Tallinna teadmistepõhine merepiir

Loovvõimekuse kasutamisest Kalaranna piirkonna arendamisel

Ruumiliseks planeerimiseks ja detailsemate vormiliste lahenduste leidmiseks on palju erinevaid, isegi vastakaid lähenemisi ja meetodeid. Kalasadama ümbruse kohta on loodud mitmeid ja mitmeid lahendusversioone, joonistatud arvutuid kursuse- ja lõputöid ning koostatud hulk visioonidokumente. Kirjeldan siinkohal veel üht lähenemisviisi, lihtsalt jätkuks ja täienduseks ülemöödunud nädala Sirbis hargnema hakanud versioonidele.

Laiem lugu

Känguvate linnade (shrinking cities) fenomen seisneb linnasüdamike sisulises (mitte territoriaalses) kokkukuivamises. Asjaajamine on juba mõnda aega liikunud logistiliselt paremini ligipääsetavatesse kohtadesse äärelinnades ning südamikud on hõredaks jäänud. Uueks väljakutseks on niisiis keskuste taastihendamine, kuid eesmärgid, tingimused ja võimalused selleks on teistsugused kui varem. Laiutavate tööstuste, laoplatside ja raudteeharude asemel ootame me südalinnalt nüüd nii sisulist kui vormilist tihedust, nutikust ja atraktiivsust.

Kalarannalaadsete tühimike olemasolu ja nägu väljendub viivituses: nad on ärevas, äraootavas seisundis, määratud millegi uue jaoks, uus aga ei näi juba kümneid aastaid kusagilt tulevat. Strateegiliselt on nad täpselt õiges kohas ja seisundis.

Varemetes paigad ei tähista ainuüksi seda, mis on olnud varem, vaid viitavad samaaegselt ka sellele, mis on praegu ja mis tuleb edaspidi. Formaalse funktsioonita kohtade tegelikku toimimisse süüvimata on loomulik näha tühjuses vaid lahendust vajavat probleemi või võimalusterohket valget lehte, mida on ahvatlev millekski muuks vormistada. Milleks aga hakata ümber töötlema midagi, mis on juba kasutuses?

Endise funktsiooni kaotanud kohad esindavad formaalse ülesehituse ja regulatsioonita maastikutüüpi. Aruteludes on see nimetatud paindlikuks, „kasvuruumiga” maastikuks (loose või loose-fit space – Ward Thompson, 2002; Franck and Stevens, 2007), mis võimaldab silmapaistvalt rikast kasutust; või kokkusurutud, liigorganiseeritud keskkonnale (tight space) vastanduvaks „pehmeks, laudsaks” maastikuks (smooth space – Deleuze & Guattari, 2004; Kahler and Löwis, 2008), mille tõlgendusvabadus on piiritu ja kasutusvõimalused rohked. Organiseerimata ruum on vastulause territoriaalselt määratud kohtadele, kus ruum on kõikjal piirangute ja reeglistikega ühenäoliseks taltsutatud – näiteks elamurajoonid ja teemapargid.

Mahajäetus ei rikasta ruumi ainult kasutuspotentsiaaliga. Austuse- ja õõvajudinate tekitajaks ei ole enam mitte losside, paleede ja villade varemed, vaid tööstuse või militaartegevuse poolt hüljatud või poliitiliste otsuste tõttu tühjaks jäänud hooned, hingelisi seoseid leiame just lähiaja pärandiga. Reaktsioonis ei ole niivõrd määrav struktuuride ilu kenaduse mõttes, vaid ilu selle subliimses tähenduses, mis kutsub esile samamoodi positiivse tundmuse, mis on aga häiritud, läbiraputav, pisut šokeerivgi (Kant, 1960; Lyotard, 1994). Subliimne ja ilus tekitavad sama reakstiooni kuid paiknevad selle vastaspoolustel. Ülev kui mehelik jõud eristub tumeda, sügava ning täielikult haarava, isegi halvavana ning on suurem naiselikust ilust, mis on vastandina põgus, kerge, isegi kerglane, ent nõiduslik. Mõlema tunde reaktsioon on positiivne, kuid iseloom on erinev.

