Tallinna linnapea kõne 15.05.2003
Kultuurilinn Tallinn
Tallinn pole maailma linnade seas tähelepanuväärne mitte majanduskeskusena – tööstuslinna ega transpordisõlmena. Tallinna tänane põhiväärtus on kultuuriline. See seab linnajuhtidele nende tegevuses selge lõppülesande: säilitada ning uuendada Tallinna kui kultuurilinna staatust. Need kaks juhtimisstrateegilist tegevust – Tallinna kultuuriväärtuse säilitamine ning uuendamine – on ühe mündi kaks külge, millest kumbki vajab pikaajalise tegutsemise põhimõtteid.
Meil viimase kümne aasta jooksul õpitud rääkima strateegilise arengukava vajadusest ja puudumisest erinevates eluvaldkondades. Kurdetud on just pikema perspektiiviga mõtteviisi nappust, ühiselt taunitud ühepäevaperemehe mentaliteeti, terviku nägemise vaegust. Konkreetsed strateegilised arengukavad aga kipuvad kohe pärast valmimist elule jalgu jääma.
Minu arvates ei ole säärastel kahetsusväärsetel juhtudel mõistetud strateegilise arengukava olemust. Strateegiline arengukava ei saa sisaldada konkreetsete lahenduste loendit, see peab
• esiteks – püstitama mingi kaugema eesmärgi ja
• teiseks – sõnastama põhimõtted, millest selle eesmärgi saavutamise nimel tuleb kinni pidada.
Kas Tallinnal on täna oma kaugem eesmärk? On küll.
1997. aastal kanti UNESCO maailma kultuuripärandi nimistusse Tallinna vanalinn kui haruldaselt terviklikult säilinud keskaegse hansalinn. Selle väärtuse sümboliks on Tallinna siluett, nagu rõhutas ka lugupeetud Dmitri Bruns tänavu veebruaris linna vapimärki vastu võttes.
Kümme aastat hiljem, aastal 2008, on meie eesmärgiks jõuda Euroopa kultuuripealinna staatusesse. See pole Tallinnale vähem tähtis arengustrateegiline eesmärk, kui Eesti Vabariigile on ühinemine NATO ning Euroopa Liiduga.
Püüelda Euroopa kultuuripealinnaks tähendab võtta endale vastutus luua Tallinnast kogu maailma pilku väljakannatav ja rõõmustav atraktiivne kultuurikeskus, kust võetakse kaasa vaid parimad mälestused. Meile on see ka kohustus juba täna määrata ära niisugused linna arenduse põhimõtted, mis meid sellele eesmärgile lähendaksid ning õigustaksid ressursside ümberjaotust.
Me mäletame, kuidas linn aasta aega tagasi võttis end kokku, näitamaks end mõne päeva jooksul parimast võimalikust küljest Eurovisiooni lõppkontserdi külalistele. Piltlikult öeldes peaksime nüüd valmistuma “aastaringseks Eurovisiooniks”, Euroopa ja kogu maailma pilgu all olekuks.
Ning enamgi veel! Euroopa kultuuripealinna staatus ei tohiks jääda mitte ühekordseks aasta aega vältavaks etenduseks, sellest peab saama omalaadne pitser, mis vajutatakse linna mainele alatiseks – ühtaegu kui kvaliteedimärk ning edasise arengu suunis.
Tallinna arenduse põhimõtted
Nende Tallinna arengus kahe olulise aastaarvu – 1997 ja 2008 – vahele jäävas perioodis oleme viimasele juba küllalt lähedal, et täna sõnastada mõned Tallinna kui kultuurilinna arendamise strateegilised põhimõtted.
Neid põhimõtteid on viis.
Esiteks – väärtustada tallinlaseks olekut. Igal võimalikul juhul tuleks süvendada tallinlaste “oma linna” tunnet, vähendada psühholoogilist võõrandumist linna probleemidest ja nende lahendamisest kõikide linlaste ühispingutusena. Linnajuhid peaksid mõtlema, kuidas iga nende tegevus aitaks süvendada kodutunnet, tõsta Tallinna paikkondlikku identsust nii Eesti, Euroopa kui ka maailma kontekstis. Ilma niisuguse kindla psühholoogilise vundamendita saab ehitada vaid õhulosse.
