Tajuda ruumi ületamata künnist

Arne Maasiku fotode näitus „Limen” Parikaste majas (Hariduse 1), kuraator Giuseppe Provenzano, 22. XI – 14. XII (K –L kella 12–18).

Parikaste maja, XX sajandi alguses valminud uhke elamu, kuhu sai hobusega ette sõita, on praegu üsna märkamatu väsinud vana puitehitis Tõnismäel. Oma tagasihoidlikkuses jääb see Hariduse tänava frondist tahapoole, paikneb pisut lohus ning ukseni ei pruugi jõuda mitte puhta jalaga. Vana laudvooder ootab uuenduskuuri, galeriina kasutusel ruumide päevinäinud küttekehad on külmad, seintel paljanduvad eri aegade kihistused, ruum on jahe ja vana maja lõhnaline, vist isegi pisut ängistav, kuid väga ehe. Just sellisena sobib see taustaks Arne Maasiku fotonäitusele „Limen”. Õigemini, ruum ei ole siin pelgalt taust, see on ise osa näitusest.

Majast võib alati rääkida: selle kontekstist, arhitektuurist, funktsioonist, konstruktsioonist, ehitamise raskusest … millest tahes. Ei mäleta hetke, mil oleksin end arhitektuurist rääkides ebamugavalt tundnud. Maasiku fotod nimetust arhitektuurist, anonüümsest ruumist on aga nii kõnekad ja näituse kuraatori Giuseppe Provenzano tekstid seal juures nii tabavad, et esimese hooga tundub sel teemal urgitsemine lausa kohatu. Alustan seepärast vestlust Maasikuga üldisemast.

Sa õppisid arhitektuuri …

Ja töötasin ka arhitektina.

Töötasid arhitektide-metafüüsikute Vilen Künnapu ja Ain Padriku büroos. Millal oli murdepunkt, mil majade loojast sai majade vaatleja, arhitektist fotograaf?

Nendel aastatel, kui olin Padriku ja Künnapu juures, see juhtuski. Üks hetk sai selgeks, et kahte asja korraga teha ei jaksa. Vaatleja ja kunstniku positsioon, mida hakkasin endale omistama, need läksid arhitekti positsiooniga vastuollu. Arhitekt peab tugevalt maa peal olema, ta ei saa endale lubada boheemlaslikku suhtumist.

Ega ma arhitekti tööd pole unustanud. Fotograafia on selline valdkond, kus ühel hetkel on piir ees, kus tehnoloogia ei paku midagi uut: kui see on käes, siis on mul veel võimalus end arhitektuuris teostada. Teen vahel väikseid asju, panen oma arhitektuurimõtteid paberile, ja ma arvan, et ühel päeval leiab see ka väljundi.

Sa tunned arhitektuuri sügavuti. Kui palju näed oma fotoobjektide taga arhitekti?

Ma näen tihti ära arhitekti mõtte, näen inimest maja taga. See on Eesti kontekstis ka lõks – tead ja tunned pea kõiki. Väljaspool Eestit on vabam ja lihtsam arhitektuuri pildistada: pole isiklikku suhet ja mõjuma jääb puhas vahetu arhitektuur. Sellepärast käingi palju välismaal pilte tegemas, arhitektuuri otsimas.

Me oleme mitu aastat koos arhitektuuri aastaraamatut teinud. Sinu pilte vaadates saan ma üsna hästi aru, kas objekt sulle meeldib või mitte. Ses mõttes ei ole sa fotograaf, kes teeb kõike võrdse innuga, pigem kunstnik, kelles majad tekitavad tugevaid emotsioone.

Peab tunnistama, et nii see on. Kui ma teeksin fotosid vaid kuivalt tellimustööna, siis oleksin ma kommertsfotograaf. Tahaksin muidugi, et suudaksin osutada võrdselt tähelepanu kõigile objektidele, sõltumata sellest, kas see meeldib või mitte. Aga … ei saa panna kunstnikku maalima pilti, mida ta ei taha maalida.

Millised majad sulle meeldivad? Mis inspireerib?

Ma arvan, et see on loominguline aspekt, loomingu maht, mis on majas. See, kui kaugele arhitektuur vaatab. On arhitektuuri, mis ei vaata kuhugi, ja on maju, mis vaatavad ajas või ruumis ette- või tahapoole, mõni vaatab mõlemasse suunda. Kui see on olemas, siis on ka, mida pildistada ja teistele edasi anda. Kui aga pole – näiteks tänapäevane plekkarhitektuur –, ega surm ka ei võta sealt, kus pole …

Vahel ma vaatan jälle arhitektuurifotosid ja mulle tundub, et on võetud ka sealt, kust minu silmal pole midagi võtta.

Jah, mõnikord tuleb ka see välja, vahel olen isegi üllatunud.

Sulle meeldib ka vana nimetu arhitektuur, mille arhitekt pole tihti teada, pühakojad näiteks.

Õigeusu pühakodade pildistamine oli tellimustöö. Sõitsime need kõik läbi ja pildistasime üles. Ega seal olnud aega oodata head valgust või isegi inimest, kes sind majja sisse laseks. Aga see töö on südamega tehtud, suurem osa piltidest on õnnestunud.