Kalasadama rahvas oskab selle ülevuse kätte leida ning taipab oma kasvuruumiga koha ladususe mõistlikult ära kasutada. See inspireerib nii muret tundma kui midagi ette võtma. Detailplaneeringud ja hoonestamise ettepanekud ei sobi tähelepanelike huvigruppide meelest tänasesse päeva, seal puuduvad kvaliteetsele linnaruumile iseloomulikud näitajad: arvestamine sihtgruppidega, maksimaalne koha potentsiaali rakendamine, loovvõimekuse ärakasutamine ning eetiline ja mõistlik suhtumine looduskeskkonda. Vastuväited detailplaneeringule, autonoomsed lahendusvariandid ja „Lift 11” suvised pisisekkumised oli oodatav reaktsioon ning viide sellele, et (kahjuks) ei mängi tavapärase mustvalge planeerimisprotsessiga siin enam välja.

Mitte millegi muutmine ei tule Kalasadama puhul paraku enam kõne alla, olgugi et tühermaa aktiivselt hõivanud kasutajagrupp ja sealse rohekeskkonna hingematvus võiksid meid kerge vaevaga ka vastupidises veenda. Isegi seda lahedat äraolemiskohta ei ole mõistlik igavesti sellisena säilitada: oleksime sellisel juhul silmitsi muuseumimeetodiga ja leiaksime end konserveerimas pika lagunemis- ja kasvamisprotsessi ühte juhuslikku staadiumi (arrested decay, loe näiteks De Silvey, 2006). Seepärast võiks muude paikade praktikat, kohalikku ajupotentsiaali ning Tallinnas kehtivaid visioonidokumente arvestades (mitte ainult selle, vaid kõikide teiste sarnaste olukordade) muundamisprotsess ideaalis välja näha järgmine.

Kultuuripoliitika

Alustuseks võib rõhutada arhitekt Toomas Paaveri välja öeldud seisukohta, et töösse on eelkõige tarvis kaasata väga palju hääli, tagada laia põhjaga arutelu. Sotsiaalse, akadeemilise ja kultuurisfääri koostoime on kaasaegse ja kvaliteetse elukeskkonna loomisel tähtsal kohal. Koostöö on rõhutatult kirjas ka strateegiadokumendis „Tallinn 2025”: „Tõsta loome- ja ajutöö osakaalu!”. Kitsa, olgugi et professionaalse ruumi puutuva diskussioonivalmidusega huvigrupi siseringist jääb seejuures väheks.

Muutus hakkas Eestis kuju võtma nullindate alguses, mil kogu teadmistepõhine lähenemine märkis uue, saabuva õitsengu algust. Kaasaegse linna kvaliteedinäitajaks kujunes (mujal maailmas küll juba 1980ndate alguses) 3T-indeks: talendid, tehnoloogia ja tolerants (Loova Tallinna …, 2008), teisisõnu gei-indeks (see grupp esindab reeglina loovaid, tugevalt esteetikaga seotud erialasid), mis märgib loova klassi, kultuuritööstuse, tehnoloogilise innovatsiooni ja algatusvalmidusega kogukonna, kelles nähti oodatud päästerõngast, osakaalu linnas (vastava teooria on loonud Ameerika majandusteadlane Richard Florida).