Teiseks – rõhutada Tallinna rahvusvahelisust nii minevikus (Lübecki õiguse kandjana, hansalinnana) kui ka tulevikus (paljurahvuselise pealinnana).
Kolmandaks – kujundada Tallinnale mingi keskne oma kultuurisündmus, mille taolist ei leidu kogu maailmas. Potentsiaalilt ja mastaabilt peaks see olema võrreldav näiteks Savonlinna ooperifestivali ja Veneetsia biennaaliga.
Neljandaks – ajaloolist linnasüdant väärtustades elustada ka linna teiste asumite ajaloolist identsust ning eripära.
Ja viiendaks – toetada linnas juba tekkinud ning oma elujõulisust tõestanud üritusi või alles tekkivaid, kuid perspektiivseid algatusi moraalselt ja rahaliselt.
Kõiki neid põhimõtteid on linnavalitsus 2002. aastast alates asunud ellu viima. Muidugi ei rakendu need mitte üleöö, nende sisseviimine ning igapäevase elu osaks saamine võtab veel aastaid, kuid tähtis on, et liikumine selles suunas tõepoolest käib.
Tallinlus kui väärtus
Me oleme hakanud väärtustama tallinlaseks olekut. Seda eesmärki on teeninud esimesed ja rõõmustavalt tulemuslikud linnakodanikuks registreerumise kampaaniad. Kindlasti peaks tallinlaseks olek majanduslikult kasulik olema mitte üksnes linnale, vaid ka linnaelanikule. Kuidas see isiklik majanduslik paremus täpselt kujunema saab, selles pole veel täit selgust, aga sellesuunalisi mõtteid on avalikkusesse juba jõudnud. Mingi lahendus siin kindlasti leitakse.
Teine viis, kuidas väärtustada tallinlase seisust, on töötada välja tagasiside mehhanismid. Ka siin oleme alles tee alguses. Esimesed katsetused näitasid, et kui teema on tõesti oluline, siis osalevad linlased rahvaküsitluses innuga. Loomulikult ei saa linnavalitsus teha küsitluse objektiks volikogu otsuseid (näiteks otsust, mis puudutab Vabaduse Kella püstitust), sest volikogu ongi nendesamade linlaste esinduskogu.
Niisuguse linlaste mittepoliitilise esinduskoguna tahaksime näha ka möödunudaastasel Tallinna päeval kokkukutsutud Aukodanike Kogu, kuhu kuuluvad kõik linna aumärgi kandjad. Selle institutsiooni statuudijärgseks ülesandeks on esitada linnavalitsusele ettepanekuid ja arvamusi linnaelu korraldamise, bioloogilise ja psühholoogilise keskkonna, ajaloo ja kultuuri küsimustes. Igapäevatöös oleme teilt seda nõu ka saanud – mille eest teile siin suur aitäh! Sellise mittetraditsioonilise institutsiooni käivitamine ja muutmine linnajuhtimise enesestmõistetavaks abivahendiks nõuab muidugi aega, mida meil mulluse ja tänavuse maikuu vahelisel valimiste aastal kippus nappima. Aga algus on tehtud ega ole vale.
Muide, maailma linnapeade kokkutulekul möödunud aastal Ateenas, kus ma meie Aukodanike Kogust rääkisin, äratas Tallinna algatus mitme minu väliskolleegi huvi. Siin nähakse linnajuhtimise mudelit, mis ühiskonna demokratiseerudes varem või hiljem end õigustab.
Tallinna rahvusvahelisus
Tallinn on traditsiooniliselt paljurahvuseline linn. Eirata seda tugevat eripära tähendaks eitada juba Lübecki õigusega fikseeritud ning Hansa Liidu aegadel kinnistunud ajaloolist identsust ja Tallinna reaalset tulevikku, mille kujundab tema geograafiline asend ja poliitiline seisund.
