Tallinna tarvitamata ruum

Tallinna sadama merepoolseim osa, loodekai tipp jääb vaid 250 meetri kaugusele Kadriorust. Linnaelanike silme eest on peidus tühi ala, mis asub otse kesklinna ja mere vahel.

Tohutu suur loodekai on peaaegu hoonetest tühi ja aiaga piiratud asfaltväli. Laevale minevad autod ei täida tegelikult isegi poolt kaid.

Loodekai teenindab peamiselt ristluslaevu, vähesel määral ka reisilaevu. Loodekai on 800 meetrit pikk ja 150 meetrit lai. Kai võiks pikuti pooleks jagada, merele suunatud põhjapoolne osa oleks linlastele avatud ja lõunapoolne võiks jääda sadama toimingute jaoks.
Ainukesed hooned, mis on hõivanud laevade sildumise vahetu läheduse, on väikesed turuonnikesed, kus müüakse turistidele käsitöömeeneid. Siin ei aima, et teisel pool tara on suvel valminud kultuurikilomeeter.

Ilma utoopiliste ümberkorraldusteta saaks väikese regulaarselt liikuva paadiga kai tipust Kadriorgu. Pirita tee ning Kadrioru muuseumid ja pargid saaksid nõnda kiirühenduse kesklinnaga. Aed tuleks maha võtta. Siiani on räägitud Tallinna rannapromenaadist, mis kulgeb sadamast lõuna poolt. Selle tekke üheks eelduseks oleks põhjaväila ja sellega kaasneva tänavavõrgu rajamine sadama ja kesklinna vahele, mis tähendaks meeletuid investeeringuid. Selle asemel peaks pikendama eelmisel suvel rajatud kultuurikilomeetri raja loodekai tippu, kust pääseks väikese paadiga Kadriorgu.

Tallinna kesklinnas ei ole tavainimese pilgule jäänud ühtegi suurt ala, millel puuduks hoonestus või millele poleks juba tulevikku välja mõeldud. Loodekai eelised on kesklinna lähedus ja pea täiesti puuduv ehitatud keskkond.

Messikeskus loodekaile

Tõelised kultuuriüritused ja festivalid vajavad tegevuseks suurt pinda. Tallinnal on praegu puudu selline messikeskus, mis suudaks logistiliselt ära teenindada ka maailmatasemel konverentsid. Räägitakse, et selline messikeskus ei mahuks Pirita tee servale ära. Teeme selle siis parem kesklinna, praegu alles korralikult kasutamata loodekai piirkonda.

Kuidas sellist ruumi ikkagi kasutada? Tuleb tunnistada, et ka Tallinna kõige vaatamisväärsem linnajagu — vanalinn — muutub järjest enam klantsitud muuseumiks. Hajusad üliautonoomsed sündmused, mis tema ümber ja sees ükshaaval toimuvad, teda turistilõksu staatusest päästa ei suuda. Tegelikult on Tallinn õnnistatud paljude kõrgemat kultuuripilotaaži esitavate üritustega, mida me ise teame tarbida, kuid mille oleme külaliste eest ära peitnud. Pimedate Ööde filmifestival, nüüdismuusikafestival NYYD, Tallinn Fashion Week, augustitantsufestival, Tallinna arhitektuuribiennaal, graafikatriennaal jne. Võib-olla oleks siia midagi veel vaja.

Toon näite Euroopa teisest nurgast. Venezia biennaal koondab enda alla suured festivalid, mis tegelevad kõrgkultuuri eri aspektidega: filmid, kunst, arhitektuur, tants, muusika, teater. Sul on võimalik tantsufestivali kava kõrvalt lugeda tulevase arhitektuurisündmuse kohta, mis toimub paar kuud hiljem.

Seesugune teadmine jätkuvast ürituste sarjast annab tegelikult Veneziale elu. Ilma biennaalita oleks tegemist arhitektuurse Disneylandiga paisuvale pensionäride armeele. Läänemere regioonis sellist üritust pole, pole siin ka ühtegi teist vanalinna, mis oleks suutnud säilitada olulisuse kohalike jaoks.
Messi- ja konverentsiturismi abiga saaks kogu kompleksi hoida pidevas aastaringses kasutuses, puhkusehooajal kultuurisüdamena, muul ajal messikeskusena. Loodekai suudaks seesuguse mahu vähimagi kõhkluseta ära kanda.

Näitusemajade esist loodekai mereäärset serva palistaksid õhtupäikesesse avatud kohvikud, restoranid. Siit oleks võrdselt kümme minutit jalutada Kalamajja ja Kadriorgu. Kõige olulisem on aga rannapromenaad, mis nüüd jookseks Piritalt Patareini, kogu Tallinna kesklinna eest läbi. Nihutame natuke traataeda ja oleme pea kulutusteta loonud viisi, kuidas tuua linlased mere äärde ja külalised merelt linna.