Tants läbi majade

Arhitektuur on taust, võib-olla millelegi põnevale – sündmusele, kunstiteosele, filmistseenile. Asetada aga arhitektuur peaossa, see on riskantne. Majadest võib rääkida, nende ülesehitust seletada, taustaks näidata kauneid juttu illustreerivaid kaadreid. Nii on arhitektuurikroonikat tehtud aastaid ja seda on vahel hariv vaadata, et mis see arhitekt mõtles, kui maja tegi, või mis nüüd kriitik sellest arvab. Hea operaator võtab majapildi köitvalt üles, aga filmielamust selline formaat enamasti ei paku. Mõnest markantsemast arhitektist saab hea persoonifilmi, paraku tehakse seda meil väga harva – palju neid põnevaid ehituskunstnikke, kes peaosa välja kannavad, siin ikka on.

Eesti Arhitektuurikeskus, mille missioon on Eesti arhitektuuri elustada ja propageerida, kuulutas esmakordselt Eestis välja arhitektuurilühifilmide ideevõistluse. Võistlustingimused olid üsna vabad ning igal osavõtjal oli võimalus valida nii teda huvitav arhitektuuriteema kui selle esitamiseks sobiv žanr. Õigeaegselt, 1. augustiks, saabus võistlusele seitse ideekirjeldust. Peab ütlema, et filmi ideed kirjelduse järgi hinnata on raske. Võistlejal võib ju peas olla päris hea pilt, aga kui see on esitatud raskes kanseliidis, siis ei pruugi seda välja lugeda. Kui arhitektide ideid peaks arhitektuurivõistlustel seletuskirjade järgi hindama, siis oleks lugu kindlasti veelgi masendavam. Ühesõnaga, vilets eneseväljendusoskus on see, mis sai ehk saatuslikuks nii mõnegi idee puhul. Edaspidi tasub rõhuda rohkem visuaalsele kirjeldusele: skitsid, fotod, videoklipid. Ehkki vähemalt ühe töö puhul sai just treiler komistuskiviks – lugemisel tundus mõte päris huvitav olevat, aga staatilised igavad filmikaadrid reklaamklipis ei mõjunud just paljulubavalt.

Žüriisse kuulusid ühelt poolt arhitektuuriga, teiselt poolt filmiga seotud inimesed ning aruteludes, mis laekunud tööde ümber keerlesid, avanes kaks üsna isemoodi vaatenurka arhitektuurifilmile. Kui arhitektidele oli oluline väljavalitud teema ja ka objektid, mida filmi pakuti, siis filmiga seotud žüriiliikmed otsisid eelkõige head lugu, midagi, mis köidaks vaatajat.

Olgu kohe öeldud, et esimese koha valik ei olnud enne pikemat diskussiooni üksmeelne. Professionaalsed filmimehed hindasid kõige potentsiaalsemaks OÜ Davai Laama visiooni „Minu peldik”, intiimse loo ühe koha ja selle eest hoolitseja Madis Katzi suhtest. See on lugu, mis kantud mõttest, et igal majal on oma inimene ja igal inimesel oma koht. Katke filmi ideekirjeldusest: „Kooraste järvestiku kandis, keset Lõuna-Eesti kupleid, metsatukki ja orgusid, päris ühe sealse järve serval on üks koht. Madis Katzi koht. Seal ei ole mitte midagi. Kunagi oli väike maja, kuid saatuslikuks sai kümne aasta pikkune auk hoolitsuses./ … /Saagu peldik. Järve kaldale kerkigu kahekordne, kahekohaline pinhole-kaamerana töötav peldik, mis järve poolt vaadates paistku justkui linnumaja. / …/ Plaan sai tehtud nii, et autor mahuks diagonaalis teisele korrusele magama. Ikka etem kui telgis. Hais? Tuleb välja mõelda korralik õhutus. Kahekordne, üsnagi torni moodi. Ja kui ta juba järvele paistab, paistku nii, et oleks hea vaadata. Linnumaja-kujuline, õrrega ja ümmarguse aknaga. Midagi oli puudu, midagi, mis teeks selle peldiku eriliseks, ainulaadseks ja just Madis Katzi peldikuks. Camera obscura elik pimekamber elik pinhole-kaamera – fotoaparaadi sünniks on vaja vaid valguskindlat ruumi ja pisikest auku seinas. Selle peldikuga olgu võimalik pilti teha. Ja Bullerby laste raamatust oli meelde jäänud illustratsioon, kus peldikus kõrvuti mitu auku. Nii sai mõeldud, et seltsis segasem ja tulebki teha kaks kohta, et saaks kõrvuti istuda. /…/. Film jälgib peldiku ehitamise lõpufaasi. Madis Katz ehitab ja viimistleb peldikut. Kulminatsiooniks teeme peldikuga pilti.”