Praegu me oleme rahul, et paljurahvuselisus ei ole Tallinnas probleemiks. Aga sellest on vähe. Tunnistagem, et eesti- ja mitte-eestikeelne elanikkond on Tallinna ellu integreeritud ikkagi väga erinevalt. See on nii suur probleem, et seda siin täpsemalt visandadagi läheb keeruliseks. Kindlasti ei ole see mitte ainult kultuuriprobleem, vaid ka Tallinna maine küsimus tervikuna. Kahe kogukonna integratsiooni küsimus tuleb lahendada. Nii nagu riik ei tohi leppida “teise Eesti” tekkega, ei tohi meie lubada “teiste tallinlaste” kujunemist rahvuskuuluvuse pinnal. Igast rahvusest tallinlased olgu kohustustelt ning õigustelt võrdsed.
Sellepärast taotleme ka täiesti sihikindlalt, et näiteks Vanalinna päevadel oleksid oma programmiga esindatud kõik Tallinnas tegutsevad rahvuskultuuriseltsid. Samuti teeb meile rõõmu, et linna patronaaži alla võetud festival “Koolitants” on kahe aastaga muutunud rahvusvaheliseks suurürituseks.
Ärgem unustagem, et Tallinn kanti maailma kaardile kauges Sitsiilias. Tallinn on niisiis juba sünnilt Euroopa linn. Au saada üheks Euroopa kultuuripealinnaks oleks meile täiesti loomulik.
Tallinna kaubamärk
Euroopa kultuuripealinnana peaks Tallinn välja arendama mingi oma kultuurilise kaubamärgi, mis teeks ta kõikide maailma linnade hulgast eristuvaks ja kaugelt äratuntavaks. Meil on praegu väga edukaid rahvusvahelisi, kuid seni veel kohaliku tähtsusega kultuuriüritusi, mis aasta-aastalt haaret laiendavad ja tunnustust koguvad – näiteks “Jazzkaar” ja Pimedate Ööde Filmifestival. On mitmeid traditsioonilisi ettevõtmisi, nagu näiteks Vanalinna päevad, mis vajaksid uuendusimpulssi. Ideid on teisigi, mõnda neist on palju diskuteeritud, näiteks Niguliste muuseumis säilitatava Bernt Notke unikaalse maali võttu Tallinna esindusürituse tunnusmärgiks. Aga kõiki niisuguste ideede tagantlükkajaid iseloomustab üks siiras ning aina selgemini arusaadav püüe – luua Tallinnale mingi oma kaubamärk, tunnuslik rahvusvaheline suurüritus.
Euroopa kultuuripealinnaks saamine 2008 jätab meile siin viis aastat mõtlemis- ja tegutsemisaega. Ilmselt on õige kaaluda, kuidas koondada kõik olemasolevad algatused mingiks kompleksseks tervikuks, milline võiks olla iga ürituse osakaal ja seos Tallinna kui Euroopa kultuuripealinna palge kujundamisel. See ühendaks ka kolmanda ja viienda arengustrateegilise põhimõtte ülemal esitatud loendis – kujundada oma rahvusvaheline kaubamärk ning ära kasutada olemasolev ressurss.
Tallinn pole ainult vanalinn
Neljas ja viimane Tallinna kultuuristrateegilise arenduse põhimõte on lühidalt öeldes selles, et Tallinn pole väärtus mitte ainult vanalinnas. Meie teised linnaosad oma ajalooliste asumitega väärivad tulevase Euroopa kultuuripealinna osadena samasugust ja puhuti isegi kulukamat tähelepanu kui vanalinn. Siin kerkib terve rida linna arendamise küsimusi, mille konkreetsed lahendused tuleb sõltuvusse seada strateegilistest põhimõtetest.
