Tallinn – kas mereline mini-Berliin?
Veronika Valk
Sarnaselt Berliiniga võiks ka Tallinn muutuda elamuslikuks siseõuesopiliseks linnaks, kus endised industriaalhooned taaskasutusele võetud.
Berliin on väga Tallinna moodi koht – lõpmatuseni täis räämas tööstuspärandit, autosid, inimesed natuke kurjad. Vee ääres ei oska hästi elada ja ega vist ka tõeliselt elu nautida. Tänavakohvikuid ju on, aga vähe, linnaväljakud on pisut liiga avarad-lagedad, et tuul kõiki häid mõtteid peast ära ei pühiks.
Kuidagi need berliinlased omal internatsionaalsel, samas saksalikul moel ikka elust mõnu tunnevad – paistab, et soodsaim keskkond selleks on tihe siseõuemaailm. Inimesed on nii Tallinnas kui Berliinis meelelaadilt suhteliselt sarnased – mis sobib seal, peaks ka siin vastuvõetav olema.
Siseõuesid leiab Berliinist igasuguseid – suuri ja imeväikseid, privaatseid ja avalikke, punki ja diskot, loodust täis kasvanud džungleid ja tühje aatriumi tüüpi akvaariume. Üldkasutatavate hoonete ja asutuste juures olevad õued on etteaimatavalt mõnusad – kohvikutega ääristatud istumine-olemine autovabas olekus üsna euroopalikus võtmes, kas või näiteks Kunstwerke õu Auguststrassel, kuhu avanevad ka Tallinnas endise Heliose kino kvartalis äsja aiaprojekti teise etapi avanud maastikuarhitektide ühenduse Le Balto stuudio aknad.
Le Balto uus aiakujundus Kunstwerke õuel
Tüüpiliste elukvartalite siseõuedega on Berliinis keerulisem lugu – siin sõltub keskkond majaelanike mõttemaailmast ja nende intro- või ekstravertsusest. Keset õue on kindlasti prügikastiderida ehk hoolikaks olmeülejääkide sorteerimiseks kümmekond erksavärvilist tünni. Ühe kolmandiku õuest täidavad jalgrattad, teise trepikodadeni viivad teed. Kastanien Allee äärne elamine üllatab jälle avatumate aedadega, mille ümber elutseb arvatavasti boheemlikum seltskond, et õu ronitaimi täis riputada, tohututes kogustes, igaüks isemoodi, mööblitükke kokku koguda ja seintele grafitit maalida.
Päris omaette teema on vanade industriaalkomplekside siseõuestik. Tallinnast võiks nii meeleolu kui mastaabi poolest võrdluseks tuua Tselluloosi kombinaadi, mis berliinlikult mitmekesiselt ka väikses Eestis tööle hakanud…
Berliini monumentaalsed kompleksid paiknevad peamiselt vanas idaosas, kus kooslused muutuvad eriti intrigeerivaks endise müüri trajektooril ehk teatud mõttes täiesti suvaliselt läbi linna tõmmatud joonel. Seega on Berliini tööstushooned vahetult ümbritsetud tuksuva urbaaniaga ja otseselt kaasatud linnatekstuuri. Põhiosa Tallinna kasutusele võtmata tööstuspärandist laiutab aga mere ääres – linnasüdame melu selleni ei ulatu, teisel pool on vesi vastas.
Teisest küljest oleme Berliiniga võrreldes eelisseisundis – Tallinna lahe merekogemusele ei saa Berliini Spree kuidagi vastu. Vanade tööstuskomplekside läbimõeldult kasutusele võetud, elamuslikud siseõuemaastikud – vilksamisi vaatega merele – suudaksid pakkuda palju ahvatlevamaid võimalusi, kui see kunagi Berliini linnaplaneerimises ruumilises mõttes võimalik.
Meie talvise kliimaga arvestades tunduks siseõuesopiline, tuulevaikne ja õdus mereäär Tallinnale päris kohane. Suurlinna sünergiat ei saavuta Tallinn kunagi – intrigeeriva ja vaheldusrikka, samas inimsõbraliku ja mõnusa elukeskkonna loomiseks on aga kõik eeldused olemas.
Loe: epl 22.05.2004