Miks mitte teha arhitektuurilühifilm nn isetekkelisest maalähedasest ehitisest? Eriti, kui filmi peategelane on põnev isik, keda jälgides igav ei hakka. Inimene, loodus, ehitis, nendevaheline suhe – väga filmilik, arusaadav. Paraku on see teema aga Eesti arhitektuurielus väga jõuliselt läbi käidud. 2004. aastal nimelt osales Eesti Veneetsia arhitektuuribiennaalil hobupeldiku projektiga: Veneetsiasse rändas arhitekt Agu Külma isiklikeks vajadusteks Kablisse ehitatud mere äärest leitud lauajuppidest hobusekujuline kuivkäimla (näituseidee autor oli Kristjan Holm, kes omakorda sai inspiratsiooni Madis Jürgeni raamatust „Hää koht”). Poolkogemata tabas see eksponaat märki ning leidis üle maailma väga positiivset vastukaja. Kohalik kriitika oli hävitav: kas see on siis Eesti arhitektuur …?. Isetekkeline peldikuarhitektuur sai tookord läbi ja lõhki ära hekseldatud. Kui nüüd, kaheksa aastat hiljem, sama teema taas üles korjata, oleks see paratamatult enesekordamine. Veneetsia lugu üle mängida oleks üsna raske.

Veneetsiaga seostub aga ka võidutöö, sama firma unenäoline „Tantsivate varjude majad”. Ainult et selle puhul on vaatluse all, tundub, et jälle pooljuhuslikult, tänavusel biennaalil esitletav teema, enne õiget aega kaduv arhitektuur, maja eluiga. Veneetsia tänavuse väljapaneku tulipunktis on lagunev linnahall (biennaali näituse autorid on Tüüne-Kristin Vaikla, Urmo Vaikla, Ingel Vaikla, Veronika Valk, Maria Pukk ja Ivar Lubjak).

Filmi kirjeldusest: „Filmi esimene lähtekoht on juhtida tähelepanu arhitektuurilise väärtusega hoonetele, mis aastaid või aastakümneid on seisnud n-ö varjusurmas. Nende hoonete saatus on reeglina kurb: omanikud pole võimelised majade päästmiseks midagi tegema või tehakse võimalikult vähe. … „Tantsivate varjude majad” on lood kohtadest, kus aeg on seisma jäänud, kohtadest, kus hooletus või hoolimatus need ruumid varsti ajale jalgu jätab, kus õhus on näha tolmu lendlemist ning kuulda kõrvulukustavat vaikust”.

Filmil on teinegi eesmärk: jätkata filmikeeles kõnelusi arhitektuurist, viidates 1968. aastal valminud Eesti esimesele tantsu- ja arhitektuurifilmile „Katused ja korstnad”. Tegemist on niisiis ühtlasi ka tantsufilmiga. Film koosneb kolmest peatükist, kus keskendutakse erinevatele hoonetele.