Kultuurivarade säilitamise ülesanne paneb meile näiteks kohustuse tunnistada ning ellu viia põhimõtet, et – piltlikult öeldes – kultuurimaju ei ehitata ümber kaubamajadeks ega võõrastemajadeks, vaid pigem leitakse võimalus neid renoveerides ja moderniseerides arendada ja täiustada linna kultuurirajatiste baasi. Näiteks ootab praegu linnale finantskoormaks olev Sakala Keskus kinnisvaraarendajat, kes suudaks kesklinna rajada ühe saali, mille mahutavus jääks Estonia kontserdisaali ja Linnahalli vahele. Sellise rajatise puudumine meie linnas on just nagu puuduv orelivile, mis takistab instrumendi funktsioneerimist tervikuna. Samas kompleksis võiks endale kodu leida praegu siiski ajutisel pinnal töötav Vanalinna Stuudio.
Ka küsimust Linnahalli saatusest tuleb vaadata kultuuristrateegilises kontekstis. Kui seda hiigelhoonet tõesti saab kasutada vaid väga piiratud eesmärkidel ja selle seisund arhitekti enese kinnitusel on pinnase vajumise tõttu lootusetu – kas meil on siis õige linna kultuuriliseks arendamiseks mõeldud raha selle laguneva mälestise püstihoiule kulutada? Kas see oleks siis midagi muud kui kultuurirajatise kommertsialiseerimine tolle sõna kõige halvemas tähenduses?
Kultuuriväärtuste säilitamise ja loova arendamise põhimõtet ei järgiks kindlasti ka mõne arhitekti uitmõte hakata uut Estoniat ehitama kuhugi mere kaldale. Kutseline Estonia teater saab 2006. aastal sajandivanuseks ja Tallinna linn on astunud selle ürituse tähistamiseks moodustatud sihtasutuse liikmeks. Tõepoolest ei saa meie linna- ja kultuuripilti ette kujutada selle praegu ju probleemides vaevleva, kuid kahtlemata elujõulise kunstitemplita. See kesklinnast välja viia ning tema praeguseks arenguks vaba pind Pärnu maantee ääres turuplatsiks või parklaks muuta – nõnda saab mõtelda vaid ebakultuurne ja perspektiivitundeta inimene.
Kaitse ning arendus
Meie linna areng saab kulgeda ainult koostöös muinsuskaitsega. Ja muinsuskaitse asutustele peab linn andma loomingulisi ülesandeid. Konfrontatsioonilt tuleb üle minna koostööle. Nii näiteks võiksid muinsuskaitsespetsialistid välja pakkuda lahendusi, kuidas muuta väljastpoolt vaadeldavaks ja ligipääsetavaks vanalinna unikaalset tänavavõrgustikku koos hoidev linnamüür kui meie peamine vaatamisväärsus. Just selle ülesande valguses leiaksid lahenduse mitmed ummikküsimused – näiteks, mispärast mitte keegi ei käi linna ühel kaunimal, Tornide väljakul, või mismoodi saaks tulevane Vabadussammas paikneda Ingeri bastioni esisel vallil, kui on otsustatud bastioni müür valli alt nähtavale tuua.
Samuti oleks meil vaja läbi mõelda, kuidas lisaks maapealsele Tallinnale vaadatavaks ja ligipääsetavaks teha ka maa-alune Tallinn, mis nüüd iga päevaga üha rohkem huvi äratab.
Linnakultuur
Kuid tulgem tagasi maa peale! Me ei saa praegu rahul olla ei oma linnapildiga ega linna kasutatavusega. Tänane Tallinn on Euroopa kultuuripealinna kohta esiteks inetu ja teiseks ebamugav. Me loodame väga, et möödunud aasta lõpus kehtestatud uus välireklaamimäärus hakkab linnavalitsuse ettevõtlusameti kannustusel kiiresti toimima, puhastamaks linna tühjadest rämps-reklaamikandjatest. Samuti oleme päevakorda võtnud küsimuse, kuidas tuua Tallinnasse rahvusvahelistele standarditele vastav linnainfosüsteem. Siin valdkonnas eelistab linn kahtlemata neid ettevõtjaid, kes lisaks kasumiosa loovutamisele teevad ka omapoolseid investeeringuid linna infrastruktuuri. Unicom Eesti eeskuju võiksid siin järgida mitmed teisedki linnas tegutsevad ettevõtted.
