Tartu linnaarhitekt: tee mis tahad, kuid kaasa tõmbab ikka intriig

Eesti Päevaleht, 26. märts 2021
Peeter Kormašov

Tõnis Arjus
Foto:Raul Mee

„Linnadest unistatakse kui utoopilistest lendavate autode ja tipptehnoloogiaga nähtustest. Tegelik maailm näitab, et vahendeid on üha raskem kätte saada,” ütleb Tartu linnaarhitekt Tõnis Arjus. 

Tartu südalinna parki planeeritav kultuurikeskus käivitas eelmisel nädalal terava arutelu. Ühed on keskuse poolt, teised vastu. Kõige rohkem paistab olevat neid, kes on küll keskuse poolt, kuid kahtlevad asukoha valikus. „Hall kast puude asemel on eksitav. Üldplaneeringus on selgelt öeldud, et hoonestuse ala on näitlik ja lõplik paigutus tuleb rahvusvahelisest arhitektuurivõistlusest,” ütleb Tartu linnaarhitekt Tõnis Arjus. Tema sõnul sai asukoha valikul määravaks see, et hoonest kujuneks kogu Tartu ja Lõuna-Eesti kese.

Kuid pall on läinud veerema. Keskuse rajamise toetuseks allkirja andnud üle 500 kultuuritegelast süüdistatakse lühinägelikkuses ja mõtlematuses. Põlistartlasest kunstnik Tanel Rander ütles intervjuus Eesti Ekspressile, et südalinna parki tuleks puid hoopis juurde istutada ja igasugusest ehitamisest võib-olla üldse mõneks ajaks loobuda. Valimisliit Tartu Eest ja erakond Eesti 200 esitasid pargi kasutamiseks uue visiooni ja ligi 4700 inimest on allkirjastanud petitsiooni puude raiumise peatamiseks. Berk Vaher kirjutas ERR-is, et vastuseis keskusele ainult rõhutab selle rajamise vajadust.

Südalinna kultuurikeskus on üks üheteistkümnest riiklikult tähtsast kultuuriehitisest, mille hulgast riigikogu kultuurikomisjon valib suveks välja kaks-kolm toetuse väärilist projekti.

Kultuurikeskus pole siiski rohelise mõtteviisi ja suure pildi arvestamisega teistele eeskujuks olnud Tartu ainus lähiaastate suurprojekt.

Miks on kultuurikeskus kõige parem ikkagi rajada just südalinna parki? Mis seisus on „Tartu 2024” projekt ning millise roheauhinna sai Tartu linn hiljuti? Linnaarhitekt Tõnis Arjus selgitab lähemalt.

Mida linnaarhitekti olemasolu linnale annab?

Linnaarhitekt on lõppude lõpuks lihtsalt üks nimetus. Eks tal ole selline traditsiooniline hõng juures ja seetõttu on kujunenud teatud mõttes kvaliteedimärgiks, kas linnal-vallal on oma arhitekt või mitte. Kuna linna- või vallaarhitekti tegevus on erinev, sõltub kõik ikkagi konkreetsest omavalitsusest.

Tartu linna erisus on, et linnaarhitekt on muu hulgas arhitektuuri- ja ehitusosakonna juhataja (juunist ka ruumiloome osakonna juht). See annab võimaluse osaleda ruumipoliitika kujundamises palju laiemalt ja parandada osakondadevahelist koostööd, mis ongi kogu asja võti. Linnaarhitekt on nagu ruumi arengu kuraator.

Ametnik ei saa ise asjadele käsi külge panna, aga linnaarhitekt peabki eelkõige suutma kureerida, tooma kokku eri oskusi, õigeid inimesi, asutusi ja edendama teadmistepõhist ruumi arendamist.

Näiteks Tallinnas on selline ametikoht täiesti puudu. Õnneks näib koostöö linna ja arhitektide vahel olevat paranenud: näiteks korraldatakse arhitektide liidu soovitusel Rävala puiestee läbimurde jaoks avalik konkurss.

