Tallinna linnahallitusest uue mõtteviisini. Hoone saatuse selgumiseni võiks seda kasutada varemepargina ja lasta seal võrsuda taimedel
Visuaal: Ahti Sepsivart
Andrea Tamm kirjutab Linnahalli „kujundatud lammutamisest“ kui alternatiivist tavapraktikale, mille järgi Tallinnas asendatakse lammutatud hooned „ajutiste“ parklatega.
Kümmekond aastat tagasi kirjutas Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor Triin Ojari: „Hiiglaslik linnahall, maadligi ja murenev, laiutab keset Tallinna mereäärt kui sümboolne modernistlik emakuju, betoonfossiil, kelle tänane olukord ja tulevik kehastab endas mõneti kogu Eesti sõjajärgse unikaalarhitektuuri ühisnimetajat.“
Sellest erilisest ehitisest on tõukunud rida kunstiteoseid, näitusi ja uurimusi, millest võiks kokku panna omamoodi Tallinna mikroajaloo. Ühe sellisena kaitses 2017. aastal Andrea Tamm EKA sisearhitektuuri osakonnas magistritöö „Hüljatud ruumi uus elu“, mis tegeles jäähalli tiiva etapilise lammutusprotsessiga, eesmärgiga pakkuda oma saatust ootavale hoonele vahekasutust varemepargi kujul. Praegu Eesti Arhitektuurikeskuses töötav ja kestliku arhitektuuri strateegiatele keskenduv Tamm tutvustab ja värskendab oma toonaseid ideid, et kutsuda arutlema tulevikustsenaariumide üle, mis ei rajane ainult kinnisvarahindade tõusul, majanduskasvul ja meelelahutusmudelil.
***
Tallinna Linnahall on maamärk – ikooniline maastik-maja, mis oma varisemisohtlikkuse tõttu on tänaseks päevaks linnaruumist osaliselt välja lõigatud ja mida ähvardab maatasa tegemine. Pealinna kuulsaima mahajäetud hoone tulevik on hall, kuid ka üksteist aastat pärast selle hülgamist tekitab see laetud diskussioone. Linnavalitsus tuli möödunud sügisel välja uue strateegiaga, kuidas elevant toast välja saada. Kiirelt ja jäljetult. Kuidas saaks elevandi lahkumine olla aga aeglane, väärikas ja uut linnaruumikogemust pakkuv kulg?
Vahekasutuse testobjekt
Varemepoeesia koos oma möödapääsmatute klišeedega on arhitekte inspireerinud romantismiajast alates. Vahest kõige grandioossem näide on Hitleri ihuarhitekti Albert Speeri Berliini uuendamisprojekt, milles Kolmanda Reich’i pealinna kujutleti antiikse varemelinnana. Speer tuli välja lausa eraldi mõistega Ruinenwert, mis viitas tulevaste varemete etteväärtustamisele: hooneid projekteeritagu viisil, et need säilitaksid pärast kokkuvarisemist oma esteetilisuse.
Varemeihalusega samavõrd äärmuslik on näha hooneid kitsalt läbi ratsionaalse funktsionaalsuse printsiibi. Sellisest vaatepunktist lähtudes on ka kasutuseta seisvat linnahalli käsitletud probleemse mahuna linnamaastikus. Ent on ka kolmas viis. Kasutuseta avalikud ruumid on ideaalsed vahekasutuse testobjektid, mis, pakkumata ühtainsat ja parimat lahendust, võiksid olla pinnas ruumilistele eksperimentidele ja ühiskondlikele aruteludele.
Inimliku hooleta jäetud hoonetes hakkab iseenesest võrsuma elu. Vähenõudlik taimestik tungib hoonepragudesse, hakates ehitatud keskkonda vaikselt tasandama. Spontaanse vegetatsiooni võidukäiku saab soodustada disainitud lammutusprotsessiga, milles vare leiab vahekasutuse avaliku roheruumi kujul.