Loovate linnade idee keskne telg on linnaplaneerimine, „täpsemalt, elukvaliteedi parandamine laiemalt” (Loova Tallinna…, 2008). Kõrge haridustaseme ja diskussioonivõimega inimeste – linnadele olulise kodanike rühma – nõudmised elu- ja töökeskkonnale on kõrgendatud, samas on kõrgendatud ka nende valmidus neid väärtusi luua. Mitmed endise tööstuspiirkonna funktsioonivahetused ongi initsieeritud loovate inimeste ühenduste poolt (Telliskivi loomelinnak, Kultuurikatel). Kalasadama ja teiste ranna-ala vööndisse kuuluvate tühimike organiseerimisel on oluline ruumiline järgnevus – mitte et sinna peaks kerkima tingimata teater või järjekordne loomeinkubaator, aga visioonide väljatöötamisse tuleb kaasata loovmõtlemine. Eeskujulik näide on esimene Tallinna Linnafoorum, kus arvukate arhitektide kõrval osales arutelus ka kultuuri-inimesi teistest valdkondadest. Algatus on paljulubav.

Looduskeskkond

Ruumi kasutajate kõrval ei saa hakkama ka ruumi endata. Antud juhtumi puhul on tegemist linnalise „pärandkooslusega”, mis kõneleb meile läinud aegadest ja täiendab linna rohevõrku oma liigilise mitmekesisusega.

Kunagine inimmõju on kasvava materjali alla maetud, nii et pole enam täpselt aru saada, kumb peale on jäänud – kas kultuur- või biojõud. Tuule ja vee näritud kivi (betoon, kahhel) annab mõista, et see töö on kestnud mõnda aega. Ent oma läinud olekule lisaks viitab see närimine justkui kriitikana ka lähimineviku otsustele-tegematajätmistele ja lisaks ka võimalikele tulevikustsenaariumidele. Varemetes maastik on võimas ajavärav.

Portaali kasutamise võimalus jäetakse aga harilikult kasutamata. Tellija pole veendunud, et ta tahab oma raha eest uue korra asemel saada mingi vana asja. Vana asi aga toimib hästi, sissetöötanud programmist on loodava huvides väga palju õppida. Tasakaalus linnalist ökosüsteemi ei maksa torkida, sest inimese nikerdatud keskkond on väetim ja viletsam. Väga hea tulemuse annavad viimase aja diskussioonides rohkelt tähelepanu pälvinud minimaalsed sekkumised.

Kalasadama piirkonna maatükki hooldatakse ja organiseeritakse minimaalsel määral. Enamasti lubatakse loodusel seal oma tööd teha ja inimestel selle keskel häirimatult tegutseda. 2010. ja 2011. aasta suvel üles märgitud inimeste liikumismuster näitab kultuuripealinna programmi raames toimunud sekkumiste märkimisväärset ruumilist mõju. Kui 2010. aasta muster koondub tugevasti rannajoone ühte serva, siis 2011. aasta suvel lisatud riietuskabiin, platvormid ja pink kontsentreerisid inimeste huvi veelgi tugevamini rannaribale (vt lisatud skeemid). Lisaks ilmus külastajate teadvusesse uue elemendina kultuurikilomeetri siht, mis 2010. aastal oli samuti olemas, aga kehvema pinnakattega ja tihedama võpsikuga selle ümber. Muus osas on võsa, umbrohud ja varemekola sama mis enne. Kui varem külastas Kalasadama piirkonda kui põnevat ajaveetmiskohta palju inimesi, siis nüüd teeb seda veelgi suurem hulk.

Kodanikuühendused

Ülemöödunud nädalal Tallinnas aset leidnud maastikuarhitektide Euroopa erialaliidu kongressil pärisime linnadiskursuse vanameister Jan Gehlilt tema kogemuste kohta linnade inimmõõduliseks muutmisel. Suured olid meie ja veel suuremad Linnalabori aktivistide silmad, kui Gehl tunnistas, et tema on siiani enamiku otsustest ülalt alla läbi surunud. Otsene koostöö kohaliku omavalitsuse ja arhitekti vahel on mitmes maailma linnas end ootamatult viljakana tõestanud, kusjuures ilma mingisuguse kodanikuühenduste vahelesäutsumiseta. Eestis ei saa aga ilma selleta ikka veel midagi südamlikku korda saata.