Eks omavalitsustel on see ajalooliselt erinevalt välja kujunenud. Tartu on selles mõttes õnnelik, et linna suurus on täpselt paras.

Kas linnaarhitekti arvamust kuulatakse ja te saate omavalitsuse otsuseid mõjutada?

Ütleksin küll, et linnavalituses on osakondade vahel hea koostöö. Ma ei taha öelda, et just minu arvamust kuulatakse, aga meil käib pidev sisuline dialoog.

Väga hea näide on eelmisel suvel ellu viidud Autovabaduse puiestee, mille meeskond moodustus hästi loomulikult, täiesti sundimata. Sündis projekt, mis jättis olulise märgi Eesti avaliku ruumi arendusse.

Käisin Autovabaduse puiesteel ja mulle meeldis see väga. Kas sel aastal on kavas samasugune projekt?

Jah, ehitame juba kontseptsiooni, projekt laieneb nii ruumiliselt kui ka mõtteliselt. Tekkimas on koostöökohti muude üritustega. Sel aastal oleme palju küpsemad ja saame ennetada kriitikanooli, mis meie pihta saadeti.

Mida teile ette heideti?

Linnaruumi arengu üldse kõige keerulisem osa – seda näeme ka südalinna kultuurikeskuse puhul – ongi kommunikatsioon. Mis iganes analüüse, selgitusi või pilte inimestele ette ei näita, siis kuna see puudutab otseselt nende igapäevaruumi muutumist, on tuleviku ruumilahendusi raske endale ette kujutada.

Toona me ei teadnud, millal ühiskond pärast eriolukorda avaneb, ja korraldasime üritust hästi kiires tempos. Idee asjus oldi alguses skeptilised, aga pärast näitas küsitlus, et kohalkäinud said aru, miks seda tehti ja et linnaruumiga peakski sellisel kujul eksperimenteerima.

Keskkonnateadlikust linnaarengust rääkides – alustasite ka linnarataste projekti.

Praegu on meil Tartus tõesti energia- ja kliimaküsimused, säästva liikumise ning linnaruumi arengu teemad esil. Just praegu liigub volikogu poole Tartu energia- ja kliimakava „Tartu energia 2030”.

Seal tõdetakse valusaid näitajaid: kümne aastaga on linna süsinikuemissioon elektritarbimise ja autostumise tõttu 31% tõusnud. Dokumendis seatakse ambitsioonikas ja õige suund, kuidas sellega hakkama saada.

Linnaehituslikult puudutab see eelkõige valglinnastumisega tegelemist. Mõtleme, kuidas kujundada kompaktset linnakeskkonda nii, et igapäevaseid vajalikke teenuseid saaks kergesti kätte. Seda kontseptsiooni kutsutakse nii „lühikeste vahemaade linnaks” kui ka „15 minuti linnaks”.

Linna üldplaneeringus on ette nähtud rattateede võrk, mille arendamine peab algama linnakeskusest. Just siin on kõige rohkem töökohti, teenuseid ja haridusasutusi. Samuti on siin parim ühistranspordi kättesaadavus – liikuvusega tuleb tegeleda selle, jalakäijate ja jalgratturite pärast.

Elektrirataste ringlus on tõesti game changer (mängumuutja – toim). Linnapildi üleöö muutumine oli uskumatu. Tundus, et kõik on järsku ratastel. Need, kes ei mahtunud rendiratastele, olid üles otsinud oma jalgrattad, see oli nagu maania. Sellised asjad töötavad: kui tagame turvalise taristu, pole mingit takistust liikuda heade näidete poole, mida näeme Hollandis või Põhjamaades.

Kas need piirkonnad ongi eeskujuks võetud?

Nendelt riikidelt on palju õppida, sest nad on taristut arendanud tükk aega ja teede kultuur on lihtsalt kaugemale arenenud. Ent nad juurdlevad endiselt oma vigade ja võitude üle. Liikuvusanalüüse vaadates on nad jalgratta- ja jalgsiliikluses jõudnud suure detailsuseni.