Etapiline demonteerimine
Isegi kui kunagi jõutakse linnahalli renoveerimiseni, tuleks osa mahtusid enne taastamist lammutada. Näiteks piiravad jäähallile uue funktsiooni leidmist kandetarinditega seotud betoonist tribüünid ning muinsuskaitse eritingimustele vastavalt on lubatud täielikult amortiseerunud jäähalli asemele rajada uus arhitektuurne maht. Juhtides aga lammutusprotsessi järkjärgulise demontaažina viisil, mis tagab vajalikul hulgal päikesevalgust ja vihmavett, ning kattes tribüünistiku kerge pinnasekihiga, tekiks hoonesse sobiv keskkond kiirekasvulisele taimestikule. Jäähalli tribüünidest kujuneb tänavatasandilt ligipääsetav varemepark ja talvine avalik uisuplats ning ühtlasi säilivad katuseterrassi populaarsed käiguteed.
Paljudele ruderaaltaimedele, mis idanevad mullata ega vaja kasvuks palju pinnast, on väike pragu betoonis ideaalne kasvukoht. Pisikesed juured kasvavad aga pikapeale tugevaks ning murendavad massiivseid pindu, kaasa aitavad ka sulamis- ja külmumistsüklid, mille tõttu materjalide lagunemine kiireneb progresseeruvalt. Asukohast tingituna on hoones üsna niiske mikrokliima, kuhu sobib märgaladele omane biotüüp – kiirekasvulised kõrrelised, mis taluvad nii kuivi kui ka niiskemaid perioode ning pakuvad eriilmelist ruumikogemust eri aastaaegade lõikes.
Mitmekesine taimestik meelitab kohale väiksemaid linnaloomi ja -linde, aidates kaasa ökosüsteemi mitmekesistumisele. Mõne aastaga võrsuks võsa juba üle pea ning mida kauem linnahall oma saatust ootab, olgu selleks siis taastamine või lammutamine, seda rikkalikumaks kasvab varemepark.
Linnahalli lõppematu saaga taustal mõjuks seni suletud interjööri linnale avamine positiivse pöördena, mis hävingujutu asemel viiks tähelepanu (linna)elu orgaanilisele arengule. Kujundatud lammutamine on alternatiiv tavapraktikale, mille järgi Tallinnas asendatakse lammutatud hooned „ajutiste“ parklatega.
Ajaarhitektuur ja kestlikkuse esteetika
Ameerika visionäär, kultusteose „How Buildings Learn“ („Kuidas hooned õpivad“, 1994) autor Stewart Brand on manifesteerinud, et arhitektid võiksid ruumikunstnike asemel kujuneda ajakunstnikeks. Me projekteerime hooneid, mis on ametlikult määratud kestma 50 aastat, kuid on ehitatud justkui igaveseks, sest omavahel seotud materjale pole hiljem võimalik demonteerimise teel hõlpsasti eraldada ning lammutusjäätmed leiavad hiljem kasutuse vaid pinnasetäitena tee-ehituses.
Ringmajanduse seisukohast säilitab ehitusmaterjal sellisel käitlemisel väga vähe oma potentsiaalist (väärtust kahandav ümbertöötlus, ingl downcycling). Arhitektuuri võimuses on aga vaadelda materjali kui jääkväärtusega liikuvat ressurssi, mille väärtust saab demonteerides kasvatada (väärtust suurendav ümbertöötlus, ingl upcycling). Peamised lammutusmahud hõlmavad Eestis praegu nõukogude pärandit. Tollase ehitustegevuse kõikuvast kvaliteedist tingituna on ehitusmaterjalide taaskasutuspotentsiaali, nende vastupidavust vihmale, pakasele, tuulele ja elusloodusele raske üheselt hinnata. Mis saab linnahalliks kuhjatud raudbetoonist, paemüüre imiteerivatest plaatidest, silikaatkividest, kergplokkidest, terastaladest ja paljudest muudest materjalidest, mida hall tuhandetes tonnides sisaldab?
