Tartu füüsikahoone basseinist ja selle ümberkujundamisest

Keskendun siinkohal ühele konkreetsele objektile Tartus eesmärgiga rääkida sellest, miks leidub 22 aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist avalikus linnaruumis ikka veel kasutuid ning sotsiaalse väärtuseta nn mittekohti. Kõnealune objekt on Tartu füüsikahoone, mis valmis 1977. aastal ning kuulub siiani Tartu ülikoolile. Teema pole siiski mitte füüsikahoone ise, vaid selle kompleksi kõrvale 1980. aastal rajatud Eestis ainulaadne betoonist jahutusbassein, mida on 33 aasta jooksul kasutatud vaid korra.

Algselt ühe süsteemi jahutuseks projekteeritud bassein pidi hakkama täitma suurema terviku jahutusfunktsiooni, kuid hiljem selgus, et sellist süsteemi majja siiski ei tule. Sedasi kavandati ENVS-s arhitektuuri kesta ja sisu. Tähelennu tegid bassein ja selle tehnikud vaid korra, kui 1980. aastal oli objekti avamisele kutsutud komisjon koos EKP keskkomitee esimese sekretäri Johannes Käbiniga, kelle auks täideti bassein veega. Loomulikult oli see pidulik sündmus ühekordne, pärast mida pole aastakümneid täheldatud basseini puhul ei vett ega funktsiooni.

Raske on nimetada Eestis mõnd sellesarnast kohta, millele poleks tähelepanu pööratud. Seda enam, et objekt asub Tartu ühes hinnatumas piirkonnas. Tegu on Marc Augé mõistes mittekohaga, mis asub keset suurt antropoloogilist elukohta. Bassein on ainulaadne asümmeetrilise planeeringu tõttu: selle pikkus on 23 meetrit, laiema otsa laius 15 meetrit, sügavus 2,5 meetrit, lisaks suursuguse piirdega terasääris. Võrreldes oma aja standardiseeritud ehitusvõtetega, pole siin kuigi palju massproduktsiooni.

Taimepott keset Karlovat

Linnaplaneerimise aspektist on objektil potentsiaali küllaga ning, mis peamine, võimalused ei aegu, välja arvatud äärmuslikul juhul, kui objekt maha lammutatakse.

Basseini põhi on aastakümnetega kattunud meetripaksuse mullaga, ning basseini põhja katab tugev taimestik. Vähim, mida saab basseini ja sealse miljööväärtusliku piirkonna heaks ära teha, on istutada sinna korrapärane taimestik suuremate puudega – suur taimepott keset Karlovat. Analoogilisi asju on ette võetud nii New Yorgi High Line’i ümberkujundamise projektis kui Pariisis Prantsusmaa rahvusraamatukogus, mille keskele on loodud džunglina avalik ruum, linnasisene metsakeskkond.

Betoonskulptuur

Kohaspetsiifilist objekti pole mõtet lammutada, pigem ümber disainida. Sellest võiks saada tõeline purskkaev, mis ka regulaarselt töötab. See on aga kulukas pidada. Omaniku, linnaelaniku ja linnaplaneerija seisukohalt on mõistlik luua basseinist orgaaniline betoonist monoliitskulptuur, mida saaks ka kasutada. Eesti avalikus linnaruumis on seda laadi linnaruumi sekkumine marginaalne, kuid kas või üle lahe ning Rootsis ja Taanis, võime näha kõige värskemat linnaruumidisaini selle sõna parimas tähenduses. Kui basseini vundament on betoonist, siis miks ei võiks ka selle sisu betoonist olla? Betooni tootmise tehnoloogia on tänapäeval sama jõudsalt arenenud kui ehituskultuur. Betooni on võimalik värvida pigmentidega, kivistunud pinnale saab pilte trükkida jne. Seetõttu on materjal toormena sama dünaamiline ja sümpaatne kui loodusmaastik, kuid seda annab vastavalt vajadusele produtseerida ja kujundada.

Tähe tn 4 saaks luua pargiga ümbritsetud avaliku kogunemiskoha, mille süda on orgaanilise sisuga betoonist skulptuur. Eksperimentaalarhitektuuri tendentsid pole praegu kuigi aktuaalsed, ent see annab kohalikus plaanis hea võimaluse luua midagi ainulaadset, sotsiaalselt siduvat ning püsivat.

Helsingi moodsa kunsti muuseumi Kiasma kõrvale tehti 2012. aasta suvel ajutine linnaruumi installatsioon pealkirjaga „Surfates apokalüpsisel” („Surfing the Apocalypse”), mille autor oli Antti Yli-Tepsa. Installatsioon rajati Kiasma kõrvale maastikku järgivale murule, sellele loodi futuristlik ning eepiline visioon, 25 × 15 meetrine ookeanilaine. Laine on tardunud ning selle hari hoiab kõrgust seni, kuni linnaruumis jagub arhitektuurisurfareid ja uudistajaid. Nutika lisana integreeriti installatsioonile ööpäev läbi kasutatav USB-sisend koos kõlaritega, mida iga huviline võib toita oma muusikaga.

MTÜ Linnasilm on pakkunud Tähe tänava basseinile välja ka arendusprojekti, kuid Tartu ülikooli kinnisvara osakond lükkas selle tagasi, kuna lähitulevikus vahetab krunt ilmselt omanikku.

Eesti arhitektuurimaastikule ja Karlova piirkonnale annaks lisaväärtuse kas või kõnealusele krundile püstitatud ajutine installatsioon, mis küll võib-olla hooaja lõpuks maha võetakse. Siiski võimaldaks see luua objektile identiteedi ning järgmise sammuna saaks teha juba uue ajutise objekti või arendada edasi vana sisu.