Meie tegeleme sõiduautode loendusega, pöörame tähelepanu liiklusmärkide kaugusele sõiduteest ja ohutusribadele. Nemad tegelevad üksikasjalikult jalakäijate ruumivajaduse, jalgratta pöörderaadiuste, jalgratta ja jalakäija konfliktikohtade ning keskkonnapsühholoogiaga. Tark on muidugi see, kes õpib ka teiste vigadest.

Hollandis on ju ratas kõige tähtsam liiklusvahend ja teised peavad talle teed andma.

Jah, autoga sõita on piinlik.

Mis seisus on „Tartu 2024” projektid, näiteks „Kureeritud elurikkus”? Parkides jäetakse looduse uurimiseks muru niitmata, rajatakse putukahotelle.

Euroopa kultuuripealinna esimene arendusprotsess käib aktiivselt. Lähikuudel näeme konkreetset tegevuskava, praegu küpsetatakse ideid väga loomingulises ja praktilises ahjus. Suvel näeme neid projekte, ideid ja vestlusi ka linnaruumis.

„Kureeritud elurikkuse” projekt on saanud palju tähelepanu, sest bioloogiline mitmekesisus (nii looduses kui ka sotsiaalses keskkonnas) ja elurikkus (mitte ainult linnades) on teemad, millega maailmas tegeletakse. Avaliku ruumi väärtus peab tõusma – siin pole tähtis skaala, vaid kvaliteet.

Avalik ruum peaks olema nii rikkalik, et igal õhtul poleks vaja linnast põgeneda. Linnas peaks olema mitmekesise looduse ja tehiskeskkonna kooslus.

Linnakeskkond muutub kindlasti looduslikumaks. Isegi suurlinnades, nagu Berliinis, on ammugi olemas linnamesilate ja linnaaedade projektid.

Hästi huvitav ongi see, et linnadest unistatakse hooti kui utoopilistest lendavate autodega ja tipptehnoloogiaga nähtustest, kust lendame peaaegu Kuuni välja. Tegelik maailm näitab vastupidi seda, et energiat ja vahendeid on üha raskem kätte saada.

Peame väärtustama just lokaalset hakkamasaamist ja kogukondlikku rikkalikkust. Tohutu tehnoloogiaihalus on pigem düstoopiline maailmasuund. Tugevate linnade ja maa-asulatega lokaalselt rikkalik keskkond on see, kuhu poole peaksime liikuma. See on jätkusuutlik tegelikkus.

Tartu juurde tagasi tulles – hiljuti sai linn võistlusel Green Destinations Award (Rohelise Sihtkoha Auhind – toim) teise koha.

See oli bussivõrgustiku ja rattaringluse eest. Kogu Tartu bussivõrk on nüüd rohegaasi peal. 2019. aasta lõpus sai Tartu sarnasel võistlusel LivCom Awardsil samuti hõbeda. Seal hinnati, kuidas on linnad suutnud tegeleda säästva arengu põhimõtetega, ja toodi esile Tartu avaliku ruumi kasutamist. Tänu sellistele edulugudele on teiste linnade huvi meie projektide vastu suurenenud.

Tartu arenemise suur põhjus on see, et linn on teadmiste keskus: Tartu ülikool, maaülikool, teised haridusasutused. Haridusele on ju iseloomulik katsetamine, õppimine ja eksperimenteerimine.

Kuidas on ERM-i ümber tehtavate arendustega – kardetakse, et muuseum piiratakse eramutega sisse.

Linn peab ERM-i poole arenema. Muuseum on rajatud endisele lennuväljale, mis oli tükk aega suletud tsoon. Kui vaatame Tartu kaarti, siis linn arenes lõuna poole, lennujaamast eemale. Praeguseks on olukord täiesti muutunud, kuid linnaruumi areng on aeganõudev.

