TARMO TEDER:Geniaalne aines, hämmastav film

Dokumentaalfilm “My Architect”, USA 2003 (New Yorker),
116 min. Režissöör, stsenarist ja produtsent Nathaniel Kahn.
Linastus 7. X Kuressaare Linnateatris.
 
Hõredalt jagub neid aastaid, mille jooksul kas või ühelgi õhtul tuleb pärast kahetunnist filmiseanssi saalis püsti tõusta ja terve minuti südamest aplodeerida. Vahel juhtub seda festivalidel esilinastuse publikupsühhoosiga kaasa minnes. 7. oktoobri õhtul näidati Kuressaare Linnateatris pikka võõrkeelset dokumentaalfilmi “My Architect”, mis mõjus aga vaimujõulisemalt kui mõni suur vaatemänguline kinolinadraama.
Oktoobri algul peeti Kuressaares, XX sajandi ühe mõjukama arhitekti Louis Kahni (s 1901) konverentsi. Selle raames tõigi tema poeg Nathaniel Kahn (s 1962) linale oma ligi kahetunnise dokumentaalfilmi oma isast. Esimese hooga tahtnuks hüüatada, et vaadake, poeg on sama geniaalne kui ta isagi! Üks geenius hoiab sind lõa otsas sakraalsete kolossidega, teine vaieldamatult andekas oma isa vaimu audiovisuaalse jälitamise pingega. Mõlemad on maagilised, imaginaarselt saladuslikku neelu avarduvad, omamüütikat loovad.
“Minu arhitekt” on alles teine Nathaniel Kahni film, mis aga 2003. aastal USA teiseks suureks dokiks ja ka Oscarile kandideerinud viisiku hulka valiti. Ja siin ei maksa näha viirastumas mingit USA juudi filmimaffiat, vaid “Minu arhitekt” on teinud ehedalt andekas ja originaalse vaimuga looja. Mul ei hakanud kahe filmitunni jooksul kordagi igav.
Noorema Kahni film kannab alapealkirja “Arhitektuurigeenius Louis Kahni salaelu”. Tõesti, kõik, mis ümbritseb seda tõenäoliselt 1901. aastal Kuressaares sündinud maailmakuulsust, on looritatud müstilise värvinguga. Oma ülimalt nõudliku ja ka nüanssides põhjalikkust taotleva arhitektuuriloome kõrvalt pidas vana Louis salaja üheaegselt tervelt kolme perekonda. Nõnda on Nathanielil mitmeid poolõdesid, kes kõik, lisaks kümnetele arhitektuuriässadele jm loojatele ja asjaosalistele filmis korduvalt sõna saavad. Ka Lou naised saavad filmis oma suu puhtaks rääkida, kõik paistab väga siiras ning pikk film ise üks aus ja visa uuring. Dokumentaal keerleb kogu aeg ümber lihast ja luust inimese, kes oli hingelt nomaad, mida sümboliseerib ka tema füüsiline lõpp: Vana Kahn leiti 73aastaselt Pennsylvania raudteejaama WCst surnuna. Terve oma elu oli ta kuhugi teel ja teel olles ta infarkti kustus.
Arhitekt Louis Kahni stiili seostatakse Kuressaare linnusega, mida ta nägi varases lapsepõlves. Kindlasti on Kahni loomingu juured Vana-Rooma ja Egiptuse arhitektuuris. Saaremaa jättis jälje ka Louis’ palgesse, kui ta kolmeaastase poisikesena koldes miilavaid süsi imetles, neid omale põlle kogus ja põlema süttis. Väikesena magas ta klaveri all, sütt joonistamiseks põletati oma aias, perekond läks Saaremaalt Ameerikasse aastal 1906.
Nii, nagu oli armiline Louis’ nägu, on “armilised” ka tema loodud ehitised. Võimsam neist on Bangladeshi rahvusassamblee hoone Dhakas, mida Leo Lapin läbinägelikult ühe hiiglasliku ruumilise mandalana tõlgendab. Ja nii see tõesti on.
Imestama pani režissöör Nathaniel Kahni kindel narratiivi ohjamine. Möödunud ajas edasi-tagasi isa jälgede uurimisel ei jäetud midagi ripakile ja miski ei tundunud ka liigne. Omaette töökontseptsioonina võib käsitleda tema järjekindlat sõna ja pildi ühtsuse taotlust. Isegi siis, kui vaatajatele näidatakse talvises õhtuhämaruses helenduvat akent, kostub selle taga sünkroonne ema ja poja vestlus. Kui režissöör kauguses järjekordset filmi kõrvalsubjekti küsitleb, sõidab kaamera vestlejatele peale ja me näeme, et antud tekst on pildiga sünkroonne. Selle filmi läbiva joone tarbeks on rakendatud korraga mitmeid operaatoreid.
Nathaniel Kahn nägi viis aastat vaeva, et mitmete fondide, muuseumide ja ülikoolide toel teha teoks film oma isast. Ja tulemus on lihtsalt suurepärane. “Minu arhitekt” eestikeelsete subtiitritega DVDd saab vaadata Eesti arhitektuurimuuseumis.