Tallinna valusaimad sõlmed on sadam ja kehv trammiühendus

Eesti arhitektide liidu esimees Peeter Pere ja juhatuse liige Villem Tomiste analüüsivad kohaliku arhitektuuripildi seisu.

Mis on Eesti arhitektuuripildi praegused tulipunktid? Kus (nii füüsiliselt/kohaliselt kui ka abstraktsemalt/filosoofilisemalt) toimub kõige rohkem ja kõige huvitavamat?

Tomiste: Tulipunktis on uued avaliku funktsiooniga hooned, nende alarahastamine või ehitamine mõttetusse kohta (ERR-i maja). On lootus, et buumi lõppemisega kaasneb paberarhitektuuri osakaal – kureeritud näitused, visioonid, installatsioonid. Tegelema hakatakse ruumikunstiga.
Pere: Kui ehitamist on vähem, on oluline tegeleda arhitektuurse loomingu teoreetilise osaga – mõttetöö kirjeldamisega. Arhitektide liit korraldab sel aastal näituse just sellise „paberarhitektuuri” näitamiseks.
Oluline on saada tööle riigiarhitekti kontor ja arhitektuuripoliitika uuendamine.
Eestis toimuvad huvitavad protsessid haridusmaastikul. Kui muidu on võitlus käinud Tallinna ja Tartu ülikoolide vahel, siis Tallinnas on asi linnaosade tasandil: EKA vanalinnas, TTÜ Mustamäel ja TKTK Kristiines/Uues Maailmas. On hea, et arhitektuuriõppel on selline menu, aga kahjuks pean tulevastele spetsialistidele pettumuse valmistama: Eestis pole tööd sellisele hulgale arhitektidele nagu Itaalias. Isegi kui maailm on lahti kõigile, kahesuunaliselt, siis jala ukse vahele saamiseks on tarvis kvaliteetset haridust või kvalifikatsiooni. Õppeasutuste selline paljusus seda iseenesest ei taga.
Ees ootab intellektuaalselt põnev aeg. Kasvatame siis neid mõttemuskleid, et sekeldajad ei saaks tegijateks ja kultuuri ning arhitektuuri teed ei lahkneks. Ideed, leiutamine ja usalduse taastamine on võtmesõnad.
Maailmast: Jaapan on endiselt üks huvitavamaid kohti, kus midagi toimub – nii suur- kui ka väikevormides –, samuti Hispaania. Portugal on tema varjust välja tõusnud. Šveits. Mõnes mõttes on omanäolisus ja kohavaim tõusuteel, näiteks India, Türgi, Tai, Sri Lanka.

Kus on praegu Tallinna linnaruumi kõige umbsemad sõlmed? Mida tuleks teha, et saada need „tööle”?

Tomiste: Tallinna linna kõige suurem pidur on Tallinna sadam. Tohutut territoorium Kadriorust vanalinnani kasutatakse vaid sõidukite parkimiseks ja laevadele liigutamiseks. Sadam on riigiaktsiaselts. Riigis ja linnas on alati võimul eri parteid.
Pere: Mitteoriginaalne olles: Ülemiste liiklussõlm, linnahalli ümbrus, Haabersti ristmik. Linnahalli ümbruses on ette näha olulisi muutusi: linnavalitsuse hoone, Rotermanni kvartal,  sadam, Admiraliteedi basseini äärde variandina uue Estonia teatri hoone. Linna „tööle” saamiseks on teatavasti vaja mitmekesisust ja inimlikkust: et majad moodustaksid tänavad, tänavad väljakud, et nii tänavatele kui ka väljakutele avaneksid esimeste korruste poed, kohvikud. Tuleb luua linnatihedus ja meelitada inimesed tagasi kesklinna elama.

Millise (Eesti/Tallinna) objekti valmimist ootad kõige enam?

Tomiste: Trammivõrgu tänapäevastamist. Lennujaama, bussijaama, sadamat ja rongijaama ühendav liin ja kesklinna ümber kulgev ringliin ühendamaks kõdurajoone. Need kaks liini muudaksid kesklinna jalakäiguala mitu korda suuremaks, selle tulemuseks oleks inimesest lähtuv linnamiljöö.
Pere: Ootel on  mitmeid  kultuuriehitisi. Need peavad valmis saama. ERR-i hoone puhul olen skeptiline.  
ERM ja  EKA tõestavad, et arhitektuuri kui kultuurifenomeni teke on väga pikk protsess, teist sellist kultuurivaldkonda polegi. Vaidlemine ja kaalumine on nüüd aastatepikkune protsess ja kui ükskord jõutakse objekti valmimiseni, on tulemus värskuse kaotanud. Arhitekt peab olema hea intuitsiooniga.
Eriliste ootuse juurde tagasi jõudes: ootan ootamatut.