Tartu valla territooriumil käib tõesti ehitustegevus, ent linnavalitsusel pole seal sõnaõigust sekkuda. Küll aga viisime läbi Raadi piirkonna visioonivõistluse. Eesmärk on arendada kvaliteetset linnaruumi, mis tooks piirkonda elukohti ja teenuseid, aga peaks silmas ka ERM-i sümbolväärtust.

Kas sinna on plaanis rajada ka ühiskondlikke hooneid?

Roosi tänava ääres on väga ägedad lennukiangaarid, millest üks on August Komendandi projekteeritud. Nende taha on mõeldud filmistuudio kompleks. Juba praegu on Kasarmu tänaval ratsakool: uskumatu väärtus, et peaaegu kesklinnas jooksevad hobused ringi. Suurürituste korraldamiseks on planeeringuga antud linnahalli rajamise võimalus.

Mis seisus on Holmi kvartali projekt (Atlantise ümbrus ja selletagune ala)?

Holmi kvartalisse on plaanis tuua riigiteenused, et kodanik ei peaks mööda linna ringi sõitma. Kesklinna pääseb ühissõidukitega hästi ligi ja seal on niikuinii paljude tartlaste igapäevased liikumisteed. See on üks Tartu mitmest kvartalist, kus on leitud terviklik visioon ja mis ootab omanikepoolset initsiatiivi.

Julge linnaehituse vaade sai tegelikult paika pandud kesklinna üldplaneeringuga 2016. aastal. Eesmärgiks seati tugevdada linna toimimist nii, et see vastaks „15 minuti linna” põhimõttele. Sama üldplaneeringuga pandi paika Tartu ülikooli õppehoone Delta, mis avati eelmisel aastal Emajõe kaldal Ülejõe pargi kõrval, ning see on olnud tõeline edulugu. Ka Vabaturu ümbruse tarvis on korraldatud planeeringuvõistlus, samuti käib Katlamaja territooriumi planeerimine.

Kuidas on õnnestunud Vaksali väljaku ja Annelinna avaliku ruumi projekt?

Aastate jooksul on Tartus avaliku ruumi projektidega tõesti hästi läinud. Vaksali hoone oli väärikalt korda tehtud, aga selle ees laius tühi asfaltväli, kus oli kõigil halb olla ja liiklusskeem oli arusaamatu. Võtsime eesmärgiks luua jalakäijate, ratturite ja ühissõidukite kasutajate jaoks parema ruumi, mis toetaks jaamahoonet kui Tartu väravat.

Roosi tänava projekti eesmärk oli psühholoogiliselt vähendada inimese jaoks vahemaad kesklinnast ERM-ini (mis on küll ainult 2 km), tehes seda hea avaliku ruumi kaudu. Annelinna puhul oli juba tegu üsna hea linnaruumilise tervikuga, mida tuli nüüdisajastada. Annelinna rajatud kergliikluskaar läbib kogu linnaosa nii, et sõiduteed ei pea kordagi ületama või peab seda tegema üsna vähe.

Kuidas oli linnaelanike kaasamisega neisse projektidesse?

Oleme alati kutsunud inimesi sellistes asjades kaasa rääkima. Sagedased on arutelud, visioonikonkursid, otsepostitused, näitused jm.

Kodanikud on hakanud aru saama, et neil on võimalik linnaruumi otsuseid mõjutada.

Absoluutselt. Üha suurem probleem on muidugi valekommunikatsioon. Sotsiaalmeedia ruumis on lihtne luua alternatiivset infot. Tõeni jõudmine muutub järjest raskemaks. Seda enam on vaja anda rohkem adekvaatset infot ning mõelda üheskoos, mitte kabinetivarjudes.

Nagu kultuurikeskuse puhul näeme, siis kaalutletud, asjalik ja faktidepõhine arutlusruum pole tihti nii kaasatõmbav kui valeväidetega eksitamine. See muudab kaasamise keeruliseks, sest ükskõik kui palju selgitustööd enne ka ei teeks, ei jõua see nii suure publikuni kui intriigi luues.