Arhitekti ja fotograafi nägemus heast arhitektuurifotost ei pruugi sugugi ühtida. Arhitekt ootab, et majast tehtud pildil peegeldub tema idee, et foto annab eeskätt arhitekti mõtte edasi.

Arhitekt tahab näha asju, mis on talle olulised, mina näen asju just nii nagu nad on. Selles mõttes on vastuolu ja teinekord ei ole fotograaf võimeline vastama arhitekti ootusele.

On sul ka oma lemmikmodellid, majad, mis on eriti fotogeenilised?

Eestis on ridamisi head moodsat arhitektuuri, Salto objektid näiteks. Aga mulle meeldivad ka restaureerimistööd, nende seas on väga inspireerivaid kohti, kus on pandud ruum uuesti elama. Mida veel välja tuua? Mõned linnaehituslikud projektid, Rakvere keskväljak näiteks.

Aga Rotermanni kvartal?

Rotermanni on raske pildistada. Arhitektuur on Rotermannis väga kvaliteetne, aga siin on sügavad kanjonid ja tumedad majad. Selliseid juhtumeid on veel, kus ei saa head pilti kätte.

Üks spetsiifika on sul veel – aerofotod. Neil on enamasti mingi praktiline ülesanne, aga mõned sobivad suurepäraselt ka näitusesaali.

Aerofotot pean ma üheks oma oluliseks tegevusvaldkonnaks. Otsin nende hulgast alati ka kunstfotot, aga kaugeltki iga kord ei leia. Igast tuhandest vahest üks on selline, mida kannatab panna näitusele. Enamasti on need olnud linnateemalistel näitustel. Aerofoto tegemisel on hoopis teine reaalsus: kõik käib sekundi murdosa jooksul ja veel vähem ette ennustatavates tingimustes kui ühe objekti pildistamise korral. Aerofotod tuleb teha siis, kui on vaja, ise ei saa ma siin kaasa rääkida. Linnast panoraamvõtete tegemisel sai küll hoolikalt valitud kellaaegu, passitud sobivat ilma jne.

Mäletan su arhitektuurifotode näituste kõrval üht võrratut fotonäitust võsast. Mulle tundusid need pildid üsna arhitektuurifotodena.

Jah, selliseid inspireerivaid kohti leiab ka mujalt kui arhitektuurist. Kõik ütlevad, et see võsa mõjus arhitektuurina, ju ma siis tegin neid pilte nagu arhitektuurifotot.

Enamiku oma ajast teed sa tellimustöid. Kui palju on sul aega teha seda laadi teoseid, nagu sellel näitusel näha?

Kunstiga tegelemiseks jääb aega vähe. Kunst paraku on selline asi, mis tahab täielikku süvenemist. See näitus Parikaste majas – siin on üks väike objekt, kümme pilti, aga ma olen seda teinud täie pingega kaks aastat …

Millest selle näituse idee sündis?

Alguse sai see sellestsamast õigeusu kirikute pildistamise projektist, mida tegime aastaid Jaanus Plaadiga. Tegime üle kümne väljasõidu. Sel ajal küsisin ma endalt, kas leian sellise objekti, mis saab minu jaoks tähtsaks. Alles hiljem sain aru, et üks nähtud objektidest oli selline, et on üks ruum, mis on oluline (see ei ole õigeusu objekt ega läinud ka raamatusse). Koht hakkas kummitama ja ma hakkasin teadlikult sellega tegelema. Urmas Luurega (arhitekt, Parikaste maja omanik) oli juttu võimalikust näitusest siinsetes ruumides. Saatsin talle oma valikust fotod näha, tema hakkas omalt poolt seda ideed tagant tõukama. Oli veel vaja kuraatorit, kes paneks klaari pilgu ja kõva käega asja paika. Kutsusin Giuseppe Provenzanot, ta oli nõus, kirjutas head tekstid, aitas koostada kataloogi ja vaatas sisulise poole kriitilise pilguga üle.

Mis teid Giuseppega on kokku viinud?

Giuseppe tuli Eestisse aastaid tagasi Uku Masingut uurima. Ta on sündinud ja kasvanud New Yorgis, hariduselt arhitekt. Palju rännanud, elanud väga mitmel pool maailmas, tema maailmapilt on suur. Ta on kirjutanud, teinud filme, disaineri tööd ja palju muud. Kõik see on aga ühes loomingulises aspektis. Kohtusin temaga oma sõprade kaudu, saime sõpradeks ja oleme sõbrad siiamaani. Meil on tugev ühisosa. Ta on oma loomingus ja tegevuses samal teel kus mina. Mitte päris müstik, aga natuke teispoolsusesse kalduv. Sel pinnal on meil hea koostöö.

See pealkiri – „Limen”…

Sellest tuleb eraldi rääkida! Mul ei olnud endal näitusele head pealkirja, oleksin võinud panna lihtsalt „Nimetu”, nagu sellistel puhkude tihti tehakse. Seda ei tahtnud. Ladinakeelne sõna „limen” tähendab künnist või piirjoont, selle pakkus välja kuraator. Nimepanek võttis oma kuu aega, sellega kaasnesid pikad läbirääkimised, vaidlused ja magamata ööd.

