Tallinna rannaala visioonid: IV TOP Pirital
Olümpiakeskused on kogu maailmas problemaatilised, sest need on suuremahulised ja tavaelus on nende majandamine väga raske.
Millal ja kuidas TOPi ala planeerimine alguse sai?
Irina Raud: TOPi ala planeerimisega alustas meie arhitektuuribüroo aastal 2002. TOP oli just erastatud, riik oli selle maha müünud. Olümpiakeskused on kogu maailmas problemaatilised, sest need on suuremahulised ja tavaelus on nende majandamine väga raske. Lähtusin ala planeerimisel eelkõige sellest, et Pirital on traditsioonidega purjetamiskeskus ja kaasaegne ning mugav jahisadam. Edasi vaatasin, mida siia juurde võiks teha. Planeerimisprotsessist võttis osa terve seltskond inimesi, alates toonasest Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti juhatajast Agne Trummalist kuni merespetsialistideni, keda esindas akadeemik Kaarel Orviku. Üheskoos hakkasime vaatama ja arutlema, mis võimalused on siin edasiseks tegutsemiseks. TOPis on hotell ja restoran, aga tänapäeval jääb selline hotell, kus mingit lisafunktsiooni ei ole, kesklinnast liiga kaugele. Linna külaline, kel Tallinnasse asja, ei tule ööseks Piritale magama. Purjetajad on siin aga maksimaalselt vaid neli kuud ning enamasti ööbib purjetaja hoopis oma jahis või kaatris, mitte hotellis. Varemalt loodeti, et hotelli täidavad ära rahvusvahelistel võistlustel osalejad, aga aeg on näidanud, et nemad tulevad kohale oma vagunelamuga, kus nad võistluste ajal elavad. Oluline on, et nad saavad jahtklubis riideid kuivatada, ennast pesta ja saunas käia. Enamasti ei vajagi nad hotelliteenuseid. Seega ei õigusta tänane TOPi hotell sellisel kujul ennast, tal peab olema mingi lisaväärtus. Sellest tulenevalt tekkis meil idee rajada hotelli kõrvale veekeskus kino- ja jõusaalide, lastemaailma ja basseiniga, ruumid purjetamiskoolile ja teistele merega seotud ettevõtmistele, koht, mis pakuks mitmekesist tegevust ja ühtlasi aitaks täita hotelli aasta ringi. Veekeskus TOPi elustamiseks oli minu mõte, arendajal esialgu ei olnud seda soovi.
Kuhu veekeskus on plaanitud?
Koht veekeskusele sai pakutud linnapoolsesse lahesoppi. Mõte tuli puhtalt loodusest enesest, sest meri täidab seda muulitagust nurka pidevalt liiva ja sodiga. Kaldajoone korrigeerimine suunaks aga rannahoovuse siit mööda ja sodi siia enam ei koguneks. Ka meregeoloogid leidsid, et see on väga hea mõte. Veekeskuse saab galerii abil hotelliga ühendada, nii et inimesed ei pea õuest läbi minema. Selline lahendus tõmbaks hotelli käima, tooks siia elu. Veekeskuse ümber on planeeritud ka tehisrand mereveebasseiniga, koht, kus saab palli mängida, iseennast näidata ja teisi vaadata. Tänavu tegi minu diplomand Erko Leo Tallinna Tehnikakõrgkoolist lõputööks TOPi veekeskuse projekti, proovis, kuidas see siia ära mahub – kõik klappis. Ka keskkonnaministeerium on põhimõtteliselt nõus meie ettepanekuga kavandada veekeskus vee piirile. See koht näiteks jahisadama laiendamiseks ei kõlba, sest siin on meri madal. Hotelli omanikud on väga huvitatud, et hotelli kõrvale midagi sellist tuleks, kuid ei ole kerge leida kedagi, kes seda tegema hakkaks. See on kallis ja tegija peab olema kindel, et veekeskus hiljem ka inimestega täidetud saab. Peep Jänesega, TOPi ühe arhitektiga, sai konsulteeritud, kuidas olemasolevaid TOPi ruume uuendada ja kuhu võiks juurde ehitada. Hotelliesisele väljakule, kiriku kõrvale on ette nähtud võimalus ehitada äriruume, samuti on plaan uuendada ellingute hooned. Ellingute katustel on pesuruumid ja riietusruumid, mis tehti olümpiaks, aga mida nüüd enam ei ole vaja. Seal võiks vabalt olla elamine, planeering näeb ka nii ette. Elamisfunktsioon toob siia elu ka muul ajal kui suvel. Ma olen ise Tallinna jahtklubi liige ja tean, et septembri keskpaiku tõstetakse jahid juba veest välja ja tegevus vaibub.