„Tallinn 2025” strateegia nimetab tulevikumajandusena „elamusmajandust”, mis peaks tagama sündmustega pikitud elu- ja ärikeskkonna (Strateegia Tallinn …, 2004). Alt üles initsiatiivil koondunud ühendused on parimad pisisündmuste loojad. Kogukonnatunne ei sisenda ainult hoolivust oma kodukeskkonna suhtes. Otsese sihtgrupi ärakuulamine või kas või eemalt jälgimine (näiteks artiklile lisatud skeemide koostamine) on lihtne ja mujal ilmas sissetöötatud meetod. Kummaline, et meil see ei toimi, üksikute linnaaktivistide toimetamised välja arvata.

Planeerimisprotsessi kontekstis tähendab ümberkaudsete elanike ja kaugemategi huvigruppide, visionääride unistuste ja paiga enda omadustega arvestamine küll tülikat lisatööd, ent sedasi klapib protsess nii planeerimistingimuste, võimaluste kui suunaks seatud visioonisõnastustega ning sündida saab tänapäevane kvaliteetruum.

Kuulsin uuest Kalarannaga seotud hoonestuskonkursist esimest korda 2010. aasta esimesel poolel, kui intervjueerisin uurimistöö jaoks asjaosalisi. Linnavalitsuses oldi juba siis võistluse ootel. Kui olin koju jõudnud, saatsin neilegi oma artiklite mustandiversioonid, mis võtsid kokku teoreetilised mõtted ja välitöödekaardistamiste tulemused. Need võiks panna kas või konkursi tingimustesse kaasa lisamaterjalidena või neile viidata. Ei saanud linnast tookord mingit tagasisidet, isegi mitte märkust „aitäh saatmast, aga ärge enam kirjutage, võtame teiega ise ühendust”.

Kirjanduse loetelu

De Silvey, C. (2006) Observed Decay: Telling Stories with Mutable Things. Journal of Material Culture, Vol. 11(3), 318–338.

Deleuze, G., Guattari, F. (2004) A Thousand Plateaus. London, New York: Continuum (esmakordselt ilmunud: Deleuze, G., Guattari, F. (1987) Mille Plateaux).

Franck, K. A., Stevens, Q. (Toim.) (2007) Loose Space. Possibility and Diversity in Urban Life. Routledge, London and New York.

Kahler, M., v. Löwis, S. (2008) Abandoned open spaces as foundation for the creative city. Konverentsikogumikus: Urban Green Spaces – a key for sustainable cities. Leibniz Institute of Ecological and Regional Development.

Kant, I. (1960) Observations on the Feeling of the Beautiful and Sublime. University of California Press, Berkeley, Los Angeles, London.

Lassur, S., Tafel-Viia, K., Summatavet, K., Terk, E. (2010) Intertwinting of Drivers in Formation of a New Policy Focus: The Case of Creative Industries in Tallinn. Nordisk Kulturpolitisk Tidskrift 01/2010, 61–86.

Loova Tallinna visiooni kontseptsioon (2008) Tallinn: Eesti Tuleviku-uuringute Instituut ja Tallinna Ülikool. http://www.tallinn.ee/est/g2402s39407.

Lyotard, J.-F. (1994) Lessons on the Analytic of the Sublime. Sanford University Press, Sanford.

Paja, K. (toim) (2011) Linnafoorumid. Eesti Arhitektuurikeskus MTÜ.

Strateegia Tallinn 2025 (2004) Tallinna Linnavolikogu 10. juuni, 2004. a määrus nr 23. Elektrooniline Riigi Teataja. http://www.riigiteataja.ee/ert/act. jsp?id=773858.

Ward Thompson, C. (2002) Urban open space in the 21st century. Landscape and Urban Planning 60 (2002) 59–72.