Üks sõna … !

Jah. Üks lühike sõna, aga väga laia tähendusväljaga. Need pildid ei ole pildid iseenesest, vaid need on künnised üleminekuks teise dimensiooni, teise fiilingusse, kuhu pilt võib kanda. See oli üks asi, mida Giuseppe kohe nägi ja rõhutama hakkas. Kõik ülejäänu toetab seda. Iga pilt on nagu piirjoon teise reaalsusega, mida see koht mulle pakkus. Metafüüsikast ma siin ei pääse, see ruum on metafüüsiline.

Kui kaua sa selles ruumis aega veetsid?

Ma käisin seal kolm korda. Esimene kord niisama, teine kord pildistamas ja kolmas kord koos Giuseppega. Tookord sai tehtud ka suurem osa näituse piltidest. Kui tegin Giuseppele ettepaneku näitust kureerida, siis ta nõudis esimese asjana, ilma et oleks mu pilte näinud, et peame minema seda kohta vaatama.

Näituse kontekst – fotograafide Parikaste maja – on väga ehe vana ruum. Jääb mulje, et näitus ongi sellesse ruumi tehtud.

Keskkond ja materjal toetavad siin teineteist. Kuni sinnamaani, et mult on küsitud, kas need fotod on tehtud siinsamas ruumis. See oleks minu jaoks natuke liig.

Maja annab näitusele tugeva taustsüsteemi. Vendade Parikaste nimi on tugevalt Eesti kultuuris: nad olid keskkonna jäädvustajad, ka arhitektuurifotograafid. Mulle on suur au siin näitust teha. Ma pean ka ennast suures osas kroonikuks.

Esimese hooga hämaras neid fotosid vaadates tundus mulle, et need ei olegi fotod, pigem maalid.

Seda ütleb ka Giuseppe oma näituse tekstis, et värvide ja valguse mäng on väga maalikunstilik. Foto võibki kombata piire, ulatuda otsapidi maalikunsti. Ma pole seda küll nii kavandanud, sellele mõelnud. Kangale trükkimise eesmärk oli anda edasi ruumi soojust ja sügavust, see oli mulle oluline. Mõtlesin alguses paberile trükkida, aga paber ei oleks loonud seda meeleolu, ta on pinnapealsem. Seda maalilisust märkasin ma lõpuks ka ise. Nii ta on.

Kui palju oled näinud selliseid kohti, millest tahaksid teha näituse?

Vähe. Ühe käe näppudel võib ehk üles lugeda.

———–

Pealelend: Giuseppe Provenzano, näituse kuraator: Ma nõustusin Arne Maasiku ettepanekuga kureerida tema näitust, sest leidsin selles poeesiaseemne. Inimesed imestavad sageli, mis asi on see kuraatori töö. Mina pean oluliseks olla võimendav hääl, et ürituse sõnum kostuks, et seda kuuleksid nii paljud kui võimalik. Seejuures ei tohi mu hääl olla liiga vali.

Näitus on sellest, kuidas meie keha nähtule vastab: igaüks vaatab pilte isemoodi, igaühe keha mõistab neid asju kuidagi erinevalt. See, mida näitusel kogeme, pole see, mis on tegelikult pildil, näitusel kogeme midagi enamat. Siia on kunstnik lisanud väärtuse, midagi sellest, mida tema on kogenud kaamera taga. See on Arne Maasiku fotode puhul kuidagi väga nähtav. Näituse avamisel tundsin ma õhus harvaesinevat elektri ja erutuse segu, seda ei koge kaugeltki iga kord.

Muidugi on inimesed uudishimulikud, neid huvitab, mis koht see piltidel on, aga – see teadmine pole tingimata vajalik. Ise ma olen ses ruumis olnud. Läksime Arnega sinna ja avastasime selle koha koos uuesti. See ruum on erilise tundega, Arne pildistas seda talle ainuomasel viisil kui kunstnik: ta peegeldab objekti tagasi sellisena, nagu see seisab tema ja kaamera vahel. Vähesed fotograafid suudavad seda, see pole igapäevane. See, mida näeme fotodel, pole sama, mida nähakse siis, kui ise sinna minnakse. Pildil näeme seda, mida fotograaf lubab näha, ja saame seeläbi lisaelamuse. Kui sinna ruumi päriselt siseneda, kaotaks vaataja võib-olla selle kõik. Arhitektid mõistavad seda: majas sõltub palju sellest, kuidas paistab valgus, kuidas pinnad peegelduvad ja materjalid reageerivad, kui ruumis kõnnid, hingad.

Sellist keemiat nagu Tallinnas Parikaste majas on raske mujal leida. Siin tekib tugev sünergia fotode ja koha vahel. Järgmiseks paneme näituse üles aasta alguses Brüsselis, edasi on plaan minna Saksamaale. Kaks näitust on planeeritud Itaalias, sealt edasi läheme New Yorki.