Plaanitav kultuurikeskus, kui see peaks südalinna parki tulema, võtaks enda alla kolmandiku parki?

Sellesama kesklinna üldplaneeringu raames panime paika, et selline avalik asutus ja paradigma muutus nii Tartus kui ka Lõuna-Eestis laiemalt peaks asetsema linna kõige kesksemas kohas.

Tartu kunstimuuseumi kogudes on üle 20 000 teose, tõeline kuldvara. Pallaslaste loomingut, baltisakslaste töid kuni nüüdisajani välja, mis on kõik keldrites peidus. Kui tuua see välja ja luua veel rahvusvahelisi koostööprojekte, siis tekib kultuurihoone, mis tõmbab ligi nii Eesti kui ka välismaa inimesi.

Linnaraamatukogu toomisest ühishoonesse võidavad kõik: nagu teame, tekivad ideed ja innovatsioon ootamatutest kohtumistest. Juba praegu käib linnaraamatukogu kesklinna harus ligi 300 000 inimest aastas, kellest kolmandik polegi tartlased. Kui loome nüüdisaegse hoone, kus saab niisama olla, sõpradega kohtuda, ning tekitame tarbimisvaba kogunemiskoha seminariruumide ja pilliharjutuskohtadega, saab sellest tõeline kogukonnakeskus.

Nagu Helsingis?

Üks lähedasemaid suurepäraseid näiteid on tõepoolest Oodi keskraamatukogu Helsingis.

Sellise sümbolehitise nagu Tartu kultuurikeskuse rajamiseks tuleb korraldada rahvusvaheline arhitektuurikonkurss. See peab olema parima arhitektuuriga lahendus ja liginullenergiahoone. Mõtleme ehitise elukaare peale: Lõuna-Eesti puit on kindlasti põhilisi märksõnu.

Hoone peab sulanduma nii ümbritseva looduskeskkonna kui ka avaliku ruumiga. Selle ümber jääb mitme raekoja platsi suurune avalik ruum, kus tuleb luua uusi välitegevusi ja tekitada senisest tugevam side vanalinna ja Emajõe vahel.

Mis puudutab senist kriitikat, siis hall kast puude asemel on eksitav. Üldplaneeringus on selgelt öeldud, et hoonestuse ala on näitlik ja lõplik paigutus selgub edasise töö käigus.

Teeme koostööd kunstiakadeemia kolmanda kursusega, kes on võtnud kursusetööna vapralt ette hoone paiknemise ja toimimise uurimise. Juba vaheülevaatusel nägime, et saab tekkida tugev avaliku funktsiooniga hoone, mis pole vastuolus praeguse ruumiga, vaid vastupidi, suurendab selle väärtust.

Palju Tartu rohealasid on tekkinud teise maailmasõja pommirünnakute tagajärjel. Arutelu, kas mõni neist uuesti täis ehitada või mitte, algas küll ammu, kuid kas keskuse asukohana kaaluti ka teisi variante?

Kesklinna üldplaneeringu ajal käis see arutelu pidevalt. Raamatukogu ja muuseumi puhul hindasime just seda, et sellest kujuneks Tartu ja Lõuna-Eesti kese. See eeldab, et hoone tuleks linna keskmesse ja inimeste igapäevaste liikumisteede juurde, et see investeering võetaks suurimal määral kasutusele.

Pole kuigi sage nähtus, et linnad võtavad planeerimisel eesmärgiks tuua kõige kesksemasse kohta kultuur ja kunstid. See on Tartule omane julge samm. Tavaliselt kipub sinna tulema palju kaubanduskeskusi.

Projekti rahastus pole ju veel üldsegi kindel.

Jah, praegu ootame riigikogu kultuurikomisjoni otsust. Usume, et see väärib riigipoolset investeeringut. Sellest ei võida ju ainult Tartu, vaid kogu Eesti.