Ega planeeringu järgi pea siin ju olema just veekeskus, võib ilmselt teha ka tenniseväljakud vms?
Loomulikult ei saa täpselt funktsiooni määrata. Detailplaneeringus on küll kirjas, et see on veekeskus, aga ehitis peab ennast ära tasuma. Selleks, et üks tennisekeskus hästi töötaks, peab olema vähemalt kümme väljakut, ütlevad asjatundjad. Ja vähemalt neli või viis neist peavad olema kinnised, ülejäänud suveväljakud. Arvestades, et tennisekeskuses on väljakul maksimaalselt neli inimest, aga veekeskuses võib korraga olla 500 inimest, ei ole tennisekeskus siin majanduslikult väga mõttekas.
Kõige suuremad probleemid selle planeeringu puhul on olnud elamualaga. Kas sinu meelest on see õige funktsioon sellele kohale?
Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand kirjutas 5. augusti Sirbis linnaehitusest (Kaarel Tarand, „Kohtla-Järve lõpetamine”, Sirp, nr 28). Ma olin seda lugedes meeldivalt üllatunud, sest see on just see, mida me Tallinna Tehnikakõrgkoolis koos oma kolleegi professor Rein Murulaga oleme tudengitele aastaid rääkinud: ei tohi elamist linnast välja viia. See ei ole muidugi midagi uut: mitte ainult meil, vaid kogu maailmas on linnadest välja kolitud. Viiskümmend viimast aastat on maailma linnad ikka laienenud ja olen veendunud, et järgmisel viiekümnel aastal tuleme linna tagasi. Townscape’i (linnamaastiku) ja landscape’i (maastiku) kõrval on kasutuses uus sõna slowscape, mis tähendab üldjoontes seda, et tuleb üle vaadata linnade olemasolev ressurss ja kasutada seda kestlikult ja targalt. Kui vaadata Soomet, Helsingit – kui palju seal vee äärde elamuid ehitatakse, kui suured projektid ranna-alale on seal veel tegemisel. Paneb imestama, kui lootusetult maha jäänud me ses vallas oleme. Kui meie inimesed tahavad elada vee ääres, siis vastame, et ei saa. Ma leian, et on naljakas karta mere ääres elamuid, sest kodu on inimese jaoks kõige olulisem koht, sinna investeerib ta kõige rohkem ja need alad on ka korras. TOPi planeeringus on elamud kavandatud keskuse lõunapoolsele alale praeguste parkimisplatside peale. Siia olid esialgu plaanitud neljakorruselised terrassmajad. Oleme teinud aga palju variante, paraku saanud kogu aeg võtta. Kohalike arvates ei tohi siia midagi ehitada, sest merevaade kaob muidu ära. See osa rannast, mis kinni läheb, on küll väga väike, aga arvamuse taga on pisike aktiivne kogukond, kes oskab oma mõtteid hästi esitada ja on toetust kogunud ka mujalt. Ka arhitektide liit on oma vastuseisu elamutele väljendanud, mis mind väga puudutas; sellist seisukohta ma arhitektide poolt ei oleks oodanud.
Arhitektide liit toetus oma arvamuses ühe TOPi arhitekti, Peep Jänese seisukohale, kelle arvamus on, et siia ei peaks elamuid ehitama. Liit on leidnud, et ühiskondliku funktsiooniga hooned, mis haakuvad TOPi struktuuriga, võiksid siin olla.