Avaliku sektori ning erasektori koostöö elu- ning ettevõtluskeskkonna parandamiseks on praegu kogu maailmas kasvav trend. Mõnes riigis, näiteks Prantsusmaal ja Skandinaavias, on sel alal saavutatud tähelepanuväärset edu. Tallinn kavatseb siin võtta eeskuju Pariisist, Lyonist, Stockholmist ja Helsingist, kaasates ja motiveerides eraettevõtteid aktiivselt tegelema ka linnakeskkonna arendamisega. Muuseas on päevakorda võetud Tallinnas juba küllalt piinlikkust tekitanud avalike WC-de paigaldamine. Linnakultuur on siiski laiem mõiste kui üksnes linna kultuuriasutuste tegevus. See on ka tänavakultuur – transpordi ja liikluse korralduse kvaliteet, linna välisilme stiilsus või stiilitus ja kahtlemata ka turvalisus.
Linna teevad inimesed iseendile
Euroopa kultuuripealinnaks saama valmistuva Tallinna juhtide peamine hool aga peaks siiski olema, kuidas käivitada kodanikuinitsiatiiv ning seda kõige tõhusamalt julgustada ja toetada. Näiteks on kodanikualgatuse korras moodustatud mittetulundusühing “Tallinn, Euroopa kultuuripealinn 2008”, mille ressurss tuleks kindlasti ära kasutada. Niisuguseid ühinguid võiks tekkida teisigi. Miks mitte kujutleda, et midagi sarnast vajaks loodetavasti 2005. aastal uude majja koliv Eesti Kunstimuuseum või miks mitte ka Tallinna Loomaaed.
Mõnikord jääb ajakirjandust lugedes mulje, et Tallinn oleks nagu produkt, mida linnavalitsus valmistab linlastele kui tarbijatele. See on põhimõtteliselt väär arusaam! Tallinn on Tallinna inimeste, kõigi linlaste endi igapäevase töö ja tegevuse tulemus. Vaid ühiselt saame oma linnast teha Euroopa kultuuripealinna.
Kultuur on sotsiaalne nähtus, kultuuripoliitikat tuleb paratamatult vaadelda sotsiaalpoliitikana. Alles siis ilmneb Tallinna kultuurilise arendamise vajadus täie selgusega. Just kultuurisse investeerides saame lahendada ka nii olulisi sotsiaalprobleeme nagu Tallinna turvalisus või noorte vaba aja sisustus. Minu meelest on näiteks seletamatu, et Tallinna kesklinnas pole ühtki niisugust kultuurikeskust, kus noored saaksid mõttekalt, huvitavalt ja kasulikult viibida, leides vaheldusrikast tegevust, intellektuaalset ning emotsionaalset rahuldust. On häbi, et meie kesklinnas kujutavad endast viibimiskohta ainult kasiinod, mis oma sissetulekust küll toetavad kultuuri, aga oma tegevusega seda ei paku. Kas ei tasuks meil mõelda, et just uuenenud Sakala Keskus võiks olla see koht, mis noored tänavailt, McDonald´si ja Kaubamaja eest kokku tooks ja neil kasvõi päev läbi koos olla võimaldaks.
Euroopa kultuuripealinnaks saades peab maailm midagi saama Tallinnalt. Kuid taotletavast staatusest peab ka Tallinn ise midagi jäädavat võitma. Arvan et ma tean, mis see peaks olema. Kõigepealt teistsugune arusaam oma asendist, rollist ning väärtusest Euroopas ja kogu maailmas. Teiseks aga kindlasti ka arusaam kultuurist kui peamisest meie elu edasiviivast jõust.