnud, kuigi olen tema arhitektuurist alati väga lugu pidanud. Näen, kui suure ambitsioonikusega aetakse taga innovatiivsust, kõrget kvaliteeti ja head disaini. Näidetena võiks nimetada Pekingi lennujaama, Masdari Emiraatide nullenergia linna ning Londoni uut transpordikontseptsiooni ja Apple’i peakontorit Cupertinos, mõlemad on praegu töös. Fosteri loomingu tulemuseks on tihtipeale tuntud maamärgid, kõige lihtsam näide on üks minu lemmikmajadest – „Londoni kurk” (Gherkin).

K. Kerge: Rashidi juurde tööleminekul oli just üks lähtepunkt see, et mind inspireeris nende käekiri. Lemmik on Asymptote’i esimene auhinna võitnud projekt – Lääneranniku värav Los Angeleses (West Coast Gateway).

K. Kukkur: Itaalia kontekstis Fuksas mulle pigem meeldib, siin ei ehitata palju moodsat arhitektuuri. Maailma mõistes pole see stiil nii eriline. Lemmikud on võrguline Shezheni lennujaam ja ajaloolise fassaadi taha peidetud Benettoni Rooma maja.

Kas töö andis/annab äraelamiseks piisava teenistuse? On see asukoha elustandardiga vastavuses?

C.-D. L.: Mina palka ei saanud – kasutasin mitmeid stipendiume. Arhitektidest praktikandid said BIGis minu ajal 4000 Taani krooni kuus (513 eurot), mis oli minimaalne, mida pidi Taani seaduste kohaselt maksma. Kindlasti ei saa sellega Kopenhaagenis ära elatud. Ma ei teagi ühtegi nn staarbürood, kus praktikandi staatuses arhitektid „elamisväärset” palka saaksid. Selliste büroode sisuline toimimine on paljuski üles ehitatud praktikantide (vabatahtlikule) nn orjatööle. Samas on seal võimalik luua üliväärtuslik kontaktide võrk, sõbrad, suhted, töötada põnevate projektide kallal ning saada lõpuks CVsse uhke rida – kompromissid, mis võivad, kuid ei pruugi edukusele kaasa aidata. Läbipõlemist on vähemalt sama palju kui edulugusid.

K. Kaldam: London on äärmiselt kallis linn, nii et palk on siin väga suhteline. Teiste arhitektuuribüroodega võrreldes maksab Foster hästi. Mina oma praeguse elustiili juures saan ilusti elatud.

K. Kerge: Elustandard on kõikide teiste linnakogemustega võrreldamatu. Rahal on New Yorgis suur mõju. Kuna seda tekib kogu aeg juurde, siis liiga palju ma (oma mõtetes) sellega ei tegele.

K. Kukkur: Fuksase büroos internina töötades ma palka ei saanud. Kuue kuu pärast oleks pakutud püsivat töökohta kuupalgaga 600 eurot (2010. aastal). Kuna töö büroos ei olnud nii vaimustav ja arendav, et oleksin tahtnud sinna jääda, siis ma seda varianti ei kaalunud. Rooma elukalliduse juures pole 600 eurot äraelamiseks kindlasti piisav, või kui, siis väga-väga säästurežiimil.

Kui kaua plaanite töötada või töötasite kuulsas büroos; mis seda ajaotsust mõjutas/mõjutab?

C.-D. L.: Töötasin BIGis kuus kuud. Lõpus pakuti võimalust pikendada töölepingut (koos palgaga), kuid loobusin sellest, sest mu finantsolukord oli keeruline ning ma ei näinud piisavat isikliku arengu võimalust. Tagantjärele vaadates olin arg, oleksin võinud täiega edasi panna (küll teatud riske võttes). Tänaseks on enesekindlus kasvanud, toona olin kohati nagu haavaleht ega julgenud kõiki pakutud väljakutseid vastu võtta. See ehk ongi suurim õppetund, mille BIGist sain: tegutse täiega, kui sind usaldatakse, isegi siis kui alguses on hirm. Seejuures usalda oma sisetunnet, sest see teab, mis on tegelikult õige.

K. Kerge: Plaane ei tee ma põhimõtteliselt ja usaldan elu kulgu. Kõigist võimalikest juhtuvad ainult parimad asjad.

K. Kukkur: Töötasin Fuksase juures kolm kuud. Kuna töö mind erialaliselt palju ei arendanud, sest igaühel oli väga kitsas lõik projektist, siis naasin Eestisse ja jätkasin siinsete klientidega.

Milline oli/on staarbüroode töömeeleolu? Kes olid/on te töökaaslased? Kas büroos on spetsiaalseid üritusi või „meetodeid”, millega luuakse kollektiivi?