Linnahalli regenereerimist takistab ka selle unikaalne ruumiprogramm, millele on raske leida uut funktsiooni. Et olla kestlik, tuleb olla kohanemisvõimeline. Arhitektuuris on adaptiivsus suur väljakutse, kuna ranges mõttes on hoonete puhul tegemist konstantsete mateeriahunnikutega. Filosoof Eik Hermannon sõnastanud, et nii nagu looduses on iga protsessi jääkprodukt mõne järgmise protsessi tooraineks, tuleks ka hooneid käsitleda eluringide, mitte elukaare seisukohast. Lineaarse edasikäigu asemel võiksime käia ringiratast. See tähendab, et tänapäevased hooned peaksid olema projekteeritud demonteeritavateks.
Muutus peaks puudutama nii ehitamise juriidilisi nõudeid kui ka tulevikuarhitektuuri esteetilisi põhimõtteid. Arhitektuurikonkurssidel tuleks hinnata ka ruumiloojate võimekust „kirjutada stsenaariume“ hoone võimalike tulevike kohta, samuti oskust lahendada sõlmesid nii, et ehitis oleks kunagi lihtsasti lahtivõetav. Üheks eraldamatuks komposiidiks liidetud tahukad seda ei võimalda. Alaku tants kandetarindite ümber, kus eri kihtidele on projekteeritud erinev ajalisus või ajutisus, hoone on hõlpsasti ümberstruktureeritav, kihiti muudetav ja selle erinevatele osadele on tagatud juurdepääs nende parandamiseks, hooldamiseks ja asendamiseks.
Euroopa Liidus kehtestatud uute keskkonnahoidlike direktiividega kaasneb arhitektuuris uus esteetika, kus arhitekt-kunstniku roll on inimloodud materjalivaru oskuslik mõtestamine ja ümbervormimine. Nii nagu keskaegse ehituskunsti juures ei olnud projekteerimine ja ehitamine üksteisest rangelt eristatud, tuleb ka ringse ehituse puhul hooneid projekteerida vastavalt olemasolevale materjalipangale ja selle karakterile. Ruumilooja käekiri hakkab rohkem lähtuma kohalikust materjalist.
Kestlik arhitektuuriesteetika eeldab trendideülest lähenemist, kus projekteeritakse ajalisest mõõtest lähtudes. Uus arhitektuur peab silmas materjalide kestvust ja kestlikkust, projekteerib hoone (eluea) lõpuni, arvestab selle loomuliku kulumise, erosiooni, korrosiooni, aga ka mädanemise ja lagunemisega, sest nagu ütles teoloog Tauri Tölpt oma ettekandes ehitusmaterjali püsivuse üle diskuteeriva näituse „Kalju ja kaduva vahel“ seminaril, siis kaduvuse kaudu mõistame paremini olemist, mateeriat ja eksistentsi ning meie taju olemisest muutub tänu kaduvuse tunnetusele teravamaks.
Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonna vanemlektori Simo Ilometsa hinnangul tuleks eelkõige analüüsida Linnahalli ehituslikke elemente võimaliku korduskasutuse potentsiaali vaatenurgast. Korduskasutades väldime elementide ümbertöötlemise vajadust. Elementide demonteerimise eelis tavapärase lammutuse ees on vähem müra ning väiksem tolmu ja tuulega lenduvate kergmaterjalide hulk. Kindlasti sobib linnahalli materjalipank teisese toormena ringlusse võtta uute ehitusmaterjalide tootmiseks. Selleks tuleks laboritingimustes välja uurida materjalide omadused, näiteks betooni puhul töödeldavus, veevajadus, survetugevus ja külmakindlus.
EKA sisearhitektuuri magistriõppekava juht Gregor Taul, tema kaasõppejõud ja üliõpilased kirjutavad Areeni ja Eesti Arhitektide Liidu vahelise koostöö raames kord kuus mõnest tähelepanu väärivast arhitektuuriobjektist.