Sümbioos, sünergia, sünkroniseerimine: kohaneda ja omaks võtta

Homo evolutis¹ areneb, kultuur ühes ja tehnoloogia teises käes. Kuna evolutsioon pole kaugeltki lõppenud ja pigem kiireneb, on mõistlik uurida, kuidas kulgevad inimese ja tema elukeskkonna vahelise suhte vormiotsingud. Keskkond kujundab meid ja mitte vastupidi, kui istume ikka veel tööstusrevolutsiooni liiklusummikus. ² Meist geograafiliselt 80 km kaugusel paiknevas Helsingis on Aalto ülikooli Otaniemi ülikoolilinnakusse tekkinud hübriidne mutant nimega ADDLab (Aalto ülikooli digidisaini-labor). Skeptik võiks esmapilgul arvata, et tegu on mehhatroonika-tsirkuse kevadise kõrgpunkti³ järelnähuga, kuid lähemal vaatlusel paistavad ettevõtmise tagant Tallinnaski 1999. aasta arhitektuuritriennaalil esinenud soome arhitekti ja disaini-innovaatori Kivi Sotamaa „kõrvad”. Sotamaa on otsustanud Otaniemisse kokku tuua teaduse, kunsti, äri ja tehnoloogia viimase sõna, kõrvalhoones – elektriinseneride kateedris – ehitab kunstnik-teadur-kuraator Oron Catts (pidas ka Tallinnas septembris EKA üliõpilastele loengu) Aalto ülikooli kunsti-, disaini- ja arhitektuuritudengitele bioloogialaborit nimega BiofiliA.⁴

Mimikri pole soome arhitektuuris midagi uut: Alvar Aalto, Eero Saarinen, Tapio Wirkkala ja Reima ning Raili Pietilä on kõik rakendanud osavalt looduslikke vorme oma loomingus. Lisaks neile inspireerivad Sotamaad ühtviisi Linuxi operatsioonisüsteemi looja Linus Torvalds ja elektroonilise džässi pioneer Rinneradio. Ettevõte Metsä Wood⁵ on aidanud mitmelgi arhitektil väljaspool Soomet „kurvilisi” hooneid⁶ kavandada. Digitaalsus ja looduslähedus on soomlasel veres. ADDLabi 1400 ruutmeetrit laboriruumi jaotub kahte ossa: a) sissepääsuga liituv suhtlusruum, kus baarileti 1300-eurose kohvimasina käitlemiseks läbivad ADDLabi töötajad spetsiaalse kohvibaarmeni-kohvimeistri ehk barista-koolituse, et sotamaalikule ambitsioonile kohaselt pakkuda ADDLabi klientidele parimat kohvi mitte ainult Otaniemis või Helsingis, vaid kogu Soomes, võib-olla isegi Skandinaavias, ja b) robootikalabor, mille sisustamisele kuluvatest miljonitest eurodest kuuldes ilmub ka külalisvisiidile saabunud Peter Testa ja Devyn Weiseri näole kadedusekaamos. Testa ja Weiser on Lõuna-California arhitektuuri instituudi (SCI-Arc) 2010. aastal asutatud robootika- ja simulatsioonilabori rajajad ja juhid ning sealse disainiteaduskonna õppejõud.

ADDLab korraldab „Mõttelisa” („Add-thought”) loengusarja, kus Testa ja Weiseri 11. oktoobri „Koostöömasinate” ettekandes esitleti ameeriklaste robotimaja kontseptsiooni ja pedagoogikat; nende simulatsioonilabor keskendub arhitektuurile ja meediakunstile. „Tarkade” materjalide ja robootiliste tootmisvahendite abil püütakse siin leida ruumilise intelligentsi paradigmavahetus, kus mateeria, liikumise ja geomeetria vahel tekib sünergia, kus need kolm on omavahel põimunud uuel tasemel: ladusamalt ja sidusamalt. Masinad, nende seas arvutid ja robotid, üllatavad meid aeg-ajalt, kui ei käitu täpselt nii, nagu inimene on neile juhtnöörid andnud ehk nad teatud viisil konfigureerinud või programmeerinud. Kuidas aga teadlikult luua selliseid arvutite-robotite sümbioose ehk koos toimivaid süsteeme, mis oleksid võimelised (tootmis)protsesse ise ajas arendama, hindama ja tänu sellele tegema meile pidevalt heas mõttes üllatusi? Testa ja Weiser tõid loengus välja, et masinatepõhine töökeskkond pole arhitektile midagi „masinlikku”, vaid hoopis vägagi mänguline. Arhitektil on siin sünkroniseeriv ehk dünaamikat ühildav, (virtuaalseid ja füüsilisi) protsesse jälgiv ja (vajadusel) kriitiliselt sekkuv roll, mis nõuab töövahendite tundmise ja suunamise oskust.

Mille poolest erineb Testa ja Weiseri labor maailma teistest robootika ja simulatsiooni keskustest? Selle asemel et töötada iga robotiga eraldi, töötab arhitekt siin robotitega kui koreograaf, piltlikult öeldes loob justkui masinate „kujundujumist”, lähendades seejuures omavahel virtuaalset ja füüsilist maailma niipalju kui võimalik. Nii esitlesid Testa ja Weiser oma loengus visuaale eksperimentidest (teiste seas on neis osalenud ka noor eesti arhitekt Siim Tuksam), kus objekti kujundamine ja tootmine ehk nii digitaalne kui füüsiline loomine toimub reaalajas, peaaegu samaaegselt. Kasutatakse 3D-skannereid, millest tulevad ruumilised andmed tööprotsessi kulgemisest. Disainer või arhitekt töötleb andmeid animeerimistarkvaraga ja tulemus n-ö söödetakse sisse robotitele, mille tööd jälgivad samal ajal needsamad 3D-skannerid, mille andmeid parasjagu töödeldakse ja edastatakse robotitele jne.

Siim Tuksami sõnul on Sotamaal väga tugevad sidemed USA avangardarhitektuuriga: „Sotamaa oli Ohio osariigi ülikooli (Ohio State University) professor, sai Jeffrey Kipnisega⁷ päris hästi läbi – Kipnis omakorda on selle koolkonna üks suuremaid gurusid, SCI-Arcis vaieldamatult üks lugupeetavamaid kriitikuid. ADDLab on siis põhimõtteliselt Euroopa versioon SCI-Arci nn robotimajast. See on ülimalt oluline, et selline üksus on tekkimas nüüd ka Euroopasse. Muidugi on roboteid arhitektuurikateedrites juba tükk aega kasutatud, kõige rohkem on sellega hiilanud Zürichi tehnikakõrgkool (Eidgenössische Technische Hochschule ehk ETH), kuid nende meetodid on jäänud siiani inseneriülesande lahendamise tasandile. Disaineri seisukohalt vaadates puudub sellel sisuline uuenduslik väärtus. SCI-Arcis oli robootika-programmi alustajaks Testa, kes ei väsinud kordamast: et need masinad pole siin selleks, et nendega luua nn disainiobjekte, vaid selleks, et nendega töötamisel saadud kogemus aitaks leiutada uusi meetodeid tootmiseks, ehitamiseks, loomiseks. Selleks et tehnoloogia abil luua uut metoodikat, mitte paremat vana”.

„Fantoomgeomeetria”⁸ („Phantom Geometry”) tudengiprojektis, mille on loonud Testa ja Weiseri stuudios Kyle ja Liz von Hasseln, kasutatakse samuti skitseerimiseks või arhitektuuri idee visandamiseks skanneerimistehnoloogiaid (projekt võitis Gehry auhinna parima SCI-Arci projektina). Stalaktiidina ülevalt allapoole „kasvava” tootmisprotsessi käigus kivineb fototundlik vaik ultraviolettkiirguse mõjul⁹ kiht-kihilt vabavormilisena. Valguse abil loodud valikuline polümerisatsioonimehhanism tähendab tudengitest autorite sõnul, et projekt seab küsimuse alla nii digitaalse (3D-)mudeli ülimuslikkuse kui ka selle, et keskkonda kavandatakse 2D-jooniste baasil: „Töötame lahenduse kallal, kus info liigub ruumis valgusena ja loob materiaalset vormi. Disaineril-arhitektil on võimalik sellisesse mittelineaarsesse protsessi igal hetkel sekkuda, seda n-ö rikkuda. Ruumi kavandamine ja reaalne valmistamine toimub samas, üks ühele mõõtkavas. Meie töö on osa suuremast debatist, kuidas ruumi kujutada ja milline roll on sealjuures arhitektil või disaineril – kuidas me loome”.

Selles valguses võib vaid ette kujutada, mis kõik lähitulevikus ADDLabis võib toimuda: Aalto ülikool on juba iseenesest paras jõujaam, mis tekkis 2010. aastal Helsingi majanduskooli, tehnikaülikooli ning kunsti- ja disainiülikooli ühendamisel. Sidusus avab uued võimalused ja nii on ka ADDLabil mitu põhisuunda: robootika, tarkvaraarendus ja materjaliteadus. Tulevikku vaadates tahetakse siin luua ja näitlikustada seninägematuid organisatoorseid ning operatiivseid koostöömudeleid, samuti uurida uute füüsiliste ja virtuaalsete õppekeskkondade rakendusvõimalusi. Sotamaa lubab, et kaasab laborisse innovatsioonimootoreid masinaehitajatest keemiainsenerideni. Kuid rahu: see kõik on esialgu vaid plaan, Sotamaa entusiastlikud sõnad ja mitte tegelikkus. Päriselt võib laborikeskkonda valmimas kujutleda heal juhul järgmise aasta sügisel, rikkalik investeeringute kava, nagu soomlastel kombeks, on tehtud üsna mitme aasta peale ette. Tahes-tahtmata kerkib küsimus, kus ja kuidas võiks Tallinnas mõni sama (heas mõttes) loovalt plahvatusohtlik ja paljulubavalt võimekas üksus tekkida?

Kui vaatame nn „hüpertootlikkuse” platvorme-kasvulavasid maailmas ja meie regioonis, siis torkab silma üks asi – personalivalik. ADDLab on siin hea näide: selle meeskond koosneb praegu arhitektidest-ärijuhtidest, inseneritaustaga kuraatoritest, disaineritest-programmeerijatest ja loovtehnilise taustaga abiväest. Neil kõigil paistab olevat kogemusi nii projektijuhtimise kui kommunikatsiooni vallas, s.t kõik on ülihead suhtlejad, suudavad innustunult ja särasilmil teha kuulajale selgeks, et ADDLab on selle poolkera kõige ägedam labor. Üks asi seob neid veel: neil on ühesugune arusaam heast maitsest. Vabandan siinkohal nende lugejate ees, kellele arhitektuuris maitsest rääkimine on tabuteema, aga siit jõuan hiilimisi ka ühe teise tabuteema ja salamõtteni: kas võiks meil tekkida Tallinna tehnikaülikooli juures samalaadne mitmekülgne tugev laborikooslus? Selleks peaksid tehnikaülikooli omad kutsuma appi kunstiakadeemia kasvandikud. See (naiivne) illusioon takerduks aga ilmselt juba sama päeva lõunaks „erineva maitse” küsimusse.

Polümorfsete hoonete ja toodete valmistamine Eestis peab ootama, kuni insenerid, teadlased, arhitektid, disainerid, kunstnikud ja teised loomeinimesed lepivad kokku, et elu kui selline ongi suur kunst, seda sama palju kui ta on teadus, ja et meie riigi väärtus on suures osas selles, et meil on (vähemalt teoreetiliselt) võimalik samas (keele)ruumis teineteiselt õppida ja arendada koos ideid. Kui investeeringute maht ei kannata võrdlust Soomega, siis tuleb seda kompenseerida millegi muuga, kas või näiteks avatud meele ja konstruktiivse koostöövalmidusega. Teine variant on see, et meie andekad noored kaovad üle maailma ADDlabidesse ega vaata tagasi. Ja sellest oleks kahju.

Martin Pärn, kes on Tallinna tehnikaülikooli ja Eesti kunstiakadeemia ühisõppekava „Disain ja inseneriteadus” (Design & Engineering) magistriprogrammi juht, ütleb, et nende tudengid kasutavat vajadusel TTÜ laboreid ja sealset tehnoloogiat, kuivõrd näiteks mehhatroonika osakond on hankinud endale uue ja odava 3D-printeri. TTÜs on olemas ka 3D-fotoskanner, millega saab skannida väga suuri objekte, kuigi 3D-skannimise vajadus neil seni puudus. Seevastu printimist tuleb tudengitel kasutada standardse tööetapina kõikide survevaludetailide katsetamiseks.

Oma büroos Iseasi, kus Pärn igapäevast tööd teeb, on ta kasutanud ka Saksa ettevõtte Alphaform ülikiireid ja mitmekülgseid teenuseid. „Neil on väga erinevaid tehnoloogiaid. Näiteks oleme tellinud väljatrükke kummidetailidest. Raha ja aja mõttes ei ole väga vahet, kust need asjad tulevad,” ütleb Pärn. Ta arvab, et Eestiski piisab tsentraalsetest kiirprototüüpimislaboritest, kui nende aega ja teenust hästi majandada.

Tuleb leida viis, kuidas luua noortele Eestis eneseteostuseks sellised võimalused, mis lubavad neil maailma mastaabis tuleviku osas kaasa rääkida. Kohastumine on bioevolutsiooni peamine protsess, liigiteke on kohastumise kõrval teine oluline evolutsiooniline protsess; liigiteket käsitatakse ka üleminekuna mikroevolutsioonilt makroevolutsioonile. Ka väljasuremine on evolutsiooniprotsessi loomulik osa: 99% kõigist liikidest on välja surnud.¹⁰ ADDLab on Helsingis. Kohane ja võta omaks.

1 Nii nagu sellest räägivad Juan Enriquez ja Steve Gullans oma raamatus „Homo evolutis. Rõõm tutvustada uut inimliiki” („Homo Evolutis. Please meet the next human species” TED books, 2011).
2 John Seely Brown, www.johnseelybrown.com.
3 Aalto Mechatronic Circus 2012, https://www.facebook.com/events/307629222641917/.
4 Sel aastal rajatud uus bioloogilise kunsti keskus Aalto ülikooli juures, www.futureartbase.org.
5 www.metsawood.com.
6 Näiteks Jürgen Mayeri „Metropol Parasol” Sevillas ja Zaha Hadidi veespordikeskus Londonis.
7 Jeff Kipnis on USA mõjukas arhitektuurikriitik, teoreetik, disainer, filmirežissöör, kuraator ja õppejõud.
8 Vt Vimeo videot tööprotsessist https://vimeo.com/51233342.
9 Epoksüvaigu või laki kõvenemisprotsess kutsutakse esile UV-kiirtega fototundliku lisandi abil.
10 Pidevalt toimub fooniline väljasuremine: liik hääbub lihtsalt konkurentsis teiste liikidega või abiootiliste tingimuste muutumise tõttu. Eristatakse väiksemat, keskmist ja suuremat väljasuremist. Massilise väljasuremise korral on lühikese ajavahemiku jooksul kadunud enamik senistest liikidest, terved perekonnad, sugukonnad ja seltsid.