Tahaks kauneid öiseid tänavaid
Siinsel laiuskraadil möödub suurem osa aastast suhtelises pimeduses. Seetõttu on pimedusel ja varjudel meie kultuurile väga suur mõju. Suur mõju on ka valgusel kui pimeduse loojal – nende kahe koostöös me maailma näemegi.
Siinsel laiuskraadil möödub suurem osa aastast suhtelises pimeduses. Seetõttu on pimedusel ja varjudel meie kultuurile väga suur mõju. Suur mõju on ka valgusel kui pimeduse loojal – nende kahe koostöös me maailma näemegi.
Meeldiv elukeskkond eeldab, et valgus ja varjud oleksid pidevalt kasutuses ja läbi mõeldud. Paraku näib Eesti linnaruumis, justkui lampide eesmärk olekski lihtsalt minimaalse kuluga maksimaalselt valgustada. Selline lähenemine on aga raiskamine. Esiteks tähendab see energia pillamist: enamik aega valgustavad tugevad lambid kohti, kus kedagi ei ole. Teiseks saaks valguse abil luua palju mitmekihilisemat elukeskkonda.
Käsitlesin kõnealust teemat oma Pirita tee teemalises kunstiakadeemia lõputöös. Lõpuks sai sellest tööst uurimus linnaruumi muteerumise kohta – sellest, kuidas linn võib väga kiiresti ja radikaalselt muutuda. Üks peamisi elemente, mida kesklinnast Pirita teele vaadates märkab, on rütmiliselt asetatud kõrged maanteelambid. Tegin ettepaneku säilitada nende lampide kõrgus, kuid asendada naatriumlambid LED-lampidega ja panna need liikuma ühes rütmis linnaga: sensoritega varustatud valgustid läidetaks paar valgustit enne autot ja kustuksid hilinemisajaga pärast teda. Loomulikult oleks jalakäijatele hoopiski teine režiim, vältimaks nende sõltumist mööduvatest autodest. Nii saaks ühtaegu vähendada mõttetut energiakulu ja luua linnale aktiivse maamärgi nii linnast kui ka merelt vaatamiseks.
Ehkki valgus on linnas oluline, ei tegele sellega Tallinnas otseselt keegi. Abinõud on suhteliselt üldised ja seeläbi brutaalsed. Tulede täielik kustutamine ja ühe puuga löödud valgus-skeem ei ole lahendus, mis sobiks elavale linnale. Linn ei anna endale aru, et ta koosneb osadest, millele ei saa vastata ühe lahendusega. Kalamaja ei ole Õismäe, Kadriorg ei ole vanalinn.
Tähistaevas kaitse alla
Vanalinna vaatelisus on kaitstud. Seal kõrval asuval Tallinna sadama territooriumil olevate postide otsas istuvad „päikesed” kiirgavad valgust igale poole. Nii näeb öisel Pirita teel pigem maste kui vaadet iidsele linnale. Üks Austria küla soovib, et UNESCO võtaks maailmapärandina kaitse alla tähistaeva – et kaitsta inimesi valgusreostuse eest, mille tõttu linnas palja silmaga tähti ei näe.
Praegune linnavalgus on aga kui möödaniku tumedate aegade tehniliselt edasiarendatud kurb lavastus. Linn küll tegeleb tänavavalgustusega, kuid vaid autoliikluse ja -ohutuse vaatenurgast. Naatriumvalguse loodav lihtsustatud ruum, millest värvid on eraldatud, on mootorsõidukijuhile kergemini mõistetav ja kasutatav. Kuid jalakäijale, kes ka tegelikult linna naudib, võiks alles jääda võimalus ja mõnu jälgida tänavaid ja parke, puid ja maju, linde ja loomi ka pimedal ajal. Kui tänavad on pimedal ajal mustvalged ja kogu linnas ühetaolised, kaob eriilmelisus, mis teeb linnast linna.
Ühetaolisust on hakatud omaalgatuslikult lõhkuma. Uutele kesklinna rajatistele pannakse lambid külge ja vilkuma. „Erilahenduste” tulemus on aga kõike muud kui mitmekesine, igasugust esteetilist meelt riivavad brutaalvärvides valgustid kõikides veesilmadega linnaparkides tekitavad küsimusi, mida esitada linnavalitsejatele. Miks on eriilmelisteks kujundatud maastikuelemendid öisel ajal ühesuguselt vilkuvad tordid?
Arhitektuur tegeleb valguse ja varjuga, päikese liikumisega. Ruumid majade sees leiavad oma koha lähtuvalt päikesest. Akende kuju, varikatuste paigutus tulenevad sellest. Eesti majad erinevad lõunapoolsetest paljuski põhjusel, et päike paistab meile niimoodi. Arhitektid modelleerivad valgust, püüavad, põrgatavad ja flirdivad sellega. Pimedal ajal, kui kasutame ise tehtud valgust, aga justkui kaob vajadus mõelda. Hoonele pannakse prožektorid ja suunatakse taevasse. Paaril viimasel aastal on keegi värvi müüma hakanud, muidugi lisatakse prožektorile seegi. Tehnikahuviline noormees paneb väikese relee ka vahele ja tulemuseks on veelgi „ägedam” maja. Kesklinnas ehitamine peaks tähendama ümbruse arvestamist. Eesti linnade tehisvalgus, mis pimedas vormib meie elukeskkonna, on ülbe ja hoolimatu.
Kogu linna ei saa lüüa ühe puuga – valgustusele pole vaja generaalplaani. Selle asemel tuleks ette võtta ja lahendada loogilisi ja hoomatavaid ruumiosiseid: maantee, puiestee, tänav, plats, park. Ei ole mõtet välja töötada üht ja ainukest Tallinna valgustit. Kümne aasta eest korraldati ideevõistlus „Tallinna pink” – pole ühtki ehitatud. Pole ka vaja. Kalamajal oma pink ja latern, Pirital oma.
Valgus on linna jaoks niivõrd isikupärane element, et sellega peaksid tegelema professionaalid. Tervitatav on arendajate algatus tegeleda pimeduse valgustamisega, linna asi oleks entusiasmi suunata ning genereerida terviklikke lahendusi, kauneid öiseid tänavaid.