Jah, Peep Jänes ütles algusest peale, et tema ei taha, et siia midagi tehtaks, las see maa parem seista tühjana. Aga samas lisas ta mulle, et sina tee oma tööd. Mis puudutab ühiskondlikku funktsiooni, siis selle ala peal on seda juba väga palju. Brutopinda hakkab siin kokku olema 127 000 m², sellest äripinda ligi 98 000 m², elamispinda 29 000 m², mis on ju suhteliselt väikene osa – 23%. Mõned aastad tagasi oli Pirita linnaosa initsiatiivil rahvusvaheline töötuba, kus osalesid arhitektid Hollandist, Rootsist ja Saksamaalt, kes tegelesid Pirita alaga. Nad leidsid, et see on superkoht – jõgi, meri, mets – ja siia tuleks panna elama nii palju elanikke, kui vähegi saab, et võimalikult palju inimesi saaks nautida neid hüvesid. Kohalik suhtumine on aga selline, et see on superkoht ja need, kes siin elavad, need elavad ja keegi rohkem juurde tulla ei tohi. Ma olen Saksa Kunstiakadeemia liige ja minu muinsuskaitsjatest kolleegid akadeemias ütlevad, et nad ei saa iialgi ühelegi eraomanikule ette kirjutada, kui kõrge või kui tihe hoonestus tema maal peab olema. Kui arendaja ütleb, et äriplaan ei võimalda teisiti, siis aktsepteeritakse seda. Günther Behnischi ja Frei Otto Müncheni olümpiastaadion, hästi tuntud objekt, jäi ühel päeval ilma rentnikuta. Staadioni ümber on suur park, kus inimesed on harjunud käima, aga selleks, et keskus ellu jääks, müüdi pargi äär maha, siia ehitati Merzedese keskus ning plaanitakse veel hotelle, veekeskusi ja muid puhkeehitisi. Me akadeemias protestisime selle vastu: kuidas nii võib, see kompleks on maailmakuulus arhitektuuriobjekt, nüüd selline arendus siin ümber? Aga Saksa riigi seisukoht oli, et kui tahate kaitsta – ostke see ära. Frei Otto tõdes seepeale, et elu läheb edasi ja ei ole võimalik arengule kätt ette panna, 50 aastat on olümpiaobjekti ehitamisest mööda läinud ja täna on uued nõudmised. Teenitud rahaga tehakse keskus korda ja kohandatakse uuteks funktsioonideks. Sama olukord on ka Tallinnas.
Millised majad siia on planeeritud?
Eelmistes variantides oli majade konfiguratsioon ja paiknemine konkreetselt määratud, nüüd oleme planeeringus kavandanud ala ühe täpsemalt jagamata tervikuna; selle koha peale on pärast planeeringu kehtestamist plaan teha arhitektuurivõistlus. Planeeringu ideed tutvustaval maketi oleme küll esitanud ühe võimaliku elamukvartali lahenduse, see on üks paljudest variantidest. Viimases planeeringu variandis on kõigi elamukvartalisse planeeritud hoonete kõrguseks määratud kuni 11 meetrit, mis on minu meelest vale. Selle Pirita linnaosa piirangu vastu olen ma kogu aeg olnud – ärme piira uusehitust
60ndate tüüpprojekti viilkatuse harja kõrgusega! Mingit põhjendust sellel üldplaneeringuga kehtestatud nõudmisel ei ole. Kui on tingimus, et autod peab panema majade alla, siis jääb kolmekorruselise hoone puhul põrandast põrandani kõrgus alla kolme meetri, mis on ebanormaalne. Mingist katusemaastikust ei saa siin juttugi olla!
Üks inimeste hirm on vist see, et siia tekib suhteliselt suur kinnine elamuala, kuhu kõrvalistel inimestel pole asja, nii nagu juhtus näiteks Kadriorus staadioni täisehitamisega.
Siin on väga palju võimalusi majade vahelt läbi liikuda, kvartalid koosnevad kolmest-neljast majast. Lisaks elamutele on siia planeeritud ka äripindu ja lasteaed. Hoonestus on madal ja hõre.
Kui vaadata ümbritsevat linnamustrit, siis on see palju miniatuursem, ümberringi on valdavalt suuremad linnavillad. Olete te kaalunud ka olemasoleva struktuuri jätkamist mere suunda?
Villade ehitamine on liiga kallis. Kas teha 7 villat või 250 korterit – see on väga suur vahe. Ja villade ümbrust inimestele avada – see on hoopis raske. Praegu me näeme ette, et esimestel korrustel on äripinnad, mis teevad selle ala avalikuks. Majades on aga kuus kuni üheksa korterit – see on ju väike maja. Need, kes tulevad Viimsist ja Rohuneemest linna elama, ei taha endale 50- või 60-ruutmeetrist korterit, pigem ikka 200-ruudust. Majade vahele jäävad tõstetud tasapinnad, kus all on parklad, sinna saab lisaks terrassid teha.