Millise pilguga vaatad Tallinna nn mägesid? Mis on neist asumitest u 40–50 aasta pärast saanud?

Tomiste: Tallinnal on kaks olulist arenguliini, mille mõlemaga tuleb tegeleda. Esiteks linna jõudmine mereni, teiseks magalate ja kesklinna vahel olevate tühikute täitmine eluga. Vahealade täitmine ja magalate peatänavate (Laagna tee) ümberehitamine linnalisteks tänavateks seob linna ja vähendab getostumise ohtu.
Pere: „Mäed” on linna alged. Natuke pooleli, nagu kesklinngi, pole meil seda terviklikku linnakudet. Loodan, et sellises augulisuses ongi Tallinna erilisus. Ajastud paigutuvad kihiti ja see annab tulevikus lootust omanäolisele linnaruumile. Ses mõttes olen „mägede” poolt. Toorikud on olemas ja täita tuleb lüngad… Ajafaktorit me mõjutada ei saa. Küll aga saame avaliku ruumi vajadustesse tõsisemalt suhtuda ning täita neid lünki ja laduda kihte teadlikult.

Harju tänav Tallinna vanalinnas muudetakse jalakäijate tänavaks. Kuidas suhtud sellesse ideesse? Kas selliseid tänavaid võiks olla enamgi? Millised?

Tomiste: Tänava jalakäijatele andmine on positiivne. Harju tänaval puuduvad aga elavad ärifassaadid, mis täidaksid tänava eluga. Harju tänava haljasala tuleks täis ehitada. Vanalinna ümber on piisavalt parke. Praegune tohutu tühik kahandab Raekoja platsi avaruse tähendust ja Niguliste kiriku kõrgust.
Pere: Jalakäijate tänav peaks olema pigem suvine põgus episood juunist augustini. Talvel pole vanalinnas niikuinii ei inimesi ega autosid.
Mina isiklikult pole rattausku ja pean seda pseudoteemaks – autoga liikumise keelamist. Meil pole siin sellist Rio-likku inimeste tihedust, kus linnamelus on segamini autod, bussid ja bikiinides näitsikud.
Jalakäijate ala võiks olla mobiilne: kord Mere puiestee, kord Kaarli puiestee, kord Narva mnt või Laikmaa tn näiteks. Vastavalt seal toimuvatele tegevustele.  

Mida peaks ette võtma Tallinna linnahalliga?

Tomiste: Tuleks ümber ehitada konverentsikeskuseks.
Pere: Linnahalli näol on tegemist väga selge ja jõulise arhitekti nägemuse teostamisega. Kordategemine endisel kujul on ebareaalne – kui, siis konverentsikeskusena. Muutmine meelelahutuskeskuseks pole põhjendatud. Väärikas koht vajab väärikat hoonet. Solarise näol on õppetund saadud.

Kuidas mõjutab majanduse jahtumine arhitektuuripilti?

Tomiste: Rahustavalt.
Pere: Kahetiselt. Mage on, kui pole tööd, oskused käivad alla. Teistpidi võiks olla rohkem aega konkreetse projektiga tegelemiseks ja kvaliteeti  panustamiseks. Aga tähtajad ei kipu pikenema, pigem on töö närvilisem, sest ka tellijate mõtted on pidavas muutumises.  On tunne, et arhitektuuripilt tardub mõneks ajaks.

Mida tähendab arhitekti jaoks säästlikkus/ökonoomsus?

Tomiste: Need on väga erinevad sõnad. Säästlikkus või jätkusuutlikus tähendab kõigepealt kohustust projekteerida hooneid, mida ei peaks paari aasta pärast lammutama. Ehk siis nn ajatute või anonüümsete hoonete vältimist. Arhitekt peab kõnetama aega, milles ta loob. Ainult moodsatel asjadel on võimalik saada kunagi vanamoodsateks. Anonüümsetel see võime puudub.
Pere: Osalt vana mantra: säästlikkus = energiatõhusus.
Kuid siin tuleb rääkida – vastupidi levitatavale pseudoteooriale – arhitektuurse lahenduse olulisusest. Arhitekt peab olema see nutiinimene, kes teeb etteantud krundile, ettemääratud eelarvega ja energiabilansiga hoone. Tähendab, et alternatiivsetele kütteallikatele ja soojatagastusele ja targale majale peab eelnema tark arhitekt, kes oma lahendusega loob eeltingimused kõigi eelmainitud tarkuste rakendamiseks. Selleks, et maja kuju on optimaalne, et aknad on õigesse ilmakaarde, et aknad ei istu liiga sügaval seinas, et varikatus, räästas, päiksesirm oleks õige suuruse ja tihedusega jne.