Väga raske on kirjelduse järgi hinnata, kui hea saab lõpptulemus. Palju sõltub ju tantsuseadest, operaatorist, helitaustast jne. Teema on aga aktuaalne ja nüüdistantsu kaudu arhitektuuri serveerimine võiks olla visuaalselt vägagi nauditav. Loodetavasti saab tulemust peagi näha.

Kolmanda koha pälvinud Maris Kerge idee „5+5” on paljuski võidutööga sarnane: ühendatud on majad ja tants. Viis arhitektuuriteost kohtuvad viie tantsuga, mille kaudu joonistuvad välja erinevad narratiivid. Tantsu kaudu võib lahti hargneda koha sünnilugu või arhitekti loomeprotsess. Kohati võib esiplaanile jääda vaid keskkonna ja tantsiva figuuri ilu. Valitud hooned (toomkiriku varemed Tartus, Kreenholmi manufaktuuri hoone, Siinmaa eramu Pärnus, Rapla KEKi hoone ja Ühispanga peakontor Tallinnas) on iseenesest filmilikud ja põnevad, kuid võidutööga võrreldes jääb siin puudu tugevast kandvast ideest – miks tantsitakse läbi just need majad?

Kõige omanäolisem filmiprojekt, mis välja pakuti, oli kindlasti Vinüül AD OÜ lühimängufilmi ideekavand „Katuslased”. Olen nõus filmiinimestega, et selle järgi vändatud naiivse sisuga film maise poisi ja ulmelise katuslase sõprusest võib kujuneda väga piinlikuks, aga see võib osutuda ka tõeliselt naljakaks „kiiksuks”. Ega sest mõnest reast päris aru ei saanud, mis suunas autor tegelikult mõtleb. Kohati tundus, et lugu on kirja pandud kerges n-ö mujalolekus. Seekordne žürii riski peale ei läinud ja märkis katusel elavad korstna puudutamisel haihtuvad katuslased lihtsalt ära. Võib-olla olime liiga konservatiivsed. Siinkohal lõik filmi idee kirjeldusest: „Laual on liivakell. Liivakell jõuab lõppu. Katuslane tõuseb üles ja asetab käe korstna peale ja jõuab teise korstna juurde, mujale katusele. Vaatab alla. All valmistub ekskavaator hoonet lammutama. Katuslase silmast langeb pisar. /…/ Tänaval leiab aset situatsioon, kus poiss jääb peaaegu auto alla. Katuslane päästab poisi. /…/ Päästmine toimub nii, et katuslane jälgib poissi. Hetk enne õnnetust sirutab käe poisi poole välja ning hetk enne, kui auto poissi tabab, on poiss oma maja katusel, tuule käes ja kukub pikali. Vaatab selja taha. Katuslane. Saavad kokku, naeratavad teineteisele. Kaamera sõidab nende ümber. Hall sombune maailm asendub kauni katuslaste maailmaga, mida nüüd näeb ka inimpoiss”.

Kahju, et filmiprojekti varem, aasta eest, välja ei kuulutatud. Kui mõelda nendele ajutistele ehitistele ja installatsioonidele, mis kerkisid kultuuripealinna raames, siis oleks saanud mitmest teha üsna köitva lühikese arhitektuurifilmi. Näiteks põhuteatrist, mille elukaar oli kiire ja tormiline ja mis muutis nii mitmeidki arusaamu, nii põhust kui Skoone bastionist.

*

I koha pälvis filmi-idee „Tantsivate varjude majad”, autor OÜ Davai Laama (Madis Ligema, Aleksandr Heifets, Mart Taniel, Eero Talvistu).

II preemia sai OÜ Davai Laama esitatud „Minu peldik” (Madis Kats, Aleksandr Heifets, Eero Talvistu).

III koht läks tööle „5+5”, (autorid Maris Kerge, Kullar Viimne ja Erik Norkroos).

Eripreemia pälvis Vinüül AD OÜ idee „Katuslased” (Kuido Karlson, Anti Rannus, Helen Rebane, Vahur Kuusk).

Võidutöö alusel valmiv lühifilm linastub 2013. aasta suvel.