Kuidas sel alal põhjaveega lood on? Kas siin on mõistlik üldse majade alla parkimist rajada?
Põhjavesi ei ole probleem. Me oleme merepinnast kaks meetrit kõrgemal ja tahame minna poolteist meetrit maa alla. Pealegi tõuseb maapind siin pidevalt, nii et meie ranna-ala kasvab.
Mida Pirita üldplaneering TOPi-tagusele alale lubab?
Üldplaneering lubab kõike: seal võivad olla nii elamud kui ärid, aga võib teha ka pargi. See maatükk on plaanil küll lillaks värvitud – lilla markeerib hoonestatavat ala.
See tähendab, et arendajal on justnagu õigustatud ootus teha siin midagi sellist, nagu te olete pakkunud. Mis seisus planeering praegu on?
Planeering on Tallinna linnavalitsuses vastu võetud ja üks avalik väljapanek oli ka ära, teine tuleb 30. augustil. Seejärel läheb planeering kehtestamisele. Linn on planeeringu põhimõtteliselt heaks kiitnud, samuti ministeeriumid, kellega see tuli kooskõlastada. Väljapaneku ajal laekunud protestid on arvesse võetud – oleme veekeskuse mahtu ja elamuala vähendanud.
On sul ka kogu Pirita tee ja selle ümbruse arengu visioon?
Ma näen seda ala suuremalt: Kopli lahe äärest vabaõhumuuseumi ja loomaaia juurest Paljassaareni, sealt piki Tallinna lahe kallast Kultuurikatla ja Vanasadamani ja siis mööda mere kallast Piritale, Haabneeme ja Rohuneemeni. Ma kujutan seda ette umbes nagu Kopenhaagenist Helsingørini kulgevat rannapromenaadi, kus elamukvartalite vahel on muuseumid, teatrid, bürood, kirikud, jahtklubid, kus vahelduvad elumajad vaba-aja- ja puhkekeskuste ja ärihoonetega, vahepeal on pargid ja haljasalad, siis jälle majad. Kui võtta ükskõik milline Euroopa mereäärne linn – Marseille või Nice näiteks – kõik ehitavad vee äärde. Hea küll, meil on meri põhjas ja ilm külm, aga ma arvan, et ala linnast Piritani on siiski väga hea koht elamiseks, puhkuseks ja lihtsalt ajaveetmiseks.
Elamuarendust plaanitakse mitmele poole Tallinna rannaaladele, eeskätt vanade sadamate asemele. Kas elamuid Tallinnasse liiga palju ei saa?
Kopli alad on sellised, mille puhul ma küll ootaksin veel, sinnapoole võiks minna siis, kui kuskile mujale enam ei ole minna. Seal on veepuhastusjaam, mis häirib ja jääb häirima elamist, ka pääs linna ei ole mugav. Aga Tallinna Vanasadama ümbruses võiksid küll inimesed elada, sinna võiks tekkida ka ilus promenaad. Kalasadama ümbrus on samuti hea koht elamiseks, aga sealt edasi on ikkagi nn teine Tallinn, Kopli on olnud läbi ajaloo teise funktsiooniga ja traditsioone on raske murda. Kas neid on üldse vaja murda? Ma leian, et kuritegu on see, kui plaanime näiteks Rannamõisa tee äärde kortermaju, selliseid ebamääraseid kahekorruselisi paneelmaju põllu peale, mitte mere äärde ehitamine. Juba üheksa aastat tegeleme me selle projektiga ja vahepeal tekib tõeline tüdimus. Ma ei ole saanud ühtegi sisulist tagasisidet oma tööle, kuigi olen inimene, kes hea meelega kuulab ka neid, kes arvavad teisiti. Selle töö suhtes on tunda olnud vaid tigedust, ei ühtki selget argumenti, miks siin ei võiks lisaks 77%-le äri- ja puhkefunktsioonile ka elamud olla. Paljud inimesed, kes tahavad Viimsist, Haabneemest või Rohuneemest linna kolida, on pöördunud aga meie poole küsimusega: millal hakatakse neid elamuid ehitama?
Küsinud Margit Mutso