TARTU POSTIMEES JUHTKIRI: Aeg lasta muuseumi värsket õhku
Eesti Rahva Muuseumi tulevikuhoone projekt on meil nüüd olemas. Rahvusvahelise arhitektuurikonkursi žürii valis eelmisel nädalal esikoha vääriliseks rahvusvahelise koosseisuga arhitektide rühma idee, mis teostatuna leiab koha Raadil meie rahva muuseumi algses ja ammu tagasi igatsetud asupaigas. Kohta, mis aastakümneid oli linlastele ja kogu Eesti rahvale suletud, sest seal laiutas nõukogude sõjaväe lennuväli.
Seda rohkem aga Raadist unistati, olgugi et üürikese vabaduseaja reaalseks märgiks oli jäänud vaid varemeiks muutunud loss ja mõned kuurideks alandatud vanad hooned.
Raadi toetas tugevalt meie teist ärkamisaega, Eesti Rahva Muuseum pidi aga endiselt läbi ajama püsivalt ajutistes hoonetes. Vaatamata vahepeal tehtud võistlusprojektidele ei läinud korda paigutada teda ka Toomemäele, sest peale ala kitsuse ja muude objektiivsete põhjuste püsis Raadi endiselt kutsuvana silmapiiril.
Nüüd on siis päris kindel, et Raadi. Just sinna planeerisid oma ideed 108 võistlustööd, millest võita sai loomulikult üks. Mitte mäekõrguse eduga, aga viis kolme vastu on siiski veenev tulemus. Ja nagu ikka, on see tekitanud vaimustust ja vastuseisu. Vastuseisu nii praktilisest kui ka ideoloogilisest aspektist: võidutöö «Memory Field» ei sobi muuseumiks, ja ei sobi eesti rahva muuseumiks.
Kuigi osa asjatundjate arvates saab ruumiprogrammi edukalt muuseumi vajaduste järgi muuta, ei saa muidugi muuta sõjalennuväljast inspiratsiooni saanud ideed. Kes ikka tahab selles betoonist ja klaasist «lennurajas» näha okupatsiooni mälestusmärki, see jääbki seda nägema. Ja vaidlema. Ning võibolla ikka veel lossi taastamisest unistama.
Tegelikult pole vaidluses midagi paha ja vaielda ongi vaja. Vaidluses saavad asjad selgemaks, kui on avatust ja soovi oma mõistmisringi laiendada. Just avatust uutele ideedele tahakski Tartu Postimees soovida kõikidele, kellele Eesti Rahva Muuseum on oluline.
…
Kas võidutöö on mälestusmärk okupatsioonile, nagu kõlab kõige kibedam etteheide? Aga alles see oli, kui kaaluti võimalust sõjalennuväli kasutusele võtta ja seal Eesti majanduse huvides tarmukalt tegutsema hakata. Olnuks ehk seegi okupatsiooni ülistamine?
Või meenutagem, milliseid tõrkeid tekitas algul mõte võtta muuseumihoonena kasutusele kunagine raudteelaste klubi. Nüüd käime seal, kah sovjetiaja mälestusmärgis, oma rahvakultuuri armsatel näitustel, kunagised sihvkakoored põrandal on minevik. Ja lõpuks rajati ju ERM 1909. aastal saksa mõisniku maadele ja lossi. Mis suhted eestlastel sakslastega ennevanasti olid, peaks teadma iga kooliskäinu.
Võidutöö ja teisedki auhinnatud projektid, võistlusega saabunud uued ideed on kui värske õhk, mis annavad meile võimaluse suletusest ja kinnismõtetest välja pääseda.
On põhjust mõelda, mida peaks endast kujutama täiesti uus tänapäevane muuseum, mis ei piirdu enam kohandatud hoonetega vanavara talletamiseks, raudteeklubi näituste ja nägemusega Raadi lossist, ning mis pole ka vabaõhumuuseum à la Rocca al Mare.
On selge, et ruumid kas ahendavad või avardavad mõttelendu – ehk saavad mõtted ERMi sisustki senisest lennukamaks, sest värske õhk annab elujõudu.
Aga kuidas me ka ei vaidleks, juhtuda ei tohi see, mis on eestlased, eriti tartlased kurikuulsaks teinud: nad vaidlevad ja targutavad seni, kuni kõik ideed on põhja lastud, aeg kulunud ja raha tuulde lennanud. On lootust, et vägagi huvitava ideega võidutöö võtab klapid me silmadelt ja annab võimaluse ka iseennast avatumalt ning uudsemalt vaadata.