Tagasivaade buumiaegsele arhitektuurile

Eesti arhitektuurinäitus „Buum/Ruum. Uus Eesti arhitektuur” Budapestis arhitektuurikeskuses Fuga 7. V – 27 V, kuraator Pille Epner, töörühma kuulusid Karli Luik, Margit Mutso, Inga Raukas. Näituse kujundaja on Inga Raukas, graafilise kujunduse autor Tuuli Aule, fotograaf Martin Siplane. Näituse Ungari partner oli Eesti Instituut Ungaris.

Eesti Arhitektide Liidu näitus „Buum/Ruum. Uus Eesti arhitektuur” valmis 2009. aastal, mil Eesti majandust nagu paljude teistegi riikide oma tabas krahh ja kiire langus. Eelnenud ehitusbuum tundus ühtäkki kui kiirelt möödunud uni.

Näitusel esitatud sadakond arhitektuuriobjekti, mis valmisid enne suurt masu aastatel 2000–2008, annavad suurepäraselt aimu sellest, millises külluses me noil aastail elasime. See oli aeg, kui kinnisvaraarendus oli äri, mida viljeldi igal tasandil: selles nägid kullaauku nii pankurid kui taksojuhid, projekteerijate uste taga looklesid järjekorrad. See oli aeg, kui arhitekt võis valida objekte, mida projekteerida, kui oldi valmis maksma tasu, mis vääris magamata öid, olemata puhkepäevi ja vahelejäänud puhkusi.

Ma siiski ei ülista seda aega. Kõige taga, mis sünnib ehituses sellise kiirusega, on läbimõtlemata otsused. Ehituskunst on aga oma olemuselt pikatoimeline: üheksa korra asemel tasub pigem mõõta üheksateist korda, enne kui lõikama hakata. Pankade arulage laenupoliitika täitis nullindate algul elanike unistuse elada oma majas, üldjuhul küll kuskil linnalähedases nn põllukülas, kuhu infrastruktuur ei ulatu pahatihti siiani. Kinnisvaraarendajad kasutasid inimeste soovunelmad ära ja nii laiubki praegu linnade ümber ebakvaliteetsete ehitistega juhm keskkond. Pärast rasket majanduslangust kaotas suur osa uuest elamufondist esialgse, ilmselgelt ülehinnatud väärtuse, korraga ilmnesid vead ja möödapanekud, millele buumi ajal ei mõeldud. Ehitus- ja arendusfirmad kadusid turult sama kiiresti kui olid tekkinud, jättes endast maha poolikud ehitised, mis olid sageli juba heausksetele maha müüdud. Mõnel polnud ehituslubagi, kuigi see ei takistanud pangal ehitust finantseerimast … Kadusid töökohad ja inimestele jäid üle jõu käivad võlad – traagika, mida tark riik oleks võinud ette näha. Arhitektid pöörasid tol ajal korduvalt tähelepanu sellise arutu keskkonna loomise absurdsusele. Paraku juhib planeerimist ja elamumajandust Eestis vaba turg.

Kõnealune näitus ei ole aga tehtud kriitilise alatooniga, äbarikke põlluehitisi siin ei näe. Räägitakse hoopis buumi positiivsest poolest, sel ajal sündinud heast arhitektuurist. See on liidu esindusnäitus ja näidatakse pigem Eesti imet – seda väikest, aga tublit maad, kes pürgib viie maailma jõukama riigi sekka. Esitatud majade pahupool, millele viitab näituse kataloogis Inga Raukas, jääb kauni fassaadi varju. Väljapanekule toona valitud hoonete seas on parima arhitektuuriga ehitisi igast valdkonnast: eramuid, korterelamuid, kontorihooneid, kultuuriehitisi, koole, lasteaedu, väljakuid ja väikevorme. Tagantjärele vaadates on tõesti uskumatu, kui palju selle kaheksa aastaga jõuti. Mõned näited: suurlinna majad City Plaza ja kaksiktornid Tartu maanteel, Rotermanni kvartali ehitised Tallinnas, Tigutorn Tartus; munitsipaalhooned Haabersti vabaajakeskus, Pääsküla raamatukogu, Pärnu keskraamatukogu, Viimsi keskkool, Tartu kesklinna kool, Suure-Jaani gümnaasium, lasteaed Lotte Tartus, Tallinna inglise kolledži spordihoone; sümbolehitised Pärnu kontserdimaja, Okupatsioonide muuseum Tallinnas, kunstimuuseum Kumu, Püha Birgitta keskus Pirital, Tallinna sünagoog; hooned ajaloolises keskkonnas: De la Gardie’ kaubamaja Tallinna vanalinnas, ärihoone Ferrum Kuressaares, Pärnu kesklinna võimla, Fahle maja Tallinnas; hulgaliselt vaba aja veetmise ruume: Pühajärve veekeskus ja puhkekodu, Ülemiste hotell Tallinnas, hotell Arensburg Boutique Kuressaares, Rakvere keskväljak; moodsad töökeskkonnad: büroo ja TTP büroohoone Tallinnas, Jõe tänava büroo ja parkimismaja Tallinnas, Neiseri tööstushoone Laagris; täiendused asumitele: elamud Vabriku ja Noole tänaval Kalamajas, elamu Koidu tänaval, munitsipaalmajad Lasnamäel; uued asumid: puidust värvikirevad puitelamud Laagris, Merirahu elamurajoon Kakumäel, Tulbi-Veeriku elamukvartal Tartus, pansionaat ja Seedri elamukvartal Pärnus, Jõekaare elurajoon Tartus (valmis jõudis saada küll vaid üks maja), lisaks hulk põnevaid ühepere-elamuid.