C.-D. L.: Töömeeleolu oli väga-väga positiivne. Loomulikult töötati väga palju, eriti arhitektid. Mina töötasin n-ö administratsioonis (kuigi kogu kontor oli avatud) koos pressiinimeste, personalispetsialistide, raamatupidajate ja ärijuhtidega. Minu otsene ülemus Kai-Uwe oli juba toona BIGi ärijuht, temalt õppisin väga palju. Hariduselt on ta arhitekt, väga laia silmaringiga hullumeelne kahemeetrine saksa päritolu ameeriklane. Ta ajas närvi ja inspireeris samaaegselt – saksa kord + ameerikalik fanatism. Bjarkega mina oma argitöös sisuliselt kokku ei puutunud. Pidusid peeti kontoris tihti. Taanis on nn reedese baari komme, kus kogu kollektiiv töönädala lõpus auru välja laseb. Neid toimus BIGis korra kuus ning iga kord korraldas seda eri tiim, kes valis ka peo teema. Lisaks sünnipäevad, konkursivõitude tähistamised jms. Üks kõige efektiivsemaid ja toredamaid kollektiivi sidumise viise oli ühislõuna kontoris. Iga päev tõi catering sooja, mitmekülgse ja maitsva toidu kontorisse ning kõik 60-70 inimest, ülemused ja alluvad, sõid koos. See oli nagu lastelaagris. Väga mõnus ja sõbralik. Administratsiooni inimestega käisime kord koos kartidega sõitmas – üliäge! Kollektiivi teadlik sidumine on minu arvates ülitähtis. Eestis tööandjad sellega eriti ei tegele.

K. Kaldam: Tuhandest inimesest, kes Fosteri Londoni büroos töötab, on veerand toitlustuses, turvateenistuses jm. Igapäevatöö teeb see lihtsaks: kui midagi on vaja, siis helistad ja asi laheneb. Ülejäänud on insenerid ja arhitektid, kes on jagatud kuude gruppi, justkui tütarfirmadeks. Rikastab see, et esindatud on oma 40 rahvust. Meie grupis on britid kindlasti vähemuses, palju on sakslasi ning itaallasi. Lävimine käib kas tiimide, rahvuse või ameti alusel. See on nii suure kontori puhul päris kummaline. Vahel tuleb tunne, et oled tagasi kooli sattunud.

Ettevõte korraldab ühise suve- ning jõulupeo, jalgpalliturniiri, käiakse purjetamas jne. Väga tore tava on paar korda kuus toimuvad loengud, nii oma kontori siseste kui ka väliste ettekannetega. Juba aastaid on igasügisene graduate show, kus bürooga liitunud noored arhitektid saavad võimaluse näidata oma tööd Normanile.

K. Kukkur: Massimiliano Fuksas on itaallaslikult temperamentne. Kolleegid olid internid üle kogu maailma väga erinevas vanuses, kuid kogemustepagas oli kõigil Eesti mõistes väike. Paljud polnud ise ühtegi objekti teinud (ka 40aastased arhitektid). Minu CVd ja portfooliot nähes küsisid paljud, miks ma üldse Fuksase büroosse tulin. Tööväliselt ma teiste internidega eriti ei seltsinud, kuna mul olid olemas nn esimesest Rooma-ajast lähedased sõbrad, kellega vaba aega veetsin.

Kuidas teile suures kollektiivis töötamine sobib?

C.-D. L.: Üllatuseks oli mulle see, et suures kollektiivis tekivad erinevad huvid, mis omavahel ka põrkuvad. BIGis sellist teatavat rivaliteeti isegi soositi, sest see tagas kokkuvõttes parema ja efektiivsema tulemuse. Igaüks pidi tõestama, miks teatud asjad on vaja ellu viia. Enesekehtestamise kool. Kunstiteadlase, kirjutava inimesena eelistaksin loomulikult individuaalset tööd, kuid oluline on kolleegidega asju arutada. Diskussioon ja ideevahetus on fundamentaalse tähtsusega. BIGis töötades olin hoopis teises, sisuliselt infomanager’i rollis – mina teadsin, kus mingi asi asub, või kust selle kohta infot saab –, seega pidin suhtlema peaaegu kõigi büroo töötajatega aktiivselt.

K. Kerge: Kõik tiimid/inimesed on mulle väljakutse, et ennast vastavalt olukorrale kohandada. Arhitektuuri ei saa teha individuaalselt, vaid koostöös, informatsiooni jagades. Samal printsiibil kombineeritakse siin töögruppe. Oluline on, et kõik täiendavad üksteist, kogenumad õpetavad nooremaid. Kui projekte üksi teen, puudub dialoog.

K. Kukkur: Kollektiivi suurus ei ole probleem. Meeskonnatöö on huvitav ja innustav, mulle ei sümpatiseerinud lihtsalt Fuksase büroo ülesehitus – hästi kiirelt vahetuv tööjõud ja iga isiku kontsentreerumine mingile väiksele osale projektist. Puudus piisav väljakutse.

S. T.: Pärast Pariisi jätkasin sama tööd Coop Himmelb(l)aus, mis on ainuke suur büroo, kus ma olen töötanud. Olla BIM spetsialist suures büroos on väga tulus, kuid üsna eraklik töö: istud omaette ja kirjutad skript’i, mis kõrghoone seinad korruselt korrusele adaptiivselt genereeriks. Teiste inimestega suhtled ainult lõunapausi ajal. See oli tingitud muidugi minu töö eripärast, mitte Coopi üldisest meeleolust. Suures büroos tekkib ikkagi natuke selline töölissipelga tunne.

Kuidas muutus / on muutunud teie arvamus firmast, võrreldes esialgsega? Milline on seal töötades olnud suurim õppetund või lihtsalt – mida olulist olete õppinud?

C.-D. L.: Sain kinnitust sellele, et meediakuvand ja tegelikkus on kaks erinevat asja. BIGis nagu igas teiseski popis arhitektuuribüroos ei ole ainult lust ja lillepidu, vaid ka veri, higi ja pisarad. Fun tuleb pärast neid. BIGi looming huvitab mind, kuid ma ei ole selle fanaatiline austaja. Praeguseks on see muutunud suurbürooks, mis teeb staarobjekte ja kus ikooniline väärtus prevaleerib. Seejuures on mulle sümpaatne see, et nad suudavad uue arhitektuuri viia suurte hulkadeni.

K. Kerge: Arhitektuursed protsessid on kiired ja ühe projekti realiseerimine eskiisprojektiks kestab vaid mõne nädala. Muutunud on ajataju, töö efektiivsus ning kvaliteet. Näen enda ümber ja tajun ka iseendas seda, et inimesed tahavad anda ainult maksimumi ega lepi vähemaga.

K. Kukkur: Eestist vaadates tundus algul kõik hiilgav. Tegelikkus oli hoopis teine. Suurima õppetunni andis meeskonnatöö toimimismehhanismide vaatlemine ja inimestevaheliste suhete ning käitumisloogika analüüsimine. Teadvustamine – mis toimib, mis mitte.

S. T.: Mulle sai selgeks, et kogu see parameetriline disain, BIM, automatiseerimine ja optimeerimine on väga kasulikud oskused, kuid hakkasin puudust tundma arhitektuurist ja disainist. Järgmine töökoht oli tänu sellele hoopis ühes pisikeses New Yorgi disainibüroos. Millisena näete arhitektuuri tulevikku?

Millisena näete staararhitektuuri tulevikku? Kas nüüdisaegsel arhitektuuril on rahvus?

C.-D. L.: Lähikümnendil staararhitektide positsioon meediafiguuridena kinnistub, kuid see ei tähenda, et neil läheb erialaselt üha paremini. Nad saavad ekstravagantseid tellimusi rohkem kui teised, kuid nende võimalus läbi kukkuda on üha suurem. Staaride tekkimine ei ole üldjuhul juhuslik. Avaliku kuvandi loomine, PR ja meediasuhtlus on kõigis staarbüroodes väga hästi läbi mõeldud ning sellele panustatakse palju.

Rahvuskultuuriline mõju uuele arhitektuurile näitab endiselt vähenemistrendi, kuid usun, et regionalistliku nüüdisarhitektuuri laineid tuleb ka tulevikus. Tegelikult on ju ilmselge, et piiri rahvusliku ja globaalse arhitektuuri vahel on raske tõmmata. Arvan siiski, et nii tellijad kui n-ö tavalised inimesed on uuest arhitektuurist ja ehitatavast keskkonnast üha teadlikumad ning nõuavad üha rohkem ka sisulist kvaliteeti, mitte ainult seda, et oleks piltidel ilus. Seepärast on kontekstitaju, kohalike traditsioonide, kommete ja vajaduste tunnetamine, samuti materjalide kasutus uue arhitektuuri puhul jätkuvalt oluline.

K. Kaldam: Ma arvan, et nii suuri uusi staararhitekte enam ei tule, pigem tuntud ja väiksemad tegijad. Nüüdisaegse arhitektuuri käekiri pole seotud mitte rahvuse, vaid kooliga, kus keegi õppinud. Fosteri firma suuruses katlas on kõik ära segatud – kokku on see hea kombinatsioon.

K. Kerge: Praegusel arhitektuuril pole rahvust, aga nüansid erinevad piirkonniti. Staararhitektid peavad olema ja neil võiks olla veelgi suurem mõju, et arhitektuur oleks nähtav ja arhitektidel oleks sõnaõigust ajal, mil poliitikud, ärimehed, arendajad oma huvidega ehituskunsti suundi dirigeerivad. Staararhitektuur on nagu kõrgmood, millest massimood ennast toidab.

K. Kukkur: Arvan, et võib-olla muutuvad projektid rohkem kohaspetsiifiliseks, nt Peter Zumthori looming. „Staararhitektuuril” küll rahvust pole…

S. T.: Ühiskonnal on alati vaja staare. Ei näe küll, et siin mingi muutus peaks toimuma. Arhitektuuril ei ole kunagi olnud rahvust, on olemas rahvuslik arhitektuur. Tulevikku on raske ennustada. Igal juhul on see seotud tehnoloogia arenguga. Piirid füüsilise ja digitaalse vahel hägustuvad. Arenev materjaliteadus, robootika ja mittelineaarsed konstruktsiooniarvutusskeemid loodetavasti muudavad iganenud ehitusmeetodeid ja koos sellega arhitektuuri.