Suurus pole oluline

Eesti disaini invasioon Brüsselisse.

Eesti disaini ülevaatenäitus „Suurus pole oluline” („Size Doesn’t Matter”) Design Vlaandereni galeriis kuni 25. V. Idee autor ja kuraator Ilona Gurjanova, näituse kujundaja Tõnis Vellama.

Näitusega kaasneb samanimeline kataloog, mille andis välja Eesti Disainerite Liit. Toimetaja Ene Läkk, logo autor Martin Lazarev, kujundajad Martin ja Marje Eelma (Tuumik Stuudio). Tõlge inglise keelde ja keeleline toimetamine Multilingua tõlkebüroolt. 64 lk.

Eesti disaini ülevaatenäitus „Suurus pole oluline” („Size Doesn’t Matter”) on avatud Brüsseli kesklinna Flandria disainigaleriis (Design Vlaanderen). Näituse intrigeeriv pealkiri kütab üles uudishimu, tekitades himu näha midagi erilist. Kollektsioon esitleb 68 eesti disaineri 77 toodet. Tegu on väljapanekuga, mis tutvustab sisustust: mööblit, valgusteid, tekstiile, keraamikat, klaasi, aga ka rattaid, moeaksessuaare, jalanõusid, kotte ning raamatukujunduse ja pakendi valikut. Kollektsioon koosneb kõrge kvaliteediga väikese tiraažiga toodetest, peamiselt autoridisaini parimatest paladest, sekka mõned innovaatilised tööstustooted. See on looming disaineritelt-väikeettevõtjatelt, kes teevad ressursi piires väikesi tooteseeriaid. Seltskonda kuulub ka juba tuntud kvaliteeti pakkuvate tööstusdisainerite tooteid. Aga milline see Eesti disain siis on?

Pakub elu parendavaid lahendusi

Eesti disaini jõuliseks jooneks on pakkuda elu parendavaid lahendusi. Hea näide on disainer Matti Õunapuu (tootja Stigo Ltd) elektriline roller Stigo, mis käib kokku nagu vihmavari. Kokkupandult meenutab see ratastel pagasit ning selle saab kaasa võtta siseruumidesse ja ühissõidukitesse. Ühe akulaadimisega on see riistapuu võimeline sõitma 40 km ja arendama kiirust 25 km/h. Ehkki eesmärgiks oli luua linnaline sõiduvahend, mida oleks võimalikult kerge ja lihtne kasutada ka teekonna pikendusena ühissõidukites, aitab see lahendada liikumisprobleeme maal. Muuseas, äsja võitis Stigo maailma suurima energeetikafirma EDF konkursi, liikuvuse (mobility) kategoorias.

Teisest valdkonnast võib esile tuua heli summutavad seinapaneelid „Moon”, autor Monika Järg. Iga korterielanik teab, kui väga on vahel vaja summutada naaberkorterist tulevat heli. Korrapärastest detailidest korrapäratu kolmemõõtmelise pinnaga paneelide sisu koosneb naturaalsest puitkiust (80%) ning polüestervildist (20%), mida saab ümber töödelda. Paneelide kattematerjal on naturaalsest viltkangast (90% vill, 10% polüester). Paneeli koostis, disain ja paigaldus moodustavad tervikliku süsteemi, nii et toode summutab nii kõrg- kui ka madalsagedusega helid. Just madalate helisageduste summutamine on ruumi akustilise tasakaalu saavutamisel võtmeküsimus.

On uuenduslik

Eesti disain paistab silma oma innovaatilisusega. Martin Lazarevi „+iD” on turu kõige väiksem ja kergem ID1 tüüpi ID-kaarte toetav kaardilugeja. Ja mis peaasi, „+iD” on juhtmeta, näeb välja nagu tavaline mälupulk. Kasutamiseks tuleb see võtta taskust välja, panna tööasendisse, pista arvuti USB-pessa ja töövalmis see ongi.

Kärt Summataveti ehted „Tantsivad prossid” on valmistatud tema doktoritöö käigus loodud uudsel ehtevalmistusmeetodil, mille eest ta pälvis Euroopa Liidu innovaatori ja leiutaja auhinna. Meetod lubab valmistada seeriatoodanguna ehteid, mis näevad välja kui unikaalehted, kuigi on toodetud tööstuslikult. Kärt Summataveti loomingut on eksponeeritud USA, Inglismaa, Saksamaa, Venemaa, Soome, Norra, Rootsi, Ungari, Poola, Läti, Sloveenia, Hiina ja Korea galeriides ning muuseumides.
Väärtustav taaskasutus

Reet Aus koos oma meeskonnaga disainis väikseima jalajäljega T-särgi „Up-Shirt”, mille masstootmiseks kasutatakse Bangladeshi suurima rõivatootja Beximco kangajääke. Ausi disainitud ning nn väärtustava taaskasutuse meetodil on toodetud ka suvised laulu- ja tantsupeo T-särgid, kusjuures tavameetodiga võrreldes on kokku hoitud 91% vett ja 85% energiat.

Väärtustavat taaskasutust näeb ka luulekogu „Kes kardab Sveta Grigorjevat?” kujunduses, autor Maris Kaskmann. Sveta Grigorjeva on noor eestivene päritolu luuletaja, kes kirjutab muu hulgas nii naine olemise kui venelaste identiteedi probleemidest. Tema tekstid on mitmekihilised, täis pungilikku hoiakut, õrnust ja irooniat. Oli selge, et see luulekogu vajab kujundust, mis pole graafiline dekoratsioon, vaid haakub raamatu sisuga olemuslikult. Eesmärk oli luua kujundus, mille puhul vorm väljendab sisu. Raamatu kujunduses on kasutatud nõukogudeaegsete raamatute kaasi, mis on katki rebitud ja liimitud sisuplokile, nii  et raamatu selg on jäetud katteta. Tulemuseks on raamat, mille iga kaas on unikaalne. Jõuliste kaante kõrval on sisu küljendus jäetud taotluslikult väga lihtsaks.

Materjalieksperimendid

Raili Keivi „Portselan kohtub betooniga” on ühe serviisi loomise lugu. Loominguline sütitus betooni ja portselani kombineerimiseks pärineb 1955. – 1970. aastate Tallinna kohvikuinterjööridest. Betooni ja portselani ühendamise mõttest kasvas välja kaks sarja: betoonsangaga kohvikann ühes tassiga ning eksperimentaalsed betoonkandikud, kus Keiv on kasutanud vanu portselannõusid. Serviis on äratanud tähelepanud nii kodu- kui välismaal. Itaalias „Nüüdis-Trieste“ („Trieste Contemporana”) võistlusel pälvisid betoontaldrikud äramärkimise (special mention). Saksa ajakiri Deco Home pärgas serviisi uue toote Deco nn koduauhinnaga (Deco Home Award). Uudis kajastus ka disainiblogides ja -ajakirjades üle maailma. Ka Brüsseli väljapanekul äratas serviis suurt huvi.

Anodeeritud titaanist ehtekollektsioon „Maastikud ja veed”, mille autor on Maarja Niinemägi, on äratanud tähelepanu just oma materjalivaliku poolest. Komplekti kuuluvad kõrvarõngad ja pross. Titaan on nagu kuldki väga puhas metall, sest looduslikult ta ei reageeri. Värvispekter, mida anodeerimine võimaldab, sarnaneb õlilaiguga vees. Titaani n-ö värvitakse ehk anodeeritakse tugevas aluselises keskkonnas elektrolüüsi teel.

Ehted on valmistatud laserlõikusega, detailid omavahel ühendatud hõbeneediga. Kuna titaani anodeeritakse käsitsi, siis tuleb iga ehe natuke isemoodi, mis teeb seeriaehte ainulaadseks.

Käsitööjalats masstootmisgangsterluse vastu

Omaette tase on Kärt Põldmanni käsitöökingadel „Tehtud südamega”. Põldmann juhindub tõigast, et käsitsi valmistatud jalatsite eluiga on pikem kui masstoodangul: need on kõrgetasemelised, tehtud kvaliteetsest materjalist, neid saab parandada. Ta tõestab oma väga peene stiilitunnetuse, detailideni läbi mõeldud kujunduse ja tehniliselt korrektse teostusega käsitöökingade kollektsiooniga, et Eestis on olemas nii disainerid kui ka kingsepad käsitöö­jalatsite valmistamiseks. Ka Sille Sikmann on näitusel väljas oma meestebrändiga Scheckmann. Mõlemad autorid pälvisid Eesti moekunstinäituse „Nüüdismood. Eesti” („Fashion Now: Estonia”) autoritekollektiivis Londoni moenädalal peaauhinna. Brüsseli näitusel on väljas ka Kaspar Paas oma käsitöökingade kollektsiooniga, mis on tekitanud suure huvi Euroopa moemekas Londonis.
Geniaalselt lihtne

Kontseptsiooni tasandil on hästi põnev ja äärmiselt keskkonnatundlik projekt „Kasvatatud riidepuud”, mille autorid on Kairi Kuuskor ja Janno Nõu. Kasvatatud riidepuude projekt tõestab, et ressursse pole tarvis raisata: ühe riidepuu tootmiseks kulub vaid üks oks ning ka see paindub kujusse puu enda niiskusega eraldi aurutamist vajamata. Üks karp sisaldab nelja riidepuud, mis kõik on veidi erinevas mõõdus. Peenemad sobivad T-särkidele, paksemad mantleid kandma. Puuliikidena kasutatakse sarapuud, paakspuud ja toomingat.

Teine näide on Toivo Raidmetsa vembukas tool „Kolmjalg”, kus üks terasjalg läbib kaht teist puidust jalga, moodustades niiviisi kõige lihtsamal viisil tooli. See on geniaalseim viis istme loomiseks. Istet müüakse karbis osadena, mida on kodus kerge kokku panna. Kolmjalg pälvis Brüsseli näitusel suure tähelepanu Belgia disainihuviliste seas.
Eesti disaini ülevaatenäituse „Suurus pole oluline” põhjal võib kokkuvõttes öelda, et Eesti disain on läinud üha keskkonnatundlikumaks, „rohelisemaks”. Kasutatakse palju naturaalseid materjale, disaineritele meeldib tööstuslike, digitaalsete ja käsitöönduslike töövõtete ja meetodite sümbioos, toodetakse peamiselt Eestis, mistõttu ökoloogiline jalajälg, mis tekib transportimisel kütuse jääk­ainete tõttu, on väike, au sees on taaskasutus. Näitus „Suurus pole oluline” annab hea ülevaate eesti disaini praegusest seisust. Nii ulatuslik Eesti disaini väljapanek välismaal oli viimati 2008. aastal Stuttgardis ja enne seda 2000. aastal Helsingis. Mõlema näituse läbiviijaks oli disainerite liit.