Kõike seda üheks näituseks kokku panna on raske. Ka Fuga näitusesaal jäi sellele mahule alla, osa materjalist tuli tõsta kõrvale. Inga Raukase näitusekujundus on muidugi äärmiselt nutikas: piisab, kui on põrandapinda, kuhu volditud PVC-le trükitud majad süsteemselt maha laotada. Siinkohal üks mõte näituse avanud Eesti Ungari suursaadikult Priit Pallumilt: näituse materjalidest võiks välja anda korraliku kinkeraamatu (on küll põhjalik kataloog, kuid see ei anna oma pehmete kaantega kingituse mõõtu välja). Kas nüüd just selle näituse põhjal – uusi põnevaid maju on ju vahepeal juurde tulnud, pigem võiks uue valiku teha –, aga ühe korraliku väärika arhitektuuriköite aeg on küll taas kätte jõudnud.

Näitus „Buum/Ruum. Uus Eesti arhitektuur” on selle valmimisest saati üsna palju reisinud: see on väljas olnud Londonis, Helsingis, Moskvas, Berliinis, Glasgow’s ja Sofias. Budapesti arhitektuurikeskus paikneb kesklinna kaunis ajaloolises hoones, kus on mitu näitusesaali ja suur ruum, kus töötab Fuga kultuuriraadio, müüakse arhitektuurikirjandust ja tehakse tööd. Samal ajal arhitektide liidu näitusega on teistes saalides üleval arhitektuurimuuseumi näitus puitarhitektuurist ja Eve Kiileri fotod Tallinna linnahallist. Samas esilinastus ka viimane arhitektuurifilm sarjas „Maja 2011” („Maja” autorid Peeter Brambat ja Margit Mutso), mille Ungari Eesti Instituudi juht Mónika Segesdi oli selleks puhuks ka ungari keelde tõlkinud. Kontrast filmi ja näituse vahel on suur: 2011. aastal valmis viimase kümnendi kõige väiksem kogus uut arhitektuuri. Õnneks päästsid filmi ajutised ehitised ja installatsioonid, mis loodi Tallinna kui Euroopa kultuuripealinna programmi raames: „LIFT 11” objektid ja põhuteater.

Ungari arhitektide ja arhitektuuriteadlaste olukord on praegu rohkem kui vilets, tööd on väga vähe ja eestlaste saavutusi vaadati tunnustavalt. Kunstiteadlane Andri Ksenofontov pidas Ungari arhitektuurihuvilistele ka näituse objekte lähemalt tutvustava loengu. Kohati oli tunda lausa imetlust Eesti vastu, seda laiemalt kui vaid arhitektuuri osas – kuidas Eesti nii kiirelt ülesmäge on liikunud, kuidas nii ruttu majanduslangusest väljuti? Mind jäi aga kummitama üks valus küsimus, mis kostis ühe Eestit väga hästi tundva Ungari intelligendi suust: „Kuidas on võimalik, et niivõrd tark rahvas püstitas pealinna keskväljakule sellise vabaduse monumendi?”.