Statistiline viga

Riigi Kinnisvara AS (RKAS) on Eesti Vabariigile kuuluv 166,7 miljoni euro suuruse aktsiakapitaliga ettevõte, kelle haldusalasse kuulub avaliku sektori käsutuses arhitektuuriobjektide haldamine, hooldus ja arendamine. Tegu on niisiis täiesti eraldiseisva riigi kinnisvarastrateegia „kompetentsikeskusega”. Asutuse töömaht on tohutu ning kõiki parasjagu töös objekte ei suudeta ega osata põhjalikult analüüsida. Kui tuumikstrateegia üks külg on RKASile kuuluvate objektide haldamine, siis teisest küljest otsitakse ajutisi lahendusi avaliku sektori asutuste majutamiseks. Sellistel puhkudel korraldatakse üüripindade konkurss, mille tingimustele ja nõuetele vastav võitja pakub üürnikule juba olemas ruume või ehitab selleks spetsiaalselt uue hoone.

Statistikaameti uus hoone

Keskendun RKASi korraldatud statistikaameti bürooruumide üürimise avalikule konkursile, mille tulemusel ehitati eraettevõttele kuuluvale kinnistule RKASi tingimustele vastav hoone.1 Iseenesest pole selles juhtumis pealtnäha mitte midagi halba, kuid lähemal uurimisel koorub siit linnaruumisotsioloogia ja sotsiaalse infrastruktuuri aspektist välja stsenaarium, kuidas annab ühest asumist üle sõita.

Nimelt paiknes enne uue hoone ehitamist Kaamos Kinnisvarale kuuluval Tallinna kinnistul aadressiga Tatari 51 / Vana-Lõuna 4 Veerenni piirkonna elanikele elutähtis kaubanduskeskus, mis sisaldas laiale sihtgrupile vajalikke funktsioone: seal tegutsesid toidu- ja talutoodete kauplus, apteek, kellassepp, kalapood, taarapunkt, pubi jpm. Keskusel iseenesest polnud erilist arhitektuuriväärtust, kui jätta kõrvale kultuuriministri 1997. aasta 18. augusti määrusega nr 45 arhitektuurimälestiseks tunnistatud endise A. M. Lutheri vineeri- ja mööblivabriku hoonete kaitsevööndisse kuulumine. Keskus täitis oma ülesannet viimased 15 aastat paikkonna elanike arvates väga hästi. Kinnistu sihtotstarbe muutmisega tõmmati kogu keskus ning selle sotsiaalne taristu piltlikult öeldes buldooseriga maha, et anda roheline tee statistikaameti nn kiirarhitektuuri meetodil valminud hoonele.

Krundile Tatari 51 / Vana-Lõuna 4 ehitati aastaga statistikaameti uus büroohoone, mille käsutuses on 4874 ruutmeetrit pinda – seeläbi loodi ametnikele 342 töökohta. Hoones on töötaja kohta 8,5 ruutmeetrit tööpinda ning 14,3 ruutmeetrit rendipinda, millele lisanduvad I korruse avalik teabekeskus ja teadlaste töökohad. Viimased 11 aastat on statistikaamet tegutsenud üüripinnal. Sama skeem jätkus 2011. aastal RKASi korraldatud üüripinna konkursi võitnud konsortsiumi puhul, millesse kuuluvad Kaamos Kinnisvara, Vindor Holding ja Kaamos Ehitus. RKASi sõnul pakkus Vindor Holding mitmete kriteeriumide põhjal statistikaametile uue hoone näol parima lahenduse. Boonusena on RKAS esile toonud, et ehitaja oli valmis kujundama hoone ehitamise käigus statistikaametile sobivamaks. Ja nii üüribki statistikaamet Tatari 51 ruume veel kümme aastat.

Selline tehing on täiesti tavaline igapäevane asi nii avalikus kui erasektoris. Kuna aga kõnealune kinnistu oli ennast linnaruumi sotsioloogia seisukohast sisse töötanud, oleks pidanud seda aspekti ka statistikaameti tarbeks planeeritud maja loomisel tingimata arvestama.

Kliiniline juhtum

Mõistan, et RKASi jäigad ning bürokraatlikud tingimused ei pruugi sellist lähenemist lubada, kuid iga eetikast ja moraalist lugupidav arhitekt-projekteerija poleks tohtinud sellise taktikaga kaasa minna. Hoone projekteerinud Nord Projekt on teinud oma tööd täpselt juhendi järgi ehk ilma sotsiolooge ja linnauurijaid kaasamata – lahendanud kogu juhtumi enesekeskselt. Kui vaadata valminud hoone planeeringut lähemalt, leiab sealt puudujääke. Nii mõndagi oleks saanud vana Lõunakeskuse taristust uude hoonesse üle tuua. Muidugi mitte neid statistikaametiga samadesse ruumidesse kavandada, vaid paigutada hoone esimesele korrusele (mis on traditsiooniliselt kaubanduspindade koht). Avalikkust teenindava hoone esimesele korrusele kaubandus- ja teeninduspindade projekteerimine pole ühegi direktiiviga, sh eurodirektiiviga keelatud. Seekord kavandati aga esimese korruse maapealsesse, ajakirjandusmaja-poolsesse ossa hoopis parkla, et hoonealust ventileerida. Krundi kogusuurus on 5105 ruutmeetrit, millest hoone all on keskmiselt kolmandik ning ülejäänu on autoparkla. Esimesel korrusel oleks võinud seega vabalt olla kaubandus- ja teeninduspinnad, kui mõelda hoone kõrvale rajatud lahmakale parkimisplatsile. Selle asemel planeeriti aga ka hoone põhjatiiva esimesele maapealsele korrusele parkla, mis veenab veelgi rohkem krundi ebaotstarbekas planeeringus ja lahenduses. Kui hoonest tööpäevadel mööduda, võib näha, et parkla täituvus on äärmisel juhul 50%. Esmakordset niisuguses maneeris sotsiaalse segregatsiooni propageerimist tuleks edaspidi rangelt vältida.

Kopenhaageni näide

Toon siinkohal võrdluseks näite Taanist, kus tegnestuen vandkunsteni arhitektid kavandasid Kopenhaageni sadamasse multifunktsionaalsed hooned.2 Kopenhaageni sadam annetas 2003. aastal arhitektuurivõistluse tarbeks krundi, et elavdada eksperimendi korras sadamaäärset sotsiaalset linnaruumi. Võistluse tulemusena ehitati vee kohale nelja hoonega Teglværkshavneni kompleks, kus on nii kohaliku omavalitsuse ruume, äripindu kui ka kortereid. Ka seal üüritakse välja bürooruume ning tullakse vastu kinnisvaranõudlusele, kuid seda tehakse visiooniga ja terviklikult. Vastupidiselt statistikaameti uue hoonega on Teglværkshavneni puhul esmatähtis inimestele mõeldud ruum ning parkla on peidetud. Taanlaste nutikaid planeerimismudeleid saaks ju ka meie ärikultuuriruumis tulevikus rakendada, kui muudetaks riigihangete seaduse § 50 lõige 2.3 Võib-olla sugeneks just seeläbi avalikku linnaruumi rohkem inimese-, mitte autokeskset ruumi ning avaliku sektori hoonete loomisel arvestataks ühtlasi kohaspetsiifilise kontekstiga – käidaks ajaga kaasas ning oldaks kursis mujal maailmas toimuvaga.4

Vastavalt Euroopa Liidu direktiividele peab Eesti muutma 2016. aastal oma riigihangete seadust. Avaliku sektori hankijad võiksid juba praegu arvestada sellega, et madalaim hinnatase pole ainus kriteerium võitja valikul. Kuigi statistikaameti töötajad võivad ehk uue hoone ja planeeringuga rahulgi olla, tuleb loota, et Eesti arhitektuuris sellist praktikat rohkem ei rakendata. Ehk muutuvad edaspidi ka siinsed planeerimiskultuuri väärtushinnangud, mis pöörduvad Skandinaaviale iseloomulikult autokesksest inimesekeskseks. Seni tuleb pealt vaadata suure masinavärgi buldooserite plaanipärast sotsiaalset infrastruktuuri lammutavat tööd.

1 http://www.rkas.ee/riigi-kinnisvarast/uudised/article-24

2 http://www.vandkunsten.com/uk/Projects/Project/teglværkshavnen—housing-/15-37.p

3 Riigihangete seaduse § 50 lõige 2: „Kui hankija sõlmib hankelepingu majanduslikult soodsaima pakkumuse alusel, hindab ta pakkumusi vastavalt hanketeates või hankedokumentides nimetatud hankelepingu esemega seotud pakkumuste hindamise kriteeriumidele omistatud suhtelisele osakaalule. Hankija tunnistab põhjendatud kirjaliku otsusega edukaks pakkumuste hindamise kriteeriumide kohaselt kõige soodsama pakkumuse.”

4 Vt ka „Avaliku sektori arhitektuur” (Sirp 24. X 2013), „Arhitektuurist, elukeskkonnast ja riigist” (Sirp 5. XII 2013), „Eesti nüüdisarhitektuuri iseväärtus II: ettepanekud” (Sirp